Jalutuskäik...

... südaööl läbi Tartu. Näituse tänavalt Jaama tänavale. Enam - vähem kolmveerand teest sõiduteel jalutades. Lumest vaba teel.
Õhus oli kevade lõhn!!!!!!!!!!!!! Lõpuks ometigi!

Käisin oma psühhodraama õpetaja Ruuda 7o juubelil. Taaskord tõdesin, et Ruuda on ARMSALT KIHVT inimene!
Loodan, et Ruuda õpetab veel nii 30 aastat :=)

Minu uus roll...

... vanaema!!!

Ootus... Täna õhtul tuli hea uudis. Ega ma eriti rohkem ei teagi hetkel...
Mul on hirmus pabin sees. Tegelikult juba hommikust on olnud seletamatu pabin sees... kuigi ma ei teadnud, millest see tingitud on...

Ja üha ja järjest vähem saan ma aru oma emast, kes omal ajal ei suutnud olla õnnelik vanaema... Andke andeks, ma lihtsalt ei saa aru... Ongi möödas viimane hetk, kus lootsin, et hakkan ema mõistma, kas või natukenegi...

Ise annaksin kõik, et saaksin olla praegu seal, kus rõõm ja väsimus, õnn ja lapse nutt...

Tahaks lihtsalt õnnest nutta ja naerda...

Olen kõigele vaatamata õnnelik.

Minu intervjuu Mäksa valla lehes

http://www.maksavald.ee/vvfiles/0/maksavald_02_10_veebi.pdf

Pilte näituse ülespanemisest 23. veebruril

Melliste spordihoones, koolis ja lasteaias.

Poisid Silverid kogesid, et näituse ülespanek on eluohtlik :D

Jälgin bossina :P

Erika sätib maale õigesse ritta :)

Saal.
Teises saalinurgas oli fotonäitus.

Selline oli mu näitus 24. veebruaril.
Seekordne, mu 3. näitus oli üleval üks päev - selle-eest kõige toredamal päeval.
Kontsert - aktusel vallarahvas nägi ning see on tore ju :)

Täna ja ülehomme

Täna oli minuga intervjuu koduvalla infolehes.
Vaatasin hetk tagasi, kas internetis on juba uus leht - polnud veel. Kui leian valla kodukalt lehe linki, panen siiagi.

Ülehomme, 24. veebruaril on Melliste koolis, vallas mu kolmas näitus. Lahedal pidulikul päeval :)

Homme võiks enam - vähem olemata olla :P

Müstika ehk taga targemaks

Oli kohv. Hommikul. Presidendi kohv. Mu lemmik kohv. Oli kohe pool purki. Hommikul kell 8 tegin endale kohvi. Poisid magasid veel.
Siis ärkasid poisid. Tegid ka kohvi. KUID head presidendi kohvi enam ei olnud. Oli vastiku hädapärase maxima kohvi jäägid. Sorry, kuid maxima kohv tõesti ei kõlba kuhugile!!! Kunagi naabrinaine laenas tagasi tahtmata, meil mõlemal oli vist siis kohvi puudus... Temagi oli ostnud seda mitte joodavat kohvi, mida tahtis ära visata... Mõtlesin, et ma ei viska seda kohvi, las seisab - ega ta leiba ei küsi...

KUHU KADUS PRESIDENDI KOHV PURGIST POOLETEIST TUNNIGA?

Kas keegi oskaks müstikat seletada?

Ootuse ärevus

Olen olnud üksinda. Pühapäeva otsa. Nii naljakas on. Viimasel ajal on mu ümber olnud igasugune möll.

Üksindus kõle.

Kuigi üksinda olemine on päris mõnus.
Hommikul magasin päris rahulikult ja kaua. Eile õhtul tundsin kohutavalt väsimust. Sellist väsimust tunnen harva. Aga poolteist kuud on olnud ÄGEDAD.

Siiski mu seesmine möll ja jama ei kao üksinduseski...
Täna aga ei suuda ka neile rasketele jamadele mõtelda, olen küll üksi ja... On vaid üks OOTUS, mida tahaks kohe teada kes ja kuidas... ;) Annaks Taevaisa, et kõik sujuks hästi ootusega... Võib juhtuda, et ootuspinge kasvab veel homsega...

Elu on kõigele vaatamata LAHE!

Maitse suus :)

Tulin Jänedalt. Koolitamas. Oli 28 noort üle Eesti. Koolituse eesmärk oli treenida osalejate võimet käivitada oma loomingulistmõttelendu ning loovalt visualiseerida. Mina tegin unistamisteemat poolteist tundi. Olen veendunud, et unistusteta ei ole ega tule ka loovust.
Arvan, et mul sujus kõik hästi. Kuigi endamisi tean oma tehtud veakesi või seda, mida järgmine kord teha teisiti. Paremini.
Igatahes sain taaskord kinnitust, et koolitaja amet on see, mida TAHAN teha. Nii äge on harjutuste ajal vaid käia tasakesi gruppide juures või vaadata lihtsalt kella või juua kohvi mõeldes, mida järgmisena rääkida / teha.
Erivajadused ei sega üleüldse. Hea isiklik abistaja peab vaid olema minu kõrval. Täna oli esmakordselt Kadi, kes sai oma tööülesandega ilusti hakkama. See oli väga meeldiv, et mõni grupiliige sai juba poole tunni pärast minust aru ja aitas samuti "tõlkimisel"...

Loodan südamest, et edaspoidigi hakkab koolitusi pakkumisi tulema. Ja ma ise lähen järjest paremaks...

Praegusele tasemele ma küll ei taha jääda!

Nina püsti - oh EI

"Universum on aru saanud, et oled küps!"
Sellise lause vääriliseks sain täna. Ütleja Kaupo. See on SUURIM tunnustus, mida olen eales saanud.

Homme Jänedal koolitamas.

UPS !!!

Suhtlesin täna Mari - Liisiga. Üle mitme aja. Suhtlemine ei ole muidugi kuigi suur uudis. Kuid mind üllatas, et Liisu tänas mind selle eest, et lubasin tal töötada isikliku abistajana. Ta töötab muide Soomes isikliku abistajana :) Seesugune valik minu isiklikke abistajate hulgas on küll esimene.
Küsisin Liisut ka töötasu kohta. Tunni hind pani küll õhku ahmima... Arvasime mõlemad, et Eesti ei jõua iial või nii pea selle tasemeni väärtustamaks isikliku abistaja tööd. Igas mõttes.

Siiski on mul hea meel, et vaatamata kõigele iat tantsule, mis Eestis on, teame meie, kui tore ja väärtuslik on IAT. ;)

Mina siiski usun, et Eesti IAT areneb... Oleks ainult rohkem selliseid KOV nagu Mäksa vald ning aktiivseid erivajadustega inimesi, kes julgeksid IAT-t nõuda...

19 aastat...

... olla ema sai täna mul täis.
Uskumatu.
Veel uskumatum on see, et iga päevaga tunnetan järjest enam, kui kihvt on olla ema :)

Tänaseks on mul ka mitmeid - mitmeid "kasulapsigi" peale omade :)

Muidugi lastega on rohket muret, kuid rohkem on rõõme. Pisirõõme on lugematul arvul. Suuri probleeme ka...

Kui mõni aeg tagasi ei sooviti mulle mõnel puhul mõista anda, et loobu uskumast, et võid olla väärtuslik ema ja loobu absoluutselt ei - tea - millest... Mina põikpäisena ei loobunud mitte millegist... Uskusin. Lootsin. Armastasin. Meeletult palju. Naerdes. Nuttes...

Täna on südamevalu mitme kordselt tasutud ja asendunud uute südamevaludega.

Siiski olen õnnelik.

Hetk...

Nii algas laupäeva hommikul Edasiviivate otsuste jõu koolitus

Ja pühapäeva õhtupoolikul koolitust lõpetades koolitaja Kaupo Saue ja koolitaja assistent Tiia Järvpõld. :) Tegelikult saan tunnistada, et mina küll ei tajunud iseenda vähem olemist koolitaja rollis. Ehk jäin alla oma kogemustega vedada kahe - päevalist koolitust, kuid jagasime Kaupoga sujuvalt vedamise / ülesanded võrdselt ära. Minu meelest küll. Kogemused tulevad tööga ning küll nad hakkavad kasvamagi...

Ja me grupi pilt päris koolituse lõpus

Täna juba sain enam - vähem uue koolituse pakkumise. Esmakordselt pidin mina teadma, kui kallis mina ise olen !!! Jube raske otsustada hetkega, kui suurt tasu tahaksin töö eest... Koolitus on ise alles eos, kuid siiski lootus on...

Ja laupäeval 20. veebruaaril olen usutavasti Jänedal koolitaja jälle.

Hetk missugune!!!

ÄRA TEGIN/TEGIME

Jõudsin just koolituselt koju.

ÄRA TEGIN või õigemini TEGIME!!! Koolituse. Õnnestus. Grupp oli plaanitust väiksem, kui väga heas tööhoos. Otsustamisteks valmis.

Sain koolitaja rolliga hakkama. Suurepärasuseni on veel pikk - pikk tee, kuid esimene samm on astutud.

Koolituse pildid tulevad ka.

Pea peal moment

Ma ei saa aru, mis on momendil kõik selle eluga lahti !!!
Homme on niisiis minu esimene täis pikk koolitus koolitaja rollis. Ja viimasel ettevalmistamise minutil on tunne, et terve koolitus läheb rappa... Järjest saan negatiivseid ja nukraid teateid, kuni üllatusesinejalt teade, et peab minema matusele...
See on elu.
Kuid MIKS just nüüd minu koolitusega on tekkinud "mingi kala"?
Nüüd tuleb palju asju homme - ülehomme ümbermängida. Loodan, et ümbermängimistega õnnestub "Edasiviivate otsuste jõu" koolitus siiski...

Närv on mul sees.
Topelt.
Sest olen kahes rollis - projektijuht/korraldaja ja koolitaja.

Veel enda argimured ja -rõõmud on jätkuvalt pea peal.
Täpselt selline tunne on, et keegi kuskil keerab käkke.

Soovin teile, mu blogi sõbrad head sõbrapäeva jõulupuu säras !!! Ei, ma ei ole ise ära keeranud. Vaid me Kaagvere kooli ees särab veel tänaseni iga öö jõulupuu :) Ei tea, kuidas see jõulupuu särama on unustatud... Natu naljakas see... :D

...

MIKS on elu niisugune, et vanemad inimesed ei hooli noorematest? Tean seda probleemi ammu - ammu, kuid... Usun, et väga paljud arvavad hoolimatuse probleemi teadvat ning ometigi usuvad, et see on neist väga kaugel...

Mõtlen mitu aega juba, et teen ja/või loon hoopis noortest hooliva õukonna :D Siiski enne seda ja samal ajal peaks tegema vanemate inimestega. Vanematega. Ei saa ikka nii öelda "noorus on hukkas", kui paljudel noortel puudub üleüldse hea eeskuju mitte hukka minna...

Rate.ee pole elu. Rate.ee on puuduva otsing... Noortel.

Olen taaskord hetkel üksinda kodus.
Pabistan koolituse pärast.
Muretsen argimurede pärast.
Tunnen siiski, et olen õnnelik.
Õnnelik, et oskan hoolida. Hoolida enda meelest küll.
Kuigi ehk hetkel polegi tuhat ühte asja...

Mu kaval hele pea...

...läks pooleteist tunniga murest mustaks:P Tegelikult tunnen ennast täitsa hästi ja mõnusalt. Olen omaenda mullis:) Küll on hea, kui juuksur kohe koju kätte tuleb.

Aga kavalpea on ikkagi kavalpea.

Tegelikult koolituse ettevalmistustöö on minu poolt enamvähem tehtud, ainult mõni koht on üle, sest mõni inimene lihtsalt ei saa tulla. Kui keegi seda loeb, siis - kui oled huvitatud otsuste jõu koolitusest, siis palun pöördu minu poole: tiia@lux.ee.

Küsimuste küsimus: kas see jama ükskord otsa ka saab... JAMAST on mul riidedki KAMAvärvi:P

:)

Ongi esmaspäev jälle otsa saamas... Loodan, et see nädal saab olema tuhat korda parem, kui eelmine, kuigi töine ja kiire.

Nädalavahetusel on "otsustuste" koolitus niisiis. Pooled asjad tegemata veel koolituse jaoks. Isegi pole jõudnud iseendaga juuksuri juurde :P See pole küll kõige tähtsam küll, kuid hoolitsemata koolitaja ei sobi grupi ette... :D Täna tegelesin sponsorite otsimisega taas. Mind hakkab juba häirima negatiivne suhtumine, et masu ja raske leida... On küll raske leida heategijat, kuid kas selles on süüdi masu... Ja kui ma juba eos suretan lootuse leida sponsor viimasel hetkelgi, siis mis pagana pihta üldse vaeva näen nende otsimisega?!

Dšusiruum edeneb. Hakkab ilmet võtma. Kuigi aega veel läheb mitu - mitu päeva veel enne, kui näiteks dšussi alla saan... Kõik ei lähe nii nagu planeeritud on...

Lähen ka tuttu.
Diivanilt kostab rahulikku ja mõnusalt nohinat... ;) Enam - vähem kõik on hästi välja arvatud mured...

Ma ei ole kadunud

Vaat sellist nädalat pole mul veel elu sees olnud, ja ma loodan, et iial enam ei tule ka. Selles nädalas oli absoluutselt kõike - hirmu, lootust, naeru, nuttu, häid uudised, kummalisi uudiseid, segadust ja vaoshoitust - mida iganes. Ja mitu-mitu magamata ööd.

Loodan, et kõik on ikkagi lõpuks OK.

Üks tähtis ootus on positiivne - et maalimine jätkub sajaga. Jah, ootasin lepingu pikendamist, ja samas kartsin, et äkki ma ikkagi ei oska, äkki ma ikkagi ei ole tasemel, ei oska värvi lõuendile tõmmata. Aga oh sa ime - nüüd olen olnud Ülemaailmse Suu ja Jalaga Maalijate Ühingu stipendiaat juba 3 aastat, ja sain teada, et lepingut pikendati järgmiseks kolmeks aastaks. Ja uute maalide ideid sajab, nagu oavarrest;) Jõuaks ainult neid lõuendile panna.

Aga mida sa maalid, kui toas on jätkuvalt kila-kola, segadus - ühesõnaga hullumaja. St duširuumi suur remont jätkub endise hooga. Täna avastasime, et ime et ma polnud veel ära uppunud - torude pärast, mis täiega ausõna peal.

Ja koolitus tahab ka veel korraldamist. Ühesõnaga, hullumaja elanik ei kurda tegevusepuuduse üle:)