Sedapuhku teistpidi

Täna pidasime LEEPÜ uusaastapidu kahekesi - mina ja nä(ä)rinoor. Kes oli lumevang, kes tööl, kes haige... Küpsisetort on siiski peaaegu otsas, kuna tuli nii nämmine :) Erika, ära kurvasta, teen esmaspäevaks uue küpsisetorti :)

See nädal on olnud vast0uoluline. Vägagi. Püüan uue aastani siiski ellu jääda. Usun, et mõnes keerulises asjas kirjutan varsti, siis saate teise pildi minust... Ehk...

Algabki aasta viimane näda. Homme. Veel ei ole aimugi, milliseks nädal kujuneb. Kindlasti tahaksin lõpetamata asju ära teha. Mõned ikka ehk suudan heaga jätta selle aastasse... Mõned probleemid, mõned jamad... mis tegelikult oleksid võinud mitte ollagi...

Täna on jõulu 2 püha. Juba õhtu. Olid imearmsad ja vaiksed jõulud :) Ma polnud üksinda kodus nagu üks moment enne jõule kartsin... :):) Meil oli kõik jõulutunne ja rohkemgi :)

Soovin jõuludeks kõikidele tingimusteta armastust ja imelist hingevalgust!

Jõulutunne

Täna just praegu on südames päris Jõulutunne. :)

Elus esimest korda käisin Jõuluteenindusel. Risttee omal. Mis oli paljuski kiriku teenindusest erinev, kuid samas polnud ka.

Raadil papa haual oli poolemeetrine lumevaip. Küünaltki oli raske viia õigesse kohta haual. :) Mammal oli tõsi taga, et ärge muud viige, kui küünal - kuuseoksad / pärjad uppuvad lihtsalt lumme.

HEAD talvealgust :)

See aasta on küll loodus kalendriaja ammu ületanud...

Öö...

Ma ei ole mitu aega ööselgi üksi kodus olnud. Mõnes mõttes on see imehea, mõnes mõttes tunnen praegu naudingut üksi olemisest. :) Tegelikult olen unine, mis jube ja peaksin voodi ronima, et mitte kallikese ees mitte tukkuma jääda...

Tegelikult soovisin öelda, et just sain järjekordse energialaksu, mis pani mind taaskord mõtlema, et pean iseend rohkem oma väärtusega harjutama ning täie rauaga edasi minema. Harjuma, et keegi võib mind lihtsalt minu omaenda kogemuste jagamiste eest tänada... :) See on raske. Sest mina ei tee ju midagi muud, kui ütlen vahetevahel sõnu ning kuulan...
Soovin siiski, et uuel aastal saaksin hakata püsivalt nõustama. See on selle aasta soov uueks aastaks. Olen nii vana, et kui nüüd ei tee soove/plaane teoks, siis ma ei tee neid iialgi teoks!!! Tõsiselt mul on pool elu elatud ju :D Aega jääb järjest vähemaks midagi ära teha...
Seda mainiti just.
Vahel on seda kõike hea kuulda.

Ja halvad paugud las sajavad kaela - neist saab palju õppida!!! :P

Mind on lihtsalt vaja. Kõikidele.
Nii ongi!

OH...

Jõulupuud sain täna jälle ehtida :) Vahva nauding!!! Kuusk on ikka ehtne, umbes meetri pikune mamma metsast. Tõeline jõulutunne! Soovisingi pisi tõelist kuusepuud.
Vaatan iga aasta poodides igasuguseid kuuski - kunstkuuski, potis olevaid kuuski... Need pole need! Neil ei ole seda tunnet, mis olema peab!!!

Enne jõulupuu tulekut sain puuga pähe! Elu on uskumatult jabur küll. Kui mõtled, et kõik on nii öelda möödas, siis kuskilt tuleb lausa geniaalne pauk taas... ja kellegil pole mitte midagi möödas ega heaga lahenenud... Olen ise hästi rahulik ja heas meeleolus. Mul pole hirmu raasugi, sest aeg on näidanud, et ta paneb kõik õigesse ritta. Küllap Jumala abiga :)
Kannatust mulle veel.
Saangi veel tugevamaks.

Kõlakas...

Minuni jõudis kõlakas, mis olevat Tartu peal: maalimisühing olevat saanud ainult 3% rahast, ülejäänud olevat vasakule st vaeseid sante armetult kasutati ära...
Einoh!!!
Ei ole lihtsalt sõnu!
Arvasin, et see aasta sujub jõulukampaania rahumeeli. Mulle isiklikult tuli ainult üks negatiivne email, kus lubati mind anda politseisse ja ajakirjandusesse, kui veel kaarte pistan postkasti. :) Mul meenus "Siin me oleme", kus lubati ka telerikasti sisse panna... Vastasin rahulikult, et meedias olen nagunii juba olnud... :)

Minu kunstiannet ei saa keegi armetult kasutada, sest vastasel juhul ma ei teeks seda kunstitööd! Kuid MA TEEN ja TUNNEN RÕÕMU, mis kaalub palju rohkem, kui miski muu. Ja ikka ja jälle tajun, et inimesed ei oska enam rõõme jagada.
Kahjurõõme aga küll. Negatiivset ikka.
Pagana kurb on see! :(

Ja veel. Lugesin ka Kati lugu minust "Naistes". Suht hea lugu, ometi on loos mõned laused, mida MINA EI OLE maali kohta öelnud. Kati ise arvas nukralt, et miks välismaa ei soovinud seda Naise maali... Ma vaid lisasin, kui müüksin Naise praegu, siis oleks ostjale kallis lõbu. Üleüldse, ma ei teagi, kas Naist müüksingi...
Veel mõned väikesed kohad, mis oleksid võinud teisiti pisut kirjutada... Kuid see on Kati lugu/töö, mitte minu looming. :)
Vähemasti sain teist korda elus loo enne ilmumist üle lugu ning parandasin ka... Aga siiski... Ei, tegelikult suht normaalne lugu.

Uus raamat - kõlakas, millele järjekord juba pikeneb :)

Lugu NAISTES ja ...

Täna siis järjekordne looke ajakirjas, sedapuhku ajakirjas "Naised". Mina ise ei ole veel näinud lugu, kuid Liisale meeldis. Ta helistas kohe, kui luges.
Tegelikult hästi armas, kui endised isiklikud abistajad elavad mulle ikka ja jälle ja alati kaasa!

Nii kummaline on taas elada kallikesega! Ja internetiga! Harjumatu... :) Kuigi internet on teist variandi, kui ma soovisin... Vahet ju ei ole, milline internet on

Veel mõtlen, mida olnust kirjutada veel, mida pole olnud aega blogida... Kuid ma vist jätan palju raamatu jaoks... :) Olen elanud täiesti hullumeelselt. Arvan, et hea - halb on tasakaalus... Ja arvan, et aasta viimased nädalad ja päevad võivad palju kaasa tuua veel, millest blogida.

Kõikidele, kes mõtlevad, et mina ei ole soovinud nendega suhelda, ütlen, et see pole olnud sedasi. Lihtsalt võimalused olid piiratud. Nüüd on jällegi kõik kanalid mind ütles leida olemas. Samas ütlen jätkuvalt, et suhelda kõikidega iga päev, ma lihtsalt füüsiliseltki ei jaksa. Aga kõik te olete mul alati meeles ja südames :)

Kallikesel saba taga!!!

Nõndaks, mu kallikesel on tänasest õhtust ka saba taga! St et saan jällegi teie rõõmuks igal ajal blogida :)

Oi, nalja sai palju, kui eile (täna võin juba öelda eile) ütlesin Lyle ja Helenale, et uuel kallikesel saab saba varsti olema. Nemad ei teadnud uuest arvutist mitte midagi. Esimene küsimus oli: "Kes ta on?". Siis "Mis rahvusest ta on", "Miks saba on?", "Kus kohtusite?"
Naersin end kõveraks.
Erika ka.
Lõbus oli!!!!!!!!!

Õhtul tegin imelist romantikat iseendale. Käisin küünlavalgel dšusi all. Elekter oli täiesti olemas. Lihtsalt ammune unistus on jällegi täide läinud! Minu dšusiruumis on küünal :) Ja tegime Erikaga armsaid ja kavalaid pilte :) Kunagi näete... Mõnel näitusel või raamatus või... ;)

Jälle armunud!

Eile kohtusin Pierre'i kohvikus päkapiku Kerttuga ja oma uue Kallikesega. Mul on jah uus armastus kodus. Kui ma saaks nüüd Elioniga ka asjad korda, siis hakkame Kallikesega jälle tööle.

Aitäh, Kerttu! :)

Täna rohkem ei jõua, nett läheb varsti oma koju.

Flirt jõuluvanaga

Täna oli mul hästi kihvt ja armas vahejuhtum, vahelduseks eilsele kokkukukkumisele, millest ma taas parem ei blogi. Aga tõsiselt endast väljas olin küll, ja kõik muu sinna juurde. Hommikul läksin lihtsalt Lõunakasse meelt lahutama. Olin parajasti Juku mänguasjapoes ja tegin päkapiku jaoks uurimistööd mänguasjade kallal. Nägin küll kaugelt, et jõuluvanad jalutavad poes ringi ja arutavad tööasju - küllap oli neil konverentsijärgne arutelu käsil:) Hetke pärast sain ehmatuse osaliseks. Üks jõuluvana lihtsalt kukkus mind kallistama ! Äärepealt pidin karjuma hakkama:P Jõuluvana soovis mulle "Merry Christmas !" ja andis põsele musi. Siis sain sõnad tagasi ja soovisin "Merry Christmas" vastu. Jõuluvana tegi mulle veel pai ka. Aga naljakas oli asja juures see, et, nagu ma alles pärast Maarja pool aru sain, teine, eestlasest jõuluvana seisis eemal nagu post, ja lõpuks taipas mulle "merry christmas" ära tõlkida. Mõnel jõuluvanal on ka vist veel üht-teist õppida...

Ja mänguasja leidsin ka pika uurimistöö krooniks. Koera, kes kõneleb. Õpetab 6 kuu kuni 3 aasta vanustele lastele igasugu asju. Mis on jalg, käsi ja kõrv. Ja loeb lastele luuletust. Ma ei kuulnud laulu, aga lubati, et muusika on ka olemas. Kutsa pidi tähti ja numbreid ka õpetama. Hakkasime abistaja Merikesega ära minema - et ost jääb järgmiseks korraks, hetkel rahakott hästi ei luba. Ja siis ütles kutsa hästi armsa häälega: "Ma armastan sind !" Hästi-hästi armas lelu oli. Kindlasti päkapikk teab juba, et väike tibu tahab seda.

Aga kokkuvõttes päris hea lõõgastumine oli - lihtsalt vajasin seda.

Mõne inimese elu läheb järjest huvitavamaks:P

Ahaaa, ammu-ammu pole nii hilja bloginud. Kell on üks läbi (öösel). Vahel ikka juhtub:) Olen lihtsalt küla peal, natuke pidune ja natuke unine.

Ajakirja "Naised" lugege ülejärgmisel nädalal. Ta ilmub vist reedeti. Loodetavasti tuleb täitsa loetav lugu.

Mul toimub praegu üks väga imelik juhtum, millest ei tahaks veel blogida, aga ütlen siinkohal niipalju, et olge jumala eest heategijatega ettevaatlikud, ja ärge uskuge kõiki internetituttavaid - ka kümne aasta pärast võib välk selgest taevast sisse sadada ja VÄGA lolle olukordi tekitada.

Ja meie Tartumaa bussijuhid on tõesti tublideks muutunud. Nii peabki ju !

Aga praegu head ööd, meie läheme nüüd vist magama. Muide, jõuluks on mul ehk jälle olemas nii läpakas kui internet.

Pärnu näitusest ja kogemused

Pärnu Kontserdimajas toimub näitus uue aasta kevade poole. Seekord jääb ära. Olid väikesed möödarääkimised. Seega näitus ära ei jää, vaid lükkub lihtsalt edasi. Rääkisin eile ise Pärnu Kontserdimaja direktoriga, kellel oli ka kahju, et läks nii, nagu läks. Kevadel saabki näitus kauem üleval olla.

Juhtub ikka! :) Sain kogemuse, et mina ise pean tõesti jälgima korraldamist ja asjaajamist. Ei teki möödarääkimisi ega midagi muud. Ma ei taha kedagi ega midagi süüdistada. Mine tea, mille jaoks see võib hea olla. Ja veel - eile ajas juba mind Õhtulehe ajakirjanik taga. Tahtis kirjutada, miks näitus ära jääb. Aga esimest korda elus ma ütlesin ajakirjandusele EI. :) See ei olnudki hull. Ajakirjanik jäi täiesti rahule selle ei-ga. :)

Elame veel!

Elu nagu kiige peal

Sain šokeeriva üllatuse. Võib-olla jääb Pärnu näitus hoopis ära... Loodan, et homme saab asjades selgust.

Elu on täpselt nagu kiige peal - üles-alla, alla-üles. Kaua veel...

Elu üles ja alla

Üles-alla oli mul poole tunniga täna hommikul. Ma ei ole küll jamadest nii väga bloginud, aga praegu mul neid jätkub ja veelgi. Elame jamadest üle! Loodan, et keegi mu ukse taha kolistama ei tule, see oleks mul viimane piisk. Kui tullakse, siis noh... Ega umbrohi ei hävine, küll ma elama jään. :P Praegune eluolu on ikka natuke hämmastav, mille peale inimesed ikka ei tule. Ma tean, et kõikidel on praegu raske, kuid nii ka ei saa nagu hetkel on. Kunagi ma blogin, mis tegelikult toimub.

Aga siis tuli ootamatu telefonikõne! Ja oh sa imede ime - hetkega võttis hea halva üle! Kui see ei ole ilus unenägu, siis on mul jõuludeks uus arvuti olemas. Praegu on ta Tallinnas. Ehk saan paari nädala pärast kätte. :) On hea, kui vahepeal ikka blogida ja kui ikka mu blogi loetakse. :) Tundub küll mõnikord, et mis see blogi on. Hakkab vahel endalegi närvidele käima. Vähemalt 70% oma juhtumistest ma ei ole kirjutanud. Ja ikka loetakse välja, mis on mulle oluline. :)

Lootus jääb, et varsti kirjutan rohkem, aga ikkagi ma luban, et ma kõigest ei kirjuta. :P

Üllatus üllatuse otsa!

Seisime bussipeatuses ja helistas Karel. Teatas, et 5. detsembril on Pärnu Kontserdimajas minu näituse avamine! Nojah, ma võtsin teada. :) Tegelikult mina ja meie rääkisime sellest juba ammu-ammu, aga ma arvasin, et saab teoks uuel aastal. Tuleb kiire-kiire aeg: üks näitus maha, teine üles. Ei või olla! :P

Käisin täna Sulemehes kollast õlivärvi ostmas. Alguses ma muidugi värve ei näinud ega ei leidnud, küsisin müüjalt, siis tuli ta mulle värve näitama ja ütles: "Tiia, sul on ikka värve vaja!" Kuna komplekstis oli 12 värvi. Ja müüa oli mittetuttav! :) Nii armas!

Ja veel - ajakiri Naised ajab mind taga. Kuna ma elan Lõuna-Eestis, siis vahetati ajakirjanikku. Ups! Ja keda ma nüüd näen paari päeva pärast? Minu vana tuttavat, Katit. :)

Ja mul oligi eelmine nädal hästi kehv. Olin peaaegu meeleheitel, et kõik paugud olid halvad. Mõtlesin juba, et kunagi peab see ära lõppema. Ja tänane päev tõigi häid üllatusi. Loodame, et see jääb kauemaks nii. :)

Täna on homme, või homme on täna, või homme on homme või täna on täna. Ühesõnaga, TÄNA on juhe koos. EI ole meelakkumine see tudengielu. Tunneme kaasa kõigile tudengitele ja üleüldse õppuritele, kes oma referaatide ja muuga viimase minuti peale jäänud. Aga meil oli päris hariv ja lõbus oma teadmisi kontrollida ja täiendada - meie kahe vanamuti käest ei tule ju keegi aru pärima, või kuis:P

Tegelikult tahaksin siinkohal tänada tänast kihvti bussijuhti, kes mind Vana-Kastres kenasti sülle võttis (sületeenus ikkagi;)), tõstis bussi ja Jõe peatuses tõstis jälle välja (sellised need bussijuhid on, et muudkui tõstavad välja:P) Pani ratastooli istuma ja ise ütles "Opa !" Sellist abivalmis bussijuhti pole sada aastat näinud. Aitähh talle - aga miks ei võiks KÕIK juhid samasugused olla... Oleks minu väikestel isiklikel abistajatel hulga lihtsam ja kergem.

Ja homme olen ma jõhvikas (ehk kuremari xD), panen juba varavalges ajama:P:)

Sotsiaalne ümbermõtlemine

Niisiis - saan aru kõigist, kes kardavad, et nüüd kaovad äkki toetused päris ära, või jäävad väiksemaks. Kui me nii mõtleme ja kardame, siis see tõepoolest võibki juhtuda. Oma mõtlemisega tekitamegi needsamad muutused, mida ise kardame. Iseendast võiks praegune tants puudeastme ümber olla päris hea samm edasi - aga kui piirdume lihtsalt pabistamisega, et appi-appi, mis nüüd saab, ja kardame muutusi muutuste endi pärast, siis võib sellest saada ka samm tagasi.

Toetused peavad IGAL JUHUL jääma. Aga selliselt, et inimene saaks normaalselt kätte just selle, mida TEMA vajab. Kui riigikontroll väidab, et toetuste eest ei osteta rohtusid, siis sry - mina isiklikult ei vaja rohtusid mitte üks põrm rohkem (ptüi ! ptüi ! ptüi !) kui nö. tavainimene. Aga samas, kui mõne inimese erivajadus tähendab seda, et ta vajab pidevalt kalleid rohtusid, siis kardan, et praegustest toetussummadest selleks ei piisa. Samas, nt mina vajan iga kuu kindlasti vähemalt 2 tuubi hambaproteesiliimi. See on siis nagu minu erivajadus, või kuis - kuigi hambaproteesiliim nagu esmapilgul ei liigitu ravimiks ega abivahendiks. Kusjuures, oma hambad läksid mul 3-aastaselt justnimelt rohtude nahka. Ja veel on mul erivajadus kasutada suurtes kogustes tavalist majapidamispaberit - või pabertaskurätte. Tean, et on inimesi, kes tõesti vajavad ainult mähkmeid, mida praeguses olukorras ikkagi naljalt vajalikus koguses soetada ei õnnestu.

Teiselt poolt - rehaplaani raha pole ma siiani kasutanud, arvan, et tean selletagi, mis eri- ja muud vajadused mul on, ja kuidas nendega hakkama saada. Ma ei usu, et ükski spetsialist oleks seni näinud, kuidas jalaga keeva kohvivee tassi valamine käib. See ei tähenda, et ma olen eriline inimene - EI OLE ! See on eluline vajadus, et saada elada OMA kodus OMA elu. Ma ei usu ka, et keegi suudaks /oskaks mulle õpetada , kuidas ntx jalaga põrandat pesta või igal hommikul voodit teha. Loomulikult oleks mul väga hea meel, kui rehaplaanis oleks kirjas nägemus, et iga inimene on tõepoolest ERILINE, igaüks oma toimetulekutehnikatega. Tahaksin uskuda, et iga inimese sees on olemas teadmine, milleks ta tegelikult võimeline on, tuleb see teadmine lihtsalt üles leida, ja proovida igasuguseid nippe ning kavalusi, et oma võimed välja tuua. Hea on, kui selle leidmise juures on olemas toetajad ning kaasaelajad - aga mitte pidurdajad.

Selle pika jutu mõte oli, et nt minul jäävad mõned toetused kasutamata, aga samas võib-olla oleks kellelgi teisel neid väga vaja - täna, kohe, praegu, kuna talle ette nähtud summadest ei jätku. Jagaksin oma raha hea meelega - aga praegu pole see vist ametlikult võimalik. Ja mina tean, et ma ei hakka kunagi endale toetusi lihtsalt raha pärast "välja ajama". Pole kunagi niiviisi mõelnud, ja ei kavatse ka.

Veel üks asi. Mina tulen toime isikliku abistaja teenusega, mis on iseendast väga vajalik teenus, ja mille peale kulub ikkagi üsna palju raha, kuna tööandjana ootan isiklikelt abistajatelt väga head tööd, mille eest neil on õigus ka head raha saada. Praegu on olukord muidu suht normaalne, aga mina kui tööandja ei ole ise rahul palgaga, mida abistajatele maksta saan (koostöös Mäksa vallaga). Kusjuures, poole panen oma taskust juurde. Teisisõnu, mulle pole vaja mitte toetusi, vaid tasemel IA teenust. Nii lihtne see ongi.

Kui määratakse töövõimet, siis loodan, et määrajad hakkavad märkama igat pisematki asja, millega inimene toime tuleb, ja kuidas ta toime tuleb. Minu seekordne puudeastme määramine oli sulaselge valetamine - juba hariduse koha pealt. Ma OLEN tavakoolis käinud, ja seda teavad väga paljud inimesed. Ja siis äkki pidin sundkorras kirja panema, et olen käinud erikoolis. Et siis saan maksimaalse toetuse. Kuidas see minu praeguse abivajadusega seotud on, huvitav küll - et kas tavakool peaks nagu käed paremini käima panema, või kuis ? Aga ikkagi tõmbasin selle vale pärast maha, ja panin kirja nii, nagu asi on. Ma ei arva, et tegin endale liiga - vähemalt eneseväärikus jäi mulle alles, ja seda juba rahasse ümber ei arvesta. Ja ma ei taha väita, et keegi oma töö seisukohalt midagi valesti tegi. Viga on süsteemis, seltsimehed - süsteemis:):P

Kõik inimesed ei saagi ühesugust tööd teha. Ka tavainimeste hulgas on nii juhte, kui koristajaid. Ma ei usu, et kõik puudega inimesed millalgi päevapealt tööle lähevad. Kõik seda ju ei saagi. Aga mul oleks väga-väga hea meel, kui need, kes seda saavad, ja kellel on tõesti olemas kange tahtmine endast midagi anda, leiaksid selleks võimaluse ja võibolla annaksid mingi osa oma toetustest neile, kes tõesti ilma toime ei tule.

Hakkan vist mööda päid ja jalgu saama. Aga ma ei tagane oma seisu (või iste:)) kohtadest:):)

Olen Zavvis!

Tahtsin tellida poksikotti. Mul on täna tahtmine poksida. :P Kopp on kõigest ees. :D Naeran, aga juhe on nii koos, et ma isegi ei tea, miks ma naeran.

Loodan, et see läheb varsti üle. :)

Viies näitus!

Reedest on Mäksa vallamajas näha mu maale. Seekord ei olnud nii-öelda avamispidu, aga kas alati peab olema mürts ja kärts? Vähemalt inimesed näevad minu kunsti. See näitus on tõesti number 5. :)

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi, mida ma ei oleks elu sees enam uskunud, et see juhtub, aga juhtus siiski! Parem hilja kui mitte iial. Tegelikult jube lahe ja äge ja mis iganes. Vahva on! Ootamatult teha ülikooli/kolledži koolitöid teha. :):P Ja veel sotsiaalerialal. Ei-ei, ärge mõelge, et ma läksin kooli. Aga jah, ema võib ka vahel koolis käia.

Okei, veel palju asju on, millest ma tahaks kirjutada, aga mul lihtsalt ei jää aega.

Ahjaa, üks tähtis asi. Mul on kohutavalt hea meel, et lõpuks ometi hakatakse mõtlema, et puudeastme määramisega on midagi mäda. Ma ei poolda, et need toetused kaoks, aga olen alati mõelnud ja öelnud, et peaks arvestama inimese töövõimet, mitte töövõimetust. Vähemalt mind tehti küll viimane kord nii maatasa kui maatasa... Aga minu enda meelest ma olen vägagi elus! :)

EEHHEEEE, blogingi taas

Lõpuks jõudsin blogisse!!!!!!! Olen mitu päeva hoogu võtnud. Tegelikult on nii, kui Erika arvuti siin minu juures on, siis sageli ei jää aegagi blogimiseks, sest narr on, kui mina istun netis ning isiklik abistaja keedab süüa - SEE EI LÄHE MITTE.

Tiia'de nimepäev möödus vahvalt!!! Kunstipoes ostsin rahata vajalikku vahendi. Nimelt müüja ei soovinud võtta raha. Mul oli piinlik. Kuid müüjale oli rõõm mulle rõõmu teha! Aith talle! Eks ma järgmine kord ostan sealt, Vanemuise tänava kunstipoest jälle ja rohkem kunstivahendeid ja raha eest. :)

Kirjutada oleks palju, kuid... varsti hakkab LEEPÜ üldkoosolek.

Vähemasti elan ja elan vist väga normaalselt.

Eelinfo siiagi ja minu mölluaeg

Olen viimasel ajal igasuguste asjadega möllanud, eriti MTÜga. Mul on tunne, et meie MTÜ hakkab elama! See on äge. Loodan südamest, et ma ei jää üksinda asju ajama. Meil on ju tegelikult hea missioon. Kahju, kui see kaotsi läheb. Ja panengi siia ka eelinfo igaks juhuks.

Otsustasin kokku kutsuda 3. novembril 2010 kl 19.00 LEEPÜ üldkoosoleku. Kahjuks praktiliselt 2 aastat on meie MTÜ olnud nagu varjusurmas. On toimunud mõned koolitused, aga see on ka kõik. Praktiliselt pool aastat olen mina olnud üksinda ja mõelnud ja mõelnud... Ja välja mõtlesin!

MTÜ LEEPÜ üldkoosoleku päevakord
3. november 2010 kell 19.00 Kaagveres (LEEPÜ ametlik pesa - Kaagvere 8-12)

1. Koosoleku juhataja valimine.
2. Protokollija valimine.
3. MTÜ äratus. MTÜ on ja ei ole mäng. :) MTÜ on tõsine suur töö. :) Tiia mõtleb nii.
4. Tulevikupilt. 2011. aasta ja viis lähiaastat - kuhu soovime ja kelleni/milleni jõuda? Tiia vähemalt teab.
5. MTÜ LEEPÜ nimevahetus. Variante?
6. Ega ometi Tiia üksinda ei ole? MTÜ liikmed, tehke midagigiii, et teidki nähakse. :)
7. Liikmemaksust.
8. Mida veel?

HAKKAME TÖÖGA PIHTA JA ME SAAME HAKKAMA! :)

Kaagverre saab Tartust bussiga kl 18.10. Tagasi linna kl 22.30. Kes autoga saab tulla, see saab äkki kuskilt kellegi peale võtta. Kellel on öömaja vaja - leiame! :)

Palun võtke näksi ja jooki kaasa! :) Pärast koosolekut võib natuke pidu panna.

Ja veel - kuna mul arvutit kodus ei ole, siis ma kohe ei saa vastata. Varuge kannatust või helistage, kui kannatus katkeb. ;)

14.. oktoober jälle...

22. aastat tagasi oli ka 14. oktoober... Hea, et oli see päev, mõtlen ma täna :)

Esmaspäevases Õhtulehes oli lugu Ratastoolitantsu filmi tegelastest 24 aastat hiljem. Hea, et sain ka teada esmaspäeval, et olen taas lehes :P Lugesin ajakirjaniku Eve emaile, sest Erika tuli arvutiga siis tööle... Mis siis ikka!!! Lehelugu oli iseendast normaalne.

Praegu olen Laura pool. Ta sünnipäeval.

Täna käisin mtü-de koolitusel, äriplaanidest. Tahan tõesti eesmärke teoks teha... Homme ka koolitusel.

Pärnu hetked 2. oktoobril

See on meie töösuhe Erikaga - kallikalli. :)

Karel tegi mulle ära. :P

Veerevas Õlus

Ja ikka veel Veerevas Õlus ja ikka veel ei või suitsetada. Oli jube lahe ja mõnus päev! :)

Minu viimane maal, mis valmis septembri lõpus. Päikeseloojang kell 21.50 Kivilinna Konsumi juures 30. mai 2009.

Kogun kogu maailma rõõmu

... nüüd oma hinge. Nii on kergem elada muredes... Erika teeb sedasama... Kogu maailma rõõmu koguda enda sisse soovitas Kaupo. Käisin Kaupoga tulevast tööst rääkimas. Loodan, et mu unistused saavad varsti teoks...

Homme Pärnus. Sügist otsimas. Taaskohtumisel Kareliga :)

Maailm on rõõme täis :D

Minu viimane maal ja...

See ROOS sai valmis pühapäeval. Akrüüliga.
Mul on hetkel suht igav mõni päev. Igavus + arvutita olemine on aga heagi maalimisele. On aega tööd teha :) Eile alustasin taas uut maali...
Tee tööd, siis ei tule armastus! Nii ütles kunagi mu sõber. Eile öeldi mulle, kas olen armunud, et näen nii hea välja. Kehitasin õlgu. Enda meelest mitte ei ole :) Aga miks mitte olla armunud töösse :P:);)

Loodan, et elu - olu hakkab normaalseksc muutuma. Usun ka kogu südamest, et mõni mees on ilusti välismaal tööl... ning üleüldse, et ta areneb veidi rohem ininmeseks... Töö tegi ju inimesest inimese!!!
Niisiis mina saan mõnda noormeest ainult toetada ja mõista. Silver siiski elab omaenda elu ja peab sellega hakkama saama.
Muidu on argiprobleeme küllalt, kuid tundub, et kõik tasakesi sujub...

HEAD SÜGISE ALGUST!

Paar sõna...

Elan ikka! Olen toimetanud suht asjalikult.
Mul on kahju, et ma ei saa kõik kirjutada, mis peast läbi käib, millest võiks kirjutada. Lihtsalt ununeb nii kaua, kuni Erika jällegi tööle tuleb oma arvutikesega...

Lohutan end ja teidki, et alustasin (teist korda alustasin!) uue teise raamatu kirjutamast.

Täna käisin üle mitme aasta mammal külas. Ja veel mamma oma autoga... Kuidagi hästi - hästi soe tunne on hinges. Tuli vana hea aeg meelde ::==))
Veel käisin vallamajas. Esimest korda vestlesin uue vallavanema Taivo Taliga. Oli väga sõbralik ja asjalik jutuajamine. IAT-st maalimiseni.

Nüüd lõpetan. Erika tormab töölt koju:)

EHK on mul oktoobris taas oma kallike ;) Elan tema nimel hetkel...

Lõpuks läks pilt üles! :)

Naeratus

Tahtsin uut joonistust üles ripputada, kuid millegipärast ei õnnestunud. Proovin hiljem jälle panna...

Loodetavasti nüüdsest saan olla rohkem arvurtis :) ja kui hästi läheb, siis on varsti mul taas oma kallikene...

Täna on kõik-uus-päev :P:) Teen, vähemasti püüan teha iseendale uueks parimaks eluks.

Lille Majast Ahtme näituseni

Minu joonistus

Mina koos isikliku abistaja Meriliga enne näituse avamist

Maalide ülespanek

Olen praegu Lille Maja töökojas. Jane saatis lõpuks Ahtme näituse pildid. Nüüd näete teiegi, et näitus ikka toimus. :P
Praegu ma jälle rohkem ei kirjuta - nagu ei ole aega.

Avastasin just praegu vene aja poekaalu, mis oli ema poes ka. Siin töökojas on igasugu huvitavaid asju. :)

Sõna paar... Varsti lendan Valga ning õhtul koju, kus olen taas ikka arvutita... Südames loodan, et mitte enam väga kaua arvutita...

Tegelikult kõik olnud jamad on omavahel seotud. Usutavasti. Kõik viidab sellele. Ka sissetungijad... Tean nüüd, et nad otsivad Silverit taga...
Ma olen alati öelnud, et tuleb aeg, kui olnud keelamine kohtus ja lastekaitses mõjub kuidagi rängalt... Muidugi võib ka nii mõelda, et noored tahavad oma elukogemusi ise leida ja otsida. Vanem ei saagi õieti midagi teha. Saab vaid öelda õige või vale.
Nüüd olen kindlasti karmim ema. See ei vähenda mu armastust. Hoopis vastupidi. Noor inimene peab iseendaga hakkama saama. Emana saan öelda ainult enda arvamusi.

Proovin oma elu taas korda teha. Läbi põlemist oht on möödas. Mind on lihtsalt vaja paljudele veel. Tean, et ees on veel palju, mida ei ole kunagi ennem olnud...

OK, nüüd lähen Valga Kamilale külla.:)

Vaikin nüüd taas mõni aeg...

Olge paid ja mõnusad!
Päike on alati olemas, ka pilvede taga olles:=)

Olen aiagrillilt tagasi. :) Sain paartundi jälle lihtsalt olla. Vedeleda päikese käes. Sellest piltki. Blogi jamab, ei lase teisi pilte üles riputada.


Huvitav, kui palju suudab inimene kannatada? Nüüd tundub mulle küll, et kannatused ei saa iial otsa. Öeldakse, et kannatused teevad tugevamaks, kuid kas ma ei ole küllalt tugev juba? Enda meelest olen piisavalt tugev.

Kellegi meelest pole seda vist mitte.

Ikka jälle tuleb aina veel pauke uksest ja aknast.



Kuu tagasi näiteks käiti mul lihtsalt sees. Hommikul. Mina olin ilusti kodus. Olin ukse keeranud lukust lahti, et kohe pidi jõudma IA Merili. (Olin pidevalt aastaid päeval lukustamata uksega. Väike küla jne.) Äkki tulid kaks meest tuppa. Nõusid kedagi Andrest, kes pidi korteris elama. Teda otsiti kappides ja lauasahtliski. Mulle öeldi, miks valetan, et ma ei tea Andrest. Lõpuks katkes mu kannatus, hakkasin lausa karjuma: "Kes olete?" Vot see rabas mehi. Tormati uksest välja. Jõudsid öelda, et vallas saadeti.

Vallas ei teatud mitte midagi.

Käisin samal päeval Tartus politseis. Asjatu käik. Isegi avaldust sissetungi pärast ei soovitatud kirjutatud, sest mina kui ohver ei teadnud meeste nimesid ega auto numbrit. Kohalik politsei mainis sedasi umbes, et mul on ka mõistuses puue ja olen siiski nii iseseisev puuetega inimene, et saan ka nüüd ise hakkama.

Väga tore!

Aga...

Kusjuures 110 rõhutas, et minge ja kirjutage kindlasti avaldus. Mitu sõbrannat olid sel päeval asja juures. Aitasid mul rääkida. Püüdsid mind rahustada. Lõpuks olime kõik sellise politsei suhtumise pärast veel rohkem pahased... ja närvis...

Mina igatahes ei usalda EV politsei tööd ega mõistmist enam üldse. Turvatunnet nad igatahes ikka veel ei anna. Vähemasti mitte mulle.

See pole ju turvatunne andmine, kui öeldakse, et hoidke ust lukkus ja kodus võivad käia kõik seni kaua kuni ei varastada rahakotti. Ja veel, kui veel juhtub midagi, siis tuleme kohale...



Jätkan seebikat pärastpoole. Ehk lähen tähistaeva alla soove soovima :=

Täht langeski!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Jõudsingi Valgamaale öösel pool kaks. Laatresse nimelt.

Taevas oli selgemast selgem. Tähine. Esmakordselt elus nägin tähe langemist!!! Ausalt esimest korda elus täht langes minu nähes. Või panin ise tähe langemist tähele :) Särav saba oli tähel taga. Erika, kes nägi ka sellesama tähe kukkumist, ütles, et see oli küll eriline täht. Oligi eriline - ta ju jäi mulle silma!



Järelikult õnn saabub ehk mu õuele tagasi või uuesti :)

Pole paha ju see!

Vahelduseks võib paremuse minna... Muidu võib juhtuda, et enam ei näegi hullumaja, mis mu ümber on olnud.

Inimene harjub kõigega!

Halvagiga...

Aga halvaga harjuda on natuke narr! Seda ma päris palju ei soovi :P
Seega kulub marjaks ära vahelduseks hea ja õnnelik aeg!



Nüüd lähen välja vähe... Õhtul tulen taas blogima.
Minu blogi jätkub ehk seebikas kestab ei tea kui kaua

Ei olnudki blogi nägu peas :P

Erika jooksis mööda ja naeris: "Sul on rate nägu peas!"
Ehee, ei arvanud õieti!!!!
Mul on ju hetkel blogimisnägu peas!!!
Olen üle mitme kuu rahulikult juba olnud tund poolteist arvutis. Maarika pool. Oma varvastega kirjutan. Tõeline nauding! Uskuge! Alati on olnud kiire või mitte ligipääs jalgadele või muud taolist - igatahes olen kasutanud kellegi käte abi.
Eile jõudsin Tallinnast ilusti koju. Rongiga.
Arvasin, et suudan jääda nüüd koju ning hakata argimuredega taas võitlema, kuid homme lähen veel Valgamaale. Erikale ja ta emale külla. Puhkus venib pikemaks. Mul on sellest vaid hea meel. Lõõgastust on mulle vaja. Veel. Muidu ma lihtsalt ei suuda vastu panna. Ka tugevamal inimesel on võimetel piir.
Tallinnas käisin loomaias ja kohvikus :P Päriselt ka!
Sauele jõudsin ka. Öö Saue kirikus oli super rahustav. Hästi kodune. Meid oli vähe, räägisime lihtsalt elust - olust. Ikka jälle jäi ja jääb kõlama tõsi asi: inimene ei tohi mitte kunagi ükjsi jääda oma murekoormaga. Alati leidub kuskil keegi, kes mõistab poolelt sõnalt ja jagab rõõmuga enda kogemusi, mis on väga sarnased sinu omadele. Need annavad sulle jõudu ja jaksu edasi minna ja vaadata kõike uues valguses. Aitäh, Marika, et tutvusin sinuga!

Täna pean vist lõpetama, kuid homme õhtul ja öö saan olla usutavasti pikemalt nettis, siis kirjutan täpsemalt, mis mul juhtunud on. Sissetungimisest pisi Henry külaskäiguni. Ütlen, et elu on olnud seinast!

Otsustasin, et läbi ma ei põle, sest mind n kõigile vaja veel.
Elame veel!

Olen-ikka-olemas-ja-elus!!!:D

Nii-palju-on-vahepeal-juhtunud,et-kõike-ei-jõua-praegu-kirjutada.Olen-praegult-Tallinnas-puhkamas,selle-suve-esimene-puhkus.Ma-loodan-äkki-õnnestub-see-kuu-uus-arvuti-hankida,siis-alles-loete-mis-vahepeal-on-juhtunud-ja-millega-ma-olen-kõik-hakkama-saanud.Halba-ja-head-on-olnud-väga-palju.

Kõige-tähtsam-hea-asi-on-see,et-mul-on-psühhodraama-tunnistus-täitsa-käes-see-tähendab,et-ma-võin-assistendina-töötada.Kindlasti-ma-jätkan-õppimist-ja-tahan-ikkagi-mingitmoodi-tööle-hakkata.

Õnneks-ma-olen-hästi-palju-päevitada-ka-saanud,üle-mitme-aasta-olen-pruun.Isegi-käisin-jalgupidi-meres-ujumas:D

Halbadest-asjadest-kirjutan-kunagi-hiljem.Väga-palju-headest-asjadest-kirjutan-ikka-kunagi-hiljem-palju-täpsemalt-ja-palju-rohkemalt.

Ma-tänan-teid-kõiki-mu-KALLID-sõbrad,kes-te-olete-selle-aja-jooksul-mind-tagaajanud-ja-minuga-olnud,kui-ma-ei-ole-bloginud.See-on-mulle-hästi-palju-tuge-andnud.

Vahepeal on toimunud igasugu asju

Näitus Ahtme raamatukogus on avatud. Kes satub Jõhvi või Kohtla-Järve kanti, palun külastage. Reede hommikul oli täielik paanika, oli tunne, et kõik lendab vastu taevast. Kõik oli kuidagi laiali ja kokku panemata ja tulemata ja olemata. Aga ei - kõik laabus väga hästi. Maalid said autoga kohale, autojuhti nägin ma sel päeval esimest korda elus. Paari tunniga oli meil Janega juttu kauemaks:) Ja kõnepuuet ei olnud kuskil:P Aitäh Märdile, kelle kaudu lahked autoomanikud leiti. Ja aitäh isiklikule abistajale Merilile, kellel oli esimene hästi tõsine tööpäev, ja kes sai armsasti hakkama. (Jah, mul on nüüd kohe kaks Merilid, palun mitte segi ajada;))

Enne näituse avamist käis ühel laupäevaõhtul mul elus esimest korda kiirabi. Lihtsalt korraga hakkas NIII paha. Ja mitte midagi ei saanud teha ka. Helistasin naabriprouale ja sõbrannale, et mul on paha, ja muud ei jaksanudki öelda. Noh, Piret kutsus kiirabi, kes tegi süsti ja arvas, et olevat mingi viirus. Vererõhku nad mul kätte ei saanudki, aga pulss olnud täiesti normaalne. Saa siis nüüd aru:P Ja öeldi, et süst peaks poole tunniga mõjuma hakkama. Nohh, mul hakkas kümne minutiga, ja oligi paugupealt jälle hea olla. Magasin öö otsa jumalast hästi. Mine võta kinni, mis asi see mind õieti iiveldama ajas. Ehk oligi selline äkiline 10-minuti-viirus - või ka "närfeerimine". Aga nagu Piret ütles - ega umbrohi ei hävi. Jutt jumala õige:P

Ja veel palju asju on juhtunud. Nagu see, et käisin Kastre pargipeol, kus esines Mait Maltis. Minu jaoks hästi sümboolne pidu, sest 11 aastat tagasi umbes täpselt samal ajal juunikuus lasksin ma Kastre hooldekodust Mait Maltise laulude saatel jalga, et ISE elama ja vastutama hakata. Hästi keeruline aeg oli. Aga hakkama sain. Olgu mis praegu on, aga ikkagi olen õnnelik, et olen vaba ja asjalik ja ilus ja parajalt paks parimates aastates naisterahvas. Praegu olen 110% veendunud, et mina ei ole hooldekodu elanik. Seda ütles ka Margot, kellega käisime peol ja hooldekodu WC-s. Margot käis esimest korda päris hooldekodu ruumides sees, ja nagu ei tahtnud enam seda kogemust korrata.

Ja veel oli minu väga headel isiklikel abistajatel Margotil ja Sandral ülikooli lõpetamine. Sain lõpuks ennast ka sebida lilli viima. See oli minu kui tööandja ja sõbranna jaoks väga tähtis.

Palju-palju õnne teile veelkord ! Usun, et teist saavad väga head spetsialistid.

Nii ma sebin iga päev hommikust õhtuni. Tegelikult olen täitsa elus, kuigi blogin harva. Aga usun, et see ei jää nii. Ja minult oodatakse ikkagi uut raamatut ka. Mine sa tea, mis võib juhtuda:)

KUULUTUS

Otsin peotantsupartnerit ! Tõsimeeli;) On aeg üks unistus teoks teha, ja see on - peotantsuga tegelema hakata. Kõik mehed, kes peotantsu tantsivad, olete oodatud kandideerima:) Arvestage sellega, et mul on ratastool ka, aga see ei loe. Mina valin parimatest parima välja, ja hakkame ühiskonda häirima - eee, ma tahtsin öelda ILMA TEGEMA.

Eile andsin paarile inimesele ausõna, et hakkan lõppudelõpuks spordiga tegelema, ja peotants on ju sport. Ja pealegi mu eluaegne unistus.

Minu suvist maalinäitust...

...saate külastada Ahtme Raamatukogu näitusesaalis alates 25. juunist, mil kell 15.00 ootan kõiki minuga koos näitust avama.

Ahtme on Kohtla-Järve linnajagu, mis asub hoopis Jõhvi külje all, seega K-Järvest umbes üheksa kilomeetri kaugusel - selline satelliitlinn :) Raamatukogu aadress on Ridaküla 4.



Kohtumiseni, sõbrad!

Elu - olu hakkab tõepoolest sujuma...

Ja ma ei unusta enam kunagi vaatamata kõigele ISEEND ära :) Andsin sellise lubadusi endale paar nädalat tagasi ja... tasapisi hakkaski laabuma üks ja teine asi. Asju, mis peaks korda saama, on terve hulk veel.... Kõike korraga niikuinii ei saa....

Olen ELUS jätkuvalt.

Elus esmakordselt on suvel mul nohu ja mingil määral köha, see tüütab juba ää.

Eile õhtul olin üksinda üle pika aja kodus ning arvatavasti jäängi rohkem jälle üksi olema. Suveajal olen loodetavasti isegi palju kodunt ära.
Aga eile tundus tuba kuidagi tühi ja kõle. Suurt polegi muutunud. Lihtsalt elu sujub oma rööpa nagu peabki. Ainult eile mõtlesin, et see möll, mis on olnud poolaastat igasuguste lastega - võõraste ja omadega - on justkui mitmekordne tasu selle eest, mis on olemata jäänud aastate jooksul. Olen olnud nii vihane kui ÕNNELIK. Mõni hetk olen mõelnud, et "oh ei!", kuid siiski võin tagant järele öelda, et kergemat aega ei oleks ma soovinud.
Lastega on keeruline. Igal ajal. Kergemat eesmärke otsida ühel lapsevanemal on suht võimatu... KUI ta just ei ütle: "laps pole tema probleem, vaatagu ise, kuidas saab".
Mina suutsin anda lühikese aja jooksul poistele kui tüdrukutele usutavasti midagi sellist, millega nad ehk hakkavad edukalt edasi minna. Oma elu alustada. Vähemasti teavad, et kuskil on keegi, kes neist hoolib...

Hetkel olen Erika arvutis, ta võttis arvuti kaasa.
Täna on olnud lahe laupäev.
Mul on kaks uut isikliku abistajat samuti.

Elu läheb edasi.

Lihtsalt mõtted

Käisin täna Lille maja lastekaitsepäeva üritusel, mis oli Tartu kesklinnas. Lahe, lõbus. Lastel lõbu laialt. Kui mul oleks olnud väike laps kaasas, arvan, et poleks saanud sealt kuidagi tulema tulla, sadagu palju tahes.

Aga siiski - olen ligi pool aastat väga tihti mõelnud, kus on laste kaitseingel või organisatsioon või mis/kes iganes see olema peaks, siis, kui lapsel on sõna otseses mõttes KAITSET vaja. Kaitset TÄISKASVANUTE eest, mõistmist ja armastust. Olen viimastel kuudel hästi palju vabatahtlikku noortetööd teinud, ja see, millega mõistlikud täiskasvanud teinekord hakkama saavad, võtab tummaks...

Jamade keskel, mida jätkus kauemaks, jäi mul siiski aega ka maalimiseks. Panen siia 2 uut maali:
Minu (seni) kõige suurem maal: 75x150 cm.
Õlivärv. Nimeks panin "Hüpe".

See on pisi-pisi maal, 50x50. Minu enda jõuluküünal.
Samuti õlivärv, sädelev küünelakk. Kaval peab olema, ja kuna olen naine, siis on minus ka naiselikku kavalust.

Pildid tegi Erika, nagu ikka minu isiklik fotograaf.

Ja veel üks hea asi - mulle TUNDUB, et lõppudelõpuks hakkab ehk midagi paremuse poole liikuma. Sest kaua võib... Kodus mul arvutit veel pole, aga lootust on:)

Hommikusöök - 6-õieline sireliõis

Jah, nii oligi:) Eile õhtul jalutades tõime Erikaga tuppa väikese sirelikobara. Otsisime meeleheitlikult õnne, aga ei leidnud:) Hommikul ärgates naeratas õnn mulle ilusti vastu, ja veel kuue õiega ! Sõin teise kohvi kõrvale ära, üks õieleht murdus veel ära, aga peale pikka lõuaotsast tagaajamist jõudis ikkagi suhu. Ma pole mitu-mitu aastat nii suurt sireliõnne leidnud.

Nüüd PEAB õnn minu õuele tagasi tulema, muidu ma lihtsalt EI mängi:P

Üks hea uudis üle pika aja - olen taas mobiilne. Mind saab nüüd vanal numbril kätte: 55 29 317. Täna sain vähemalt ühe asja korda aetud. Samm-sammult läheb elu rööpasse tagasi. Praegu olen küla peal arvutis. Elame veel !

Elus mina

Need pildid pildistasime Erikaga eelmisel reedel Kaagveres Tartust tulles.

Mul oleks nii paljust blogida, kuid praegu lihtsalt ei saa , pole aega... Uneaeg tuleb. Mind oodatakse kaissu - ärge tehke valesid järeldusi :)

Loodan, et järgmine kuu laheneb nii mõnigi probleem...

Kõikidele, kes minu pärast muretsevad:)

Olen jätkuvalt täitsa elus:) Olin see nädalavahetus psühhodraamas, tulin just sealt ja pole veel koju jõudnud.

Jah, arvutiga e. kallikesega on tõesti jamad lood. Seal oli tõesti lisaks kõigele pool mu elu sees. Loodan, et saan oma varanduse kätte, mulle öeldi küll, et kõik olla teise arvutisse tõmmatud ja alles, aga ma ei usu enne, kui näen... Mis toimub, sellest ei saa isegi veel aru, ehk see kõik polegi blogiteema. Vähemalt mitte hetkel. Aga usun, et oma kodust ma ikkagi nii kergelt ei loobu:) Loodan, et asi siiski nii hull ka pole. Momendil mõtlen, kuidas ja mismoodi uut läpakat või arvutit hankida. Ilma selleta ei saa ma elada - nii imelik, kui see ka pole.

Tegelikult kümme aastat tagasi sai ju väga edukalt ilma arvuti ja internetita elatud...

Küll ma hakkama saan, kuigi jama on palju. Mul on nii palju sõpru, kes tõsiselt mind taga ajavad, et ärakadumine mul niisama lihtsalt läbi ei lähe:P

Ma ei tea...

Võiks öelda, et mul on leinaaeg. Eile, emadepäeva õhtul, tuli välja üks tõsiasi - mul ei ole enam kallikest.

Kes on mu blogi pidevalt lugenud, need teavad, et kallike oli minu läpakas. Seega olen hetkel suhteliselt sidevahenditeta - ja jama jama otsa. Loodan, et ükskord saan jamadest üle, sest KAUA VÕIB. Ja siiski, alati võib hullemaks minna - nagu näete, olen jätkuvalt optimist:P Ma ei tea, kas uskuda või mitte uskuda, aga mu kallike olevat põlema läinud, ja puhkavat nüüd Emajõe põhjas - mis mulle ei meeldi...

Aga elame veel, ja rohkem ei kommentaari.

Ma ei olegi kadunud asjade nimekirja sattunud - kuigi mulle endale tundub küll nii:P Mul lihtsalt polnud netti, ja kallike pole ikka veel minu juurde tagasi jõudnud... Uskumatu, aga tõsi, et kõik jamad juhtuvad üksteise otsa.

Praegu pole ma kodus, aga annan sõpradele teada, et olen täiesti elus. Elame veel !

Ja see pilt on ekskursioonilt Kaagvere metsa. Mul oli kopp nii ees, et LÄKSIN METSA. Kohe päriselt:P Minnes oli hästi kurb ja masenduses nägu ees, aga fotograaf Erika polnud nõus
masenduses näoga tibist pilti tegema. Nii et lihtsalt PIDIN päikesele naeratama.

igavamast igavam

laupäev.
Uimane ja tuim...
Püüdsin jälle koristada. Olen remondirämpsust väsinud. Aga kõik polegi veel rämps, läheb veel üht-teist materjale vaja...
Kõik pilla - palla, igas mõttes... Siiski on iga päevaga korda majas ja mujalgi üha enam ja enam...

On kaugele jäänud...

Ansambel "SUVENIIR" - oh kui tohutult sain omal ajal peapesu oma ealistelt, et minule oli just just SUVENIIR lemmikumast lemmikum. See polnd noorte maitse ega neile peale minev...
Mulle meeldis. Olin hull fänn. :)

Ja nüüd ei ole enam Heldur Jõgiojat...

Aga Olev Vestmanni, keda pole enam mõni aasta juba, olin teistmelisena salaja kõrvuni armunud... :) Ta hääl ja laulud lihtsalt saatsid mind üksvahe 24/7 ...

Ühele kontserdile minnes olin mina lõpp nohus ja köhas. Ema oli lausa pahane, kuidas mamma (tol ajal veel lihtsalt tädi Elle) ei saanud minuta Vanemuisesse minna... Uskuge või ärge uskuge - mina olin viie minutiga nohuta ja köhata! Keegi ei saanud aru, kuidas sain nii kiiresti terveks... Mina sain küll!!!

Kindlasti jääb mulle hinge laulud,
kuigi Suveniiri laulud ei olegi mul enam nii peas, kui olid...

Tänane pärl

Ütlen nii palju, et usutavasti-arvatavasti on varsti Pärnus minu näitus, ehhehhee:) Kohta ei taha veel ära sõnada.

Nii palju asju...

...on täna mõtteaineks olnud - ja TEHTUD ka. Siin ja seal käidud, ja ikkagi ringiga Tartusse tagasi jõutud. Millest täna ühe sõnaga blogida, see on veel hästi segane:P

Arvatavasti on mul jällegi uus ja vahva isiklik abistaja, kes oli täna proovipäeval.

Ja veel mõtlen, et kust on võetud, sinna antakse kuhjaga tagasi. Kasvõi tüki-tüki aja pärast. See on pagana tore, kuigi vahel hästi kummaline. Arvatavasti juhuseid ei ole ikkagi olemas. Me mõtleme küll, et on, aga... Kõik on kõigega seotud. Vahetevahel me ei saagi teada, milleks üks või teine asi hea peaks olema. Lõpptulemus on, et saad ühe kogemuse juurde.

Palun

armastage omi lapsi ning jälgige, mida nad teevad! Olge nende kõrval!
Kiirustamata. Rahale mõtlemata.

Vastasel juhul tulebki välja, et ei teata, mis on armastus ja hoolimine teineteisest, teatakse vaid raha ja tuulte elamist...

"Õnne" mulle

Üks jama teise otsa! Juba pikemalt aega on see olnd nii...

Täna soovin iseendale "õnne" ellu jäämisel jamade ja valede sassipundras.
Küllap jään ellu.

Ma olen täiesti elus ja mu ümber tulvab selline elu, mida ma isegi ei osanud veel enne jõule uneski näha... Ainult kehv asi on see, et minu rahulik meel kipub tasakesi kaduma ning siis plahvatan......

Armumishooaeg

on jälle meil :):):)

infi natu

Lastekaitse Liidu Koolituskeskus koostöös Projektiekspert OÜ-ga korraldavad koolituse „Edukas projektitöö”.
http://blog.projektid.ee/2010/03/17/projektikoolitus-tallinnas-20-21-aprill-2010/

Orav ratas

Päev jälle möödas. Olen olnud taas nagu orav ratas! Nagu iga päev... Kõik on täpselt nii nagu peab. Tihti ei mõtlegi selle peale, et miski võib sekundiga muutuda...

Maailm elab oma elu.
Vulkaanituhk... Hästi kummaline ja harjumatu, ebatavaline mõelda, et vulkaanituhk halvab lennuliikluse ja keerab sassi tuhande inimeste plaanid...

Ole küll omas mullis inimene, kuid siiski oled pisi - pisi Suures maailmas.

Täielik... ühiskonna takistaja

Hommikul tõi kirjakandja tähitud kirja. Puude raskusastme ja lisakulude tuvastamine. Ma ei saanud teisiti kui laginal naerda! :

"---Isiku Tiia Järvpõld esineb sügav puue, sest tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnas osalemine on täielikult takistatud, kestusega viis aastat.

Isikul Tiia Järvpõld on puudest tulenevate takistuste vähendamiseks vähemalt kord kuus tehtavad kulutused transpordile, abivahendite kasutamisele, enesehooldusele ja majapidamisele, kommukatsioonivahendite kasutamisele. ---"

Kuidas palun!

UPS!

See on täielik absurdsus! PALUN VÄGA VABANDUST, aga SEE ON ... !!!

Kord kuus elada!!!!!!!!!! AHAHHAA!

Võib - olla olen tõepoolest ühiskonna häiriv tegur. 3-aastaselt ja ikka enam ja enam.Ehk ei saa mina vaid aru, kuidas on mul ratastooli (ratastool on ju abivahend või ...) võimalik kasutada vaid kord kuus... Pesta end kord kuus...

Ja ma ei tule põrmugi toime! Täna näiteks proovisin esmakordselt elus ise üksinda dšusi all jalgu pesta pärast maalimist - sain suurepäraselt hakkama. Mida veel? Palju mugavam värviseid jalgu pesta, kui kraanikausis köögis. Naljakas on see, et tänaseni olin vaid mõelnud, et peaks ometi ära proovima dšussi, kas saan hakkama... Tobe häälega mu sees aga keelas, et niikuinii ei saa... Õppitud abitus!

Ühesõnaga, puude lisakulude tuvastamine ei vasta abso0luutselt tegelikkusele. Võtke või jätke! Uus süsteem on ka lihtsalt jabur...

Olen jah ühiskonna arengu takistaja! Kuid ma ei näe küll puude ja puude tingitud kulutuste määramisel mingit arengut...

Täna 2 aastat tagasi...

Jah, nii uskumatu kui see ei ole - olen 2 aastat päris ise elanud. Aga see selleks. Täna on niisiis papa surma-aastapäev. Hommikul otsisime Silveriga papa tuhatoosi kapist välja, panime küünla sisse ja köögilauale. Tuhatoos on mul olnud juba pool aastat köögi aknalaual, ja mitte moepärast. Kõik on jälle kuidagi hästi kodune ja omane. Nagu päris:) Mina ei kannata endiselt ikkagi suitsuhaisu - kuigi luban hakata ise ka suitsetama, ja luban jätkuvalt:P

Hämmastav on täna minu jaoks see, et Raadi surnuaia väravas ei müüdud täna ühtki lille ega küünalt. Hea oli, et mamma andis omalt poolt ühe kalmuküünla. Mina ise ei viitsinud kesklinnast lilli osta. Hea, et mul oli meeles tikke osta. Tavaliselt kipuvad tikud meelest minema:P Huvitav-huvitav, kas Tartu linn on surnuaedades lillede müümise ära keelanud, või on lillemüüjad oma ärist loobunud ? Või oli täna mingi x päev...

Reedesed pildid

Enne Terminaatorit reedel tegime aega parajaks mu isikliku abistaja Helena (pildil muidugi :D ) sõbra Matrini juures. Uus peokleit istus selga super hästi :P Ma ei olnud tükil ajal end riietes nii hästi tundnud. Ennast hästi tunda on ju väga tähtis!

Sõna otseses mõttes...

... eilse õhtu lubasin iseendale. Käisin club Tallinnas. Terminaatoril. Nautisin teist õhkkonda. Ööklubis olin viimati kaks - kolm aastat tagasi... Oli seega viimane aeg minna :P
Üks hästi purjus neiu tuli rääkima, et teab mind küll - olen ju rates ja tv-s ka olnud. Et teen varvastega jne jne. Ühesõnaga tundis mu kohe ära. Nagu purjus olevale inimesele omane, kordas ta juttu kümneid kordi, aga siiski oli neiu kuidagi armsalt siiras. Minusuguseid inimesi olevat Eestile rohkem vaja, siis inimesed paremad...
Ma ei osanud muud, kui naeratada vastuseks.
Siis tuli veel vist fänn, täiesti alkojoobes noormees, tahtis usutavasti aidata... Juhtumisi aga toppis keele mulle peaaegu kõrva (sõna otseses mõttes) - nojaa, igasugust ikka juhtub ! Praegu paneb muigama. Öösel vihastasin.
Muidu oli normaalne pidu. Kuigi seekord ma ei tantsinud. Ei rokkinud. Võib - olla on kaotsis mu julgus tantsida... Võib - olla on mu juhtmed nii koos, et ei taha... Ei tea. Igatahes mul oli siiski mõnus olla! Ja see ongi peamine.

Muide, nii palju, kui peomöllus tähele panin, siis remonditud Tallinnas trepita tantsupõrandale EI pääsegi enam. Vanasti pääses küll ja vabalt. Seega jah, usun, et purjus neiul oli õigus: minusuguseid inimesi peaks olema rohkem... Ja ratastoolis noored ja miks mitte ka vanad käige rohkem tantsimaski - ehk siis arvestatakse tantsupõranda ligipääsugagi.
Ma ei olnud remonditud uues Tallinnas käinudki...

Maikuu kultuuriprogramm on juba tehtud. Ainult mais vajan taas uut isikliku abistajat - tööpakkumine on avatud.

Mõistuse kokkujooksmise tulemus

Eile õhtul oli mul juhe nii koos kui vähegi olla sai. Lihtsalt võtsin aja maha. Pühendasin vaid iseendale. Vist esimene õhtu sel aastal, kui tundsin end NIISAMA mõnusasti. Olin oma ilusaalongis sajaga :P Kreemid, küünelakk (esmakordselt elus on mul rohelised küüned!), uus öösärk, mis kapis juba poolaastat ja uus hommikumantel... Võisin eile õhtul lubada tuduriideid, sest hommikul tuli kohe isiklik abistaja Kadi. Isiklik abistaja Erika läks hilisõhtul...
Lõkerdasin end hingetuks. Ei mõelnud millegile. Või siiski... lollitamisele :)
Erika tegi mõned nalja pärast pildid kenast tibist.

Kus on nüüd mehed :D Kas võin kedagi veel võluda :P

Ega ma seda tõsimeeli ei mõtle :) Vahel oleks siiski hea toetada kellegi õlale ning ohata: olen ainult naine, kes ei peagi kõikega toime tulema...

Mina pean tulema...

Niinii

Elu on nii huvitav, et ei leia sõnu;)

Kas keegi oskaks öelda, kas telefoninumbrit saab blokeerida samamoodi, nagu suhtlusportaalides kontosid ? Päris huvitav oleks teada. Ja võibolla on see elu ja surma küsimus.

Tele2-st sain täna üsna hea klienditeeninduskogemuse. Teenindaja vestles endastmõistetavalt minu, mitte abistajaga, ja kui oli vaja veel klienditeenindusse helistada, küsis neiu lõpetuseks, kas ta saab veel millegagi kasulik olla. MIDAGI siin Eesti Vabariigis vist ikka liigub - positiivses suunas, ma mõtlen.

Igatahes olen jälle mobiilne, vanal heal numbril, mis oli mõne päeva ajutiselt suletud, sest keegi vanainimene (arvatavasti kalamees) otsustas, et tal on minu moblat vaja. Lihtsalt võttis poisi jopetaskust ära. Jope olevat olnud pingi peal. Ja siis olla noored hukas... Noormehel kukkus suu lahti - ta poleks elu sees uskunud, et üks vanem härrasmees võiks ka sellist "ajaviidet" harrastada.

Kuidas teil?

Kuid mul möödusid jänkupühad värvimata munadega - lihtsalt ei olnud tuju värvida ning sibulakoori ka polnud. Vist esimest korda elus ei olnud laual ühtegi ilusat kunsti munapalli. Keedetud munad küll...
Sellest on kuidagi kahjugi... Miski kadus kohe..

Oli väga tavaline pühapäev...

Mingi tobe rahustus on minu sees...

Püüdsin olla asjalik, jõudsin suht palju teha. Kuid ... rahutus ei lase mitte millegile keskenduda...

Rahulikke, rõõmaid ja häid kevadpühi!

Vannitoast sugulasteni

Mõned pildid vannita, ja esialgu veel natuke poolikust vannitoast. Pildistasime Erikaga just enne linnatulekut. Kalakesed ujuvad seina peal:)

Igas korralikus vannitoas on peegel, ja minu vannitoas saab neid olema vähemalt kolm. Olen ikkagi eputrilla - ja see EI ole aprillinali.



Siin on dušinurk, mis ei ole enam üldse libe, ja kapisena vastu nurgas on ka hästi mõnus ennast toetada.



Näete mu uut ja armsat ukseava, kust ma mahun hästi sisse ja välja käima. Nojah, teinekord teeme veel pilte, ja siis võin bikiinide väel olla - et te ikka usuksite, et mulle tuleb vesi ka kaela:P

Ja tuleb välja, st Maarja avastas, et me oleme kaugelt-kaugelt sugulased. Uuri veel sugupuud:P Täitsa kihvt nali täna - ja polegi aprillinali. Lõpuks tuleb välja, et me oleme kõik omavahel sugulased:)

Kandidatuure ootan mina ka:) Kes pakuks mulle end isiklikuks abikaasaks ?

http://www.cv.ee/too/heategevusuhing-hea-tegu-mtu/abikaasa-d154999.html?index=d969eccb6f849fd60af3eb00833823ad4467f79f

Raisatud päev on täna.

Ma ei tundnud raasugi õnnetunnet elamisest...

Peaproov aprillinaljaks

Vot, hommikul juhtus see, mida polnud veel juhtunud... Lihtsalt libitsesin voodist põrandale. Hakkasin ratastooli paremini panema - tavaline asi, mis käib mul igal hommikul juba automaatselt. Tasakaal kadus, vajusin sujuvalt diivanile, kuid suht lollakasse asendisesse ning pikkamisi libitsesin põrandale...
Haiget ei saanud raasugi.
Kuid
uks oli lukkus.
Kadi pidi tulema (ja tuligi), kuid kuidas ta sisse lasta...
Helistasin... Lauakaga, sest hetkel mul mobiili polnud. Vajutasin ninaga telefoninuppe. Kusjuures esikus oli mul hästi mugav põlvitada, tõsiselt. Ainult numbreid polnud peas...
Suhtlesime Kadiga läbi ukse. Saime Erika kätte, tal on igaks juhuks mu võtmed. Erika omakorda sai Maarika auto...
Kadi jooksis ka Pireti poole. Ehk saab võtme kiiremini.
Mina seni proovisin pikali olles esikus luku lahti keerada, Napilt jäi tulemusest puudu. Kõige selle juures panin tähele, et mul on ilus säärejooks :D ning olin maru vihane, et ei saa kasutada kaht jalga luku keeramiseks nagu tavaliselt... Proovisin igasuguseid nippe siiski...
Siis saime võtme Piretilt.
Ja kui püsti sain ja kõik oli ok Kadi abiga, saabus ka päästeoperatsioonile Erika.
Silver oleks ka kohe jooksnud, kuid buss või hääl oleks aega võtnud...

Kahju, et ei ole 1. aprill - oleks olnud hea aprillinali!

Sain kogemuse, et kõikidel isiklikel abistajatel peaks olema igaks elujuhtumiks mu toavõti. Mitte et kavatsen hakata lendama koguaeg!

STOP - tee või ära tee, ole või ära ole...

Teen või ei tee ikkagi olen... mööda tegija.
Huvitav, kas füüsilised puuded mõjuvad tõepoolest nõnda, et peatakse vajalikuks ikka ja jälle õpetada ja nii edasi? Igaüks isemoodi. Täpselt nii nagu tema ise teeks või ei teeks...

Aga MINA?

Ole hea - on mõnikord halb iseendale. Ole kas või karmima häälega, siis tundub, et polegi enam omaenda lahkuse ja headuse moodi.

Ja MINA?

Ma ei ole paljudest asjadest rääkinud, kuid selle virr - varri sisse kaon mina ise varsti. Mõtlen siin juba nädal edasi - tagasi, mis teha, et seda ei juhtuks...

STOP
pean iseendale ütlema.

Ütlengi.
Küllap võidan rohkem selle ütlemisega .

Alati ei saa lõpp hea olla. Ka enda pahameele väljaütlemine on mõnikord siiram headus, kui teesklev hea...

---

Kuidagi kurb on olla hetkel... Seletamatult kurb... Miski kadunu, miski puudub, miskit tuleb otsida...

Jalad on väsinud. Päev koristasin... Kuigi eile õhtul aidati osa läbu ilusti koristada ära. Pidudega on juba kord nii, et koristamine lõpuks hullem töö, kui ettevalmistamine...

Hommikul oli kellaajaga väike segadus. :) Kes ütles, et kell tuleb tagasi keerada, kes ütles, et ette... Lõpuks loobusin mõistmast, mis õige ja saingi õige kellaaja :D TV-t ega raadiot ei kuulanud meist keegi...

Seda, millest hetkel mõtlen, ma ei blogi...

Õudusunenäost õnneni

Püüdes lahendada probleemi pidin nägema (justnimelt nägema, mitte muud) üht suudlust, mis oli nii võlts ja moepärast tehtud. Seda minu meelest. Elu sees ei ole ennem sellist arutelu ebasiira suudlemisega näinud! Minust sõideti lihtsalt üle, selle asemel, et rääkida asjalikult paar sõnagi. Oleks veel kõik see probleem isiklik mul, et jälle mina tahan või nõuan, kuid seda see probleem ka ei ole. Mul oleks maru kerge öelda, et mulle piisab sellest ja punkt.
Kuid ma ei saa niimoodi.
Minust käis klõps läbi.
Me ütleme, et noorus on hukkas, kuid tegelikult tundub mullle, et keskeas inimesed osad vähemasti on sama hukkas, kui osa noori... Öelge, kust noor inimene peab elutõdesid ja hoolimist õppima ja kogema, kui vanemad ei ole eeskujud ja nii edasi...

Aga täna saab üks noor inimene, nimega Silver 18 :) Loodan südamest, et tema väärtuste nael on kõrgel seinas, kuigi ta veel kombib oma elutõe väärtuste hinnanguid. Vahel eksib ka neid otsides. Eksimine on ka vahel vajalik, et sattuda ikka jätkuvalt õigele teele...
Alles ta sündis.
Mina mõtlesin, kes temast saab... Seda mõtlen ma tänagi, kuid pisut vähem, kui 18 aastat tagasi...

Täna päeval näen veel Merlitki, kes tuleb venna sünnale. Mis tunne mul päeval olla võib, ma veel ei oska ette kujutada... :) Merli pole siin olnud midagi üle 12 aasta... Mina pole teda näinud üle nelja aasta... Suhelnud oleme küll... Ja nüüd saab lõpuks tuba mu enda laste naeru loodetavasti täis. :)
See võib äge ja siiras õnne tunne olla!!!

Aeg panebki kõik hea paika.
Õudusunenäost õnneni on üks samm, mis vahetevahel on aastate pikkune samm. Selle ajaga ei tohi vaid kaotada armastust ega lootust ja uskugi, et üks päev on jälle kõik paha möödas... Ei tohi kibestumisi endasse lasta... Jääda iseendaks - siiraks ja säravaks...

See on pagana raske.
Ka praegugi, kui ausalt öeldes argimuresid on rohkem tuhat üks, on raske tunnistada endale, et olen kõigele vaatamata õnnelik...
Aga ma olen.

Ja aeg teeb praegugi oma tööd ja mured ükshaaval lahenevad nüüdki oma soodu...

Koolitusev reklaam

* Kuidas määratleda projekti eesmärke?* Millised on eelarve koostamise nüansid? * Kuidas täita projektide taotlusvorme?* Millised on praktikute soovitused projektitaotluse vormistamise kohta?* Kuidas rahastaja projekti hindab?
Kutsume Teid projektikoolitustele, mille sihtgrupp on avalikus, äri- ja mittetulundussektoris tegutsejad. Koolitused on praktilise ülesehitusega ja toimuvad järgmistel kuupäevadel.

* VENEKEELNE 15.-16. aprill Tallinnas korraldatuna koostöös Lastekaitse Liiduga. Lektorid on pikaajalise kogemusega koolitajad Jana Kukk ja Oleg Vares.

Lisainfo: http://blog.projektid.ee/venekeelne_projektikoolitus_15-16_aprillil/

* 12. ja 26. aprillil Väätsal, Järvamaal. Lektor Uku Visnapuu - enam kui kümneaastase projektitöö kogemusega asjatundja. Tema projektid on võitnud avalikke hankeid, samuti on ta aidanud väikesi projektigruppe ideest tulemusteni jõuda. Lisainfo ja videoklipp, kust saate ülevaate koolitajast:http://blog.projektid.ee/projektikoolitus-jarvamaal-12-ja-26-aprillil/

* 20.-21. aprill Tallinnas korraldatuna koostöös Lastekaitse Liiduga.

Lektor Kairi Birk on vedanud projekte Eesti Mittetulundus- ja Sihtasutuste Liidus, Eesti Noorteühenduste Liidus, aga ka rahvusvahelistes organisatsioonides. Lisainfo: http://blog.projektid.ee/2010/03/17/projektikoolitus-tallinnas-20-21-aprill-2010/

NB! Viimased kohad on veel vabad Tartus toimuval koolitusel, mis toimub 24.-25. märts.

Lisainfo:http://blog.projektid.ee/2010/02/02/projektikoolitus-tartus/

Eestikeelsete koolituste hind on 1600 + km, venekeelse hind on 1800 + km. Hind sisaldab koolitust, kohvipause, koolitusmaterjale. Osalejatele väljastatakse tunnistus. NB! Boonusena aitab Projektiekspert OÜ kliendihaldur leida kursuslaste projektidele võimalikud rahastajad. Registreerimine toimub ankeedi kaudu www.projektid.ee/reg. Projektiekspert OÜ on kaheksandat aastat tegutsev Eesti kapitalil põhinev firma, mille põhiteenus on projektide koostamine toetuste taotlemiseks fondidelt.

Viimati said meie meeskonna koostatud projektidest toetust järgmised taotlused:

* Tantsukool Laguun MTÜ projekt "EM ja MM Tallinn 2011" – rahvusvaheliste ürituste ja konverentside toetamine (EAS)* DeenaK Salong OÜ projekt "Investeeringud tootmisvahenditesse ja turundusse" - alustava ettevõtja stardi- ja kasvutoetus (EAS)* Palmse Metall OÜ ekspordiplaan - eksporditurunduse toetus (EAS)

Ilusat kevadet ja kohtumiseni koolitusel!

Siin ma nüüd olen!

Teen momendil suurkoristust. Tolmu ja kõike muud on elamises nii palju, et täna jõudsin vaid tagatoa enam - vähem korda. Arvutilaud "röövis" puhtaks saamiseks poolteist tundi - uskumatu!!! Päev otsa ka pesu pesemist :D
Homme samas vaimus ja lõpu ei näegi...
WC ja dšusiruumi remont ei ole veel päris valmis. Uks on näiteks veel saada ja ette panna... Üleüldse ma loodan ning tean kindlalt, et remont jätkub köögis ja tubadeski. Plaanin sellel aastal teha maximaalselt kõik uuesti korda: põrandad, seinad jne... Tagatoaakengi tuleb korda teha lõppude lõpuks.

Aga jah, hea on momendil olla suht puhtas elamises :) Hubane. :) Elamine on veidi teistpidigi jälle.
Olen üksinda kodus. Puhkan. Olen olnud tõesti viimased nädalad ja päevad väga väsinud. Mitmed on muretsenud, et kevadväsimus... Usun, et ei ole kevadväsimus. Olen lihtsalt olnud kõikidele olemas, iseendale aga mitte. Segadust ja jamasid on olnud nii palju, et kadusin ise ära.

2010 esimesel kevadõhtul

ILUSAT JA ASJALIKKU KEVADET!

Olen psühhodraamast taas elusalt tagasi. Olid väga asjalikud päevad. Eilse päeva hilisõhtuks olin küll nii väsinud, et ei jaksanud šokolaaditükigi enam süüa...

Roosa värv meeldib endiselt!!!

Olen täna üle mitme nädala päris üksinda kodus. Ka öösel. Tuba on nii vaikne. Teler mängib tasa. Ei viitsi vaadata. Lihtsalt mingi heli taustaks.
Naudin olemist.
Olen tegelikult ausalt öeldes põrgulikult väsinud. Te ei kujuta ette, kui palju mõtlemist, möllu ja probleeme on olnud viimaste nädalate jooksul! Uskumatult palju... Mul ei ole aega olnud ka korralikult blogida...

Mõni tund tagasi suhtlesin msn-s sõbrannaga, kes küsis ootamatult:
"Kas sulle meeldib roosa värv hullumeelselt endiselt?"
"Ikka ja alati!" vastasin.
"Siis on sinuga kõik veel hästi!" naeris sõbranna. "Hea, kui on midagi, mis püsib..."
Plahvatasin naerma.
Küllap ongi enam - vähem kõik hästi, kui mulle meeldib hullumeelselt endiselt roosa värv!!! See tõi mind maa peale tagasi.

Täna ma isegi tegin maalimistöid.

Ja veel - kõige parem uudis! Saan juba umbes nädal aega ise wc ja dšusiruumis käia. Ratastooliga. Kuigi remont veel päris valmis pole, kuid saan juba käia küll. JESSSS! Ei läinudki palju aega selle unistuse täitumiseks - ainult ca 25 aastat!!! :D:D:D
Muidugi iseenda üleni pesemisega ma üksi hakkama ei saa iial, kuid hädadega tulen nüüd paremini toime. Tulin ennegi, aga nüüd tulen lihtsalt paremini. :)
Loodan, et ehk lähiajal õnnestub piltegi teha luks wc ja dšusiruumist.

Ahjaa, wc-s ja dšusiruumis ei ole roosat värvi :P

...

On olnud HULLUD päevad. On olnud head ja halba.
Erikaga kinnitasime turvavööd ning kihutasime nädalavahetusel Valgamaal ringi. Ma tahtsin lihtsalt lõõgastust. Kohtusin Valgas Kamilaga üle mitme aasta. Jällenägemisrõõm oli suur.
Leidsin uue armastuse :D Kas ta ei ole ARMAS :D Lõpuks kinkis Kiku mu armastuse mulle :D
Kiku sünna tähistamine.
Laatre kiriku tagaruumis.
Laatre kirikus. Erika ema näitas kirikut. Väljast poolt tundub kirik mahajäetud... Aga kirikuelu vist toimib suurepäraselt...
Selja taga mahajäetud maja on minu... Mul on varsti suuuurt maja vaja, kuhu teha noortekeskus. Karm noortekeskus :P Mul on lihtsalt külgetõmbejõud kummalistele noortele, kellel pole olnud ühte koma teist...
Ma pole paljusid asju bloginud, mis juhtunud on... Tõsiselt, mul on noortekeskuse juhataja tunne. Aga jah, mitte kõik EI lähe nii nagu hetkel on. Võin olla küll lahke ja leebe, kuid igal asjal on piirgi. Aga ma avastan ikka enam, et mulle sobib noortetöö. Asja juures on see hea. Mina ise pole vale teel!
Meelehärmi teevad vanemad, kes lastest ei hooli... Kuid see on teise blogimise teema.
Erika ema ja väikese õega

"Šokeerime" enda leidmisega

Tänane päev möödus OÜ-le mõtlemise tähe all. Jaa, just nimelt OÜ-le. See plaan on meil tegelikult ammu-ammu. Juba õige mitu aastat. Ehk - me loodame, et sellel aastal on tekkimas üks uus OÜ, meie päris oma. Tiia ja Maarja oma.

Vaatasime Äriregistrist järgi - seda nime, mis meil meeles mõlgub, pole veel keegi ära võtnud. No seda parem:) Ja me ei ütle ka, muidu jääme veel ilma:P Küll te teada saate, kui õige aeg käes.

Olgu see siis esimene reklaam meie poolt. Kutsuge meid koolitama. Ja loodetavasti hakkame ka natuke nõustama ning muuga möllama.

Kui me midagi teha ei saa, siis millegi hulluga saame ikka hakkama. Meil on erivajadus pea ees läbi halli kivi minna - ei tea, kuidas seda teatud raamatukesse kirja peaks panema:P

Reklaam Projektiekspert OÜ-lt

http://blog.projektid.ee/2010/02/02/projektikoolitus-tartus/

Kuidas olla Eesti Vabariigis VÄÄRIKAS puudega inimene ?

Hakkasin täna taaskord endale puudeastet välja ajama. Kolm aastat on täis saanud. Kuna ma polnud mitu aastat perearstile nägu näidanud, tegin seda täna. Ja minu õnneks oli üks patsient võtnud pensioniametist vale raamatu, mis selle eest sobis minule. Nii et mul vedas - pensioniametisse raamatukese järele jooksmine jäi ära.

Täitsime perearstiga koos raamatu ära (kuigi oleksin võinud seda vabalt ise ka teha). Kolm asja võtsid mul selle juures suu lahti. Nt küsimus: kui kaua ma päeva jooksul internetis olen ? Või: mitu korda ma päeva jooksul telefoniga helistan ? Ja eneseväärikuse teemal: tuli välja, et projektijuhtimine EI OLEGI TÖÖ ! Mis ta siis on, lubage küsida - meelelahutus aja surnuks löömiseks ??? OK, mul ei ole kindlat lepingulist töökohta ega tööstaaži, aga - milleks siis kogu see ilus jutt puuetega inimeste tööhõivest, kui pärast hakkame valima, et mis ikka on "päris" töö, ja mis ei ole ? Võibolla ei ole siis vabakutselise töö ka "päris" ?

Ja veel - tuleb välja, et ma ikka ei saa ise süüa, söögitegemisest rääkimata. Et jalaga ei ole OK... Perearst naeratas, et kirjutame ikka, et sa ei saa ise hakkama, siis saad rohkem raha... Kas SEE on eesmärk või...

Tants aurukatla ümber... Või peaga vastu seina jooksmine ? Igatahes, minul on PIINLIK olla EV-s puudega inimene, kui kogu küsimus on ainult rahas, kusjuures olgem ausad - jutt ei käi pehmelt öeldes just astronoomilistest summadest...

Meil on puuetega inimeste kohta käivad standardid väga hästi paigas, aga sealjuures unustame paraku, et IGA inimene on eriline. St et iga indiviid vajab erinevat lähenemist. Ma ei saa ju öelda, et olen näljas, kui võtan ise suuga taldrikult vorsti. Kus krt on kirjas, et käteta inimene ei või suuga süüa ? (NB ! Me sööme ju kõik SUUGA, või kuis:P)

...

HEAD naistepäeva õhtupoolikut!

Veel eelmise suve pilte...

Sandra leidis oma moblas suvepilte :) Üks päev sai jalutada Sandra ja Lauraga lõunaajal Tartu botaanikaaias :)
Ega paljud teist ei aimagi, et minagi võin vahetevahel redelil ronida - sõna otseses mõttes :P Ikka juhtub mõnikord, et üllatan... Seekord üllatasin Märdi ja Sandra fotoka taga. Wilma püüdis mulle liiva pähe loopida :D Tore päev oli enne Tantsupidu Jõgeval.

Lõpuks kultuurne inimene

Lõpuks jõudsin kinno. Täna. Üle 15 aasta.

Kujutage ette!

Paar pildi Jäneda koolitusest

KIRJU LIBLIKAS

Mina nägin eile, 2. märtsil esimest liblikat sellel aastal :) Remondimees leidis ta trepikojast ning tõi tuppa sooja. Liblikal on miski tiivapuue. Ei saa tõusta lendu ülespoole. Allapoole aga küll...
Kirju liblikas on tänagi kapi otsas. Lilledes. Las ta olla, kuni...'
Loodame reondimeestega (eile oli neid kaks, sest seinu oli parem teha kahekesi), et tuleb KIRJU SUVI JA HEA SUVI.

Meist keegi polnud esimest liblikat nii vara näinud.

2 pildi Ruuda juubelilt :)

Minule kolm väga olulist inimest, kellelt on tohutult õppida koolitaja ametiks ja teel.
Siin olengi psühhodraama õpetaja Ruudaga.


Eiko ja Kaupo vahel. Eiko minu psühhodraama grupi juhendaja, koolitaja. Kaupo enne pildistamist rääkis Eikole minu kohta tõsiselt ülisõnu. Mul tekkis piinlik moment, et vaju või maa alla... :) Siiski oli hea kuulda Kaupolt, et olen Eikole andekas õpilane ja tõusev täht koolitajate maastikul...
Öö otsa pärast Ruuda pidu mõtlesin, kas Kaupo ei liialdanud... Kuidagi kummaline on kuulda ülistavaid sõnu enda kohta...

Erika oli pildistaja :)

Jalutuskäik...

... südaööl läbi Tartu. Näituse tänavalt Jaama tänavale. Enam - vähem kolmveerand teest sõiduteel jalutades. Lumest vaba teel.
Õhus oli kevade lõhn!!!!!!!!!!!!! Lõpuks ometigi!

Käisin oma psühhodraama õpetaja Ruuda 7o juubelil. Taaskord tõdesin, et Ruuda on ARMSALT KIHVT inimene!
Loodan, et Ruuda õpetab veel nii 30 aastat :=)

Minu uus roll...

... vanaema!!!

Ootus... Täna õhtul tuli hea uudis. Ega ma eriti rohkem ei teagi hetkel...
Mul on hirmus pabin sees. Tegelikult juba hommikust on olnud seletamatu pabin sees... kuigi ma ei teadnud, millest see tingitud on...

Ja üha ja järjest vähem saan ma aru oma emast, kes omal ajal ei suutnud olla õnnelik vanaema... Andke andeks, ma lihtsalt ei saa aru... Ongi möödas viimane hetk, kus lootsin, et hakkan ema mõistma, kas või natukenegi...

Ise annaksin kõik, et saaksin olla praegu seal, kus rõõm ja väsimus, õnn ja lapse nutt...

Tahaks lihtsalt õnnest nutta ja naerda...

Olen kõigele vaatamata õnnelik.

Minu intervjuu Mäksa valla lehes

http://www.maksavald.ee/vvfiles/0/maksavald_02_10_veebi.pdf

Pilte näituse ülespanemisest 23. veebruril

Melliste spordihoones, koolis ja lasteaias.

Poisid Silverid kogesid, et näituse ülespanek on eluohtlik :D

Jälgin bossina :P

Erika sätib maale õigesse ritta :)

Saal.
Teises saalinurgas oli fotonäitus.

Selline oli mu näitus 24. veebruaril.
Seekordne, mu 3. näitus oli üleval üks päev - selle-eest kõige toredamal päeval.
Kontsert - aktusel vallarahvas nägi ning see on tore ju :)