Blogi - pidajate avastamine

Minu interju teisele Tiiale:

Seekordne blogipidaja pole tuntud mitte ainult blogimisest, teda tuntakse ka mitmel teisel rindel ning nimega- ratastooli Tiia. Tere, Tiia!
Sinust on palju kirjutatud. Sa oled ise palju kirjutanud ning
korda saatnud vaatamata sellele, et Sinu pidev kaaslane on ratastool.
Nüüd on Sul näiteks Tallinnas näitus üleval. Sa oled jube tubli ja hakkaja, annad kindlasti paljudele oma eeskujuga jõudu.
- Räägi, mille kõigega Sa praegu tegeled, peale maalimise?
101 asjaga ja mitte millegiga vahel. Psühhodraamaga ja projektidega.
- Sa oled väga avalikult oma elust kirjutanud, oma lastest, abielust. Sul on ilmunud ka raamat „Ärge lööge mind enam”. Kas Sulle on avalikkust ette heidetud? Või vastupidi?
Jah, see on kahe otsaga - kindlasti on ette heidetud just valetamist, mida seal tõesti EI ole ning kiidetud vapruse eest. Ausalt öeldes, mõlemad variandid on rasked. Kuid usun, et tänu avalikult rääkimisele on suurenenud mu tutvus- ja mõistmisring. Perevägivald on raske teema kõikidele, mitte ainult mulle. Kuid sellest peab rääkima selgelt ja kõva häälega, häbita.
- Millise hinde annad praeguse aja puuetega inimestega abistamisele, toetusele? Mida peaks riik kõige kiiremas korras puuetega inimeste heaolu ja elukvaliteedi parandamiseks ette võtma?
B ... D vahel. Kuna ise kasutan isikliku abistaja teenust, siis kindlasti tuleks seda teenust oluliselt kättesaadavust parandada ja nii edasi.Tahaksin, et riik näeks igat INIMEST, mitte vaid puudega inimest. Ainult nii saab heaolu ja elukvaliteedi tõsta, kui inimene hakkab tajuma, et ta ei olegi ainult toetuste ja teenuste tarbija, vaid saab ka vastu anda.
- Olgugi et Sa elad iseseisvat elu, on Su kõrval abistajad. Mida teevad nemad ja mida Sa neil teha ei lase ?
Minu isiklikud abistajad teevad seda, mida mina ei saa teha või läheb tegemisega tohutult aega. Kindlasti nad ei tohi minuta mitte midagi teha. Kujutage ette sellist pilti, kui käed töötavad köögis, aga ise olete toas arvutis - mis välja tuleks :) Isiklikud abistajad on minu käed ja mu jalad ning kokku moodustame MINU.
- Sul on oma koduleht ja siis veel blogi, mis on blogimine Sinu jaoks? Ootad Sa oma blogis tagasisidet?
- Ma ei ole kunagi ootanud, vaid tagasiside lihtsalt on ja väga super vastukaja. Minu üllatuseks! Sest enda arvates kirjutan igavat igapäevaelu...
- Kui paljusid blogisid loed ja on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?
Ausalt - loen väga vähe teisi.

Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna? OK
2. Sõna, mis Sulle ei meeldi? Vihkamine - selles sõnas on kõik, mis halvab hea.
3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? Kurat küll!
4. Millist teist ametit tahaksid proovida? Mu lapsepõlve unistus - klaverimängija. Tegelikult mul oli mänguklaver ja mängisin "Juba linnukesi" ... Või peotants...
5. Millises ametis Sa ei tahaks olla? Mingis mehelikkus ametis ei tahaks kindlasti olla.
6. Mida Sa sooviksid, et Jumal Sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse?Usun, et oled olnud õnnelik!
Suured tänud vastamast ja ilusaid armsaid hetki Sinu ellu!

Mõnus üksindus inimeste keskel ja MINA ISE

Oli hästi - hästi mõnus 1. advendi õhtupoolik. Kohtusin üle mitme aja Pillega ja käisin ka Luguteatris.
Seni, kuni ootasin Pillet Dorpati restoranis, olin üksinda. (Lihtsalt lasin Liisal mõni tund vaba olla.) Tajusin, et tahan mõnikümmend minutitki keset Tartut omaette olla. Seda ma ei saan eriti harva. (Kui Pille abistaja oli, oli meil sageli arutluse all minu omaette olemise saamine väljaspool kodugi...)
Niisiis, nautisin lattet ning mõtlesin häid mõtteid. Kõik halvad mõtted suutsin unustada.
Baaridaam (või kuidas iganes teda nimetada...) oli ime kena. Tõi latte lauda. Pani suhkur sisse küsides, palju soovin. Segas. Pistis joogikõrregi ilusti klaasi. Tipp teenindus! Kuigi mujal polegi ma üksi jäänud istuma laua taha, seetõttu ei olegi sellist toredat teenindamiskogemust.
Lõpuks käisin ka Dorpatise inva-wc´ski. Minu meelest Tartu linna üks paremaid, kihvtim ja mugavam inva-wc. Vähemasti minu jaoks. Mul tuli meelde, kuidas 3 aastat tagasi bussijaama wc - tädi soovitas, et minge sinna, on ilus ja hea... :)
Ma tõesti polnud Dorpati Hotelli poolele sattunud enne tänast.

Ja Luguteatris sain veel kinnitust omas loos, et kõige tähtsam ja vajalikum olen MINA ISE iseendale :) Olin kahtlema löönud neil päevil, kas mind ongi vaja kellegile ... Unustasin, et iseendale on mind vaja...

Selleks, et jälle tasakaalu leida endas oli mul vaja tänast õhtut :)

Et jälle naeratada :)

Käes ongi taas...

HEAD 1 ADVENDI!

EI taha...

... ma täna õhtul hetkegi üksinda olla. Kuid pean olema. On kõige tavalisem õhtu, pisut nukram ja valusam.

Sõin terve šokolaadi hingerahu saamiseks. Kohviga. Minulik rahustamisravim :)

Vägivalda ju ei saa väljamõelda... Vähemasti mina poleks seda suutnud...

Rohkem ei blogi sellest sõnagi.
Olen siiski valuga üksinda ja ma ei suuda rohkem valu kanda...

Küllap homme naeratan jälle.

Elav raamat

Arvan, et tänane kodanikupäev oli igati asjalik. Suhtlesin Lutsu Raamatukogus 20 noorega ehk nelja grupiga. 20 minutit ühe grupiga on küll minimaalne aeg olla põnev Elav Raamat, kuid loodan, et suutsin hõlmata palju. Maksimaalselt. Maalimisest sünnimomendini. Ainult noortel jäi aeg lühikeseks kohe seedida ja küsida.
Usun, et nad mõtlevad ehk hommegi tänasele tagasi.
Tegelikult küsimusi oli suht palju ning seinast seina. Väga siirad. Samas teada tahtvad. Mul oli hästi hea noortega suhelda. Tundsin Elavana Raamatuna end turvaliselt. Küsiti näiteks, kas luuletan ning kuidas minu traagika juhtus - kõik küsimused said siiralt naeratades vastused.
Samas kasutasin juhus ja avaldasin arvamust, et igas koolis peaks olema erivajadustega õpilane või ka õpetaja - see laiendaks maailmapildi.
Oleksin nõus edaspidigi noortega suhtlema. Hästi lahe töö see!

Muide, üllatav oli mu ümarlaual silt: Tiia Järvpõld, kunstnik ja koolitaja. Just viimane amet üllatas mind! Enda teadmata olengi saanud koolitajaks - jeessss :) Ise poleks veel seda ametit julgenud kõva häälega nimetada :P Küllap mu koolitus Lille majas jättis mulje sealse rahvale... Ma ei oska muud arvata!

Aitäh, Maarja, hea "tõlge" eest!
Taas tõdesin, et mu kõnedefekt ei sega ka kiiret suhtlemist/koolitust. Vajan ainult kiiret tõlget. :)
Veel käisin erakonna koosolekul.
Niisiis, oli väga töine neljapäev.

Kevadeõhus jõulupuu

Meilgi, Kaagveres on tänases jõulupuu. Sedapuhku kooli ees, mitte me maja ees. Natuke üllatav oli vaadata pargis, kooli juures tuledes suurt jõulupuud näha :) Aastaid olen harjunud ühe jõulupuuga, mis on kasvanud aina suuremaks...



Hommikul käisin korra linnas. Süüa ostmas. Õue nina pistes tuli automaatselt mu suust hüüe: "Kevad on õhus!"
Tõesti oli kevadeilm. Jõuludest ei lõhnagi... Ainult saabuvaid jõule tuletavad meelde poodide jõulumöllud ja jõulupuud :)



Homme, kodanikupäeval olen ELAV RAAMAT Treffneri ja Raatuse Gümnaasiumi10 klassi õpilastele Lutsu Raamatukogus. Natuke pabistan - kuid see on vist normaalnähtus :) :P Samas tunnen juba põnevust, kuidas loevad noored minu Elavat Raamatut, millel on kaks pealkirja: "Rallida sajaga elu sisse... ratastoolis" * "Armastus - kõige väärtuslikum tunne" Sellepärast kaks pealkirja, sest ma ei suutnud tabavamat pealkirja ühekorraga välja mõelda, mis iseloomustaks mind kõige paremini.
Loodan, et see väike elav raamat minult paneb noori veidigi teistmoodi ühiskonnast mõtlema!

UNISTAME SUURELT!!!

Tänane päev tõi kaasa SUUUURE unistuse - näitus USA´s septembris 2010. Einoh, miks ka mitte :D Kindlasti tahetakse sinna "Sinu - minu käsi" ja "Naist" :P
Hetkel on utoopiline unistus ja mõte, kuid - kõik on võimalik :D Vähemasti õhtul sai mu tuba mõneks minutiks naeru ja unistamise õhinat täis. :D:D:D Aga tõesti, kui pisut asjuajada ja rääkida veel mõne inimestega, mida usun, et Tiiu (mul tutvusringis mitmeid Tiiu´sid) teebki, siis vaat tulebki mul üle ookeani reis ette võtta :)

Unistada tulebki suurelt, siis saab väiksema pala ikka kätte!

Tegelikult selle õnnelikku soovi tõid kaasa kadrisandid. Üle mitme aasta käisid kogunisti laulvad kadrid :) Olin täiesti unustanud, et täna on kadrilaupäev. Kuigi ootasin külalisi mõni aeg juba...

Arvan...

... et kuulutan taas tööpakkumise välja.
Arvan, et hiljemalt uuest aastast vajan jälle uut isikliku abistajat / uusi isiklikke abistajaid. Elu ise teeb oma töö. Mu headel tüdrukutel on lihtsalt omad elud ning valikud.
Ma ei taha raasugi, et ühel heal hetkel leiaksin end käteta ja jalgadeta :) :P 2010 aasta kalender juba täitub juba kiiresti... Seega otsin koos tüdrukutega taas uusi häid tüdrukuid! Tüdrukud isegi ei soovi mind jätta lihtsalt maha, vaid ikka anda enda töö edasi headesse kätesse. See on imearmas!!! Imeliselt südant soojendav!

Usun, et natuke otsimisvaeva ja leiangi uued isiklikud abistajad :)

. - . - .

Päev otsa mingid tobedad sehkeldussed. Loodan, et õhtuks lahenevad mõned - teisiti ei ole mõeldavgi... Ega suuri argiprobleeme tänases nagu polnudki. Kuid pisikesed probleemid, mis tuleb kiiresti lahendada, on vahest väsitavamadki kui suured, pikaajalised. Neist sõltub palju, kuidas suuda toimetada suurte probleemidega.

Nii, seagripi surm on meilgi... Kurb.
Mamma lohutab ikka alati, et neid grippe on olnud aastasadu ja siin polegi üllatavalt. Arvatavasti nii ongi. Kuigi mäletan, kui vahel olin veidi paanikas gripi pärast, siis öeldi ikka: gripp nagu polegi haigus. Paluti lihtsalt rahulikult gripp üle elada.
Aeg oli teine.
Suhtumine oli teine.
Kahjuks...
Loodan, et päris hulluks gripiaeg meil Eestis siiski ei lähe.

Igatahes elu läheb ju edasi ikka :)

Vaikne. Sügistalveõhtu. Üksindus.

Vahtralehe roosid on mu laual (momendil küll külmikul) olnud umbes kuu. On ju kihvt kimp! Arvan, et peaksin seda maalima hakkama - saab vähemasti originaalne maali nimi. :P

Lasteaia lapsed meisterdasid lehtedest niisuguseid kimpe. Külla tulles tegi Piret mullegi. Kunst!!! Väga hea omapärane kunst ju!

Natu kurb on juba. Kolme päeva jooksul olen näinud ainult üht inimest - mammat. Kolmapäeval koju jõudes oli küll tunne, et tahaks pikemalt vaikust ja üksindust. Viis päeva Tallinna elu - olu väsitas mind kohutavalt ära. Ma ei taha enam päälinnas elada! Kunagi noorena tahtsin meeletult Tallinnas elada... Kahtlustan, et olen vanaks jäänud!!! Ei, käia ja olla ja möllata võin. Siis aga tulla jälle koju puhkama. Nautima vaikust. Teisipäeva enne keskööd bussiga Tartu jõudes hakkas mind kummitama Jääääre laul: "Tartu see väike puust linn..." Jäääär pole mind kunagi mind kummitanud! Lugusid tean ikka pisut...

Muide, teisipäeva õhtu oli hästi sõbralik bussijuht. Isegi vabandas, et soovis aidata - olin juba Sandral süles. Lihtsalt keeruliseks oleks läinud ühest sülest teise hüppamine :D Tartus valvas bussijuht Laura autot bussi taga seni, kuni Laura tassis mind autosse. Mul oli kotte ja lilli palju, et mõttetu oleks olnud minutiks nad minu sülle ratastooli laadida ja siis autosse... Aga autot piilus mingi kodutu... 10 sekundiks uksi lukustada oleks ka jälle aega võtnud. Nii paluski Laura autot valvata. Bussijuht ise küsis, millega saab nüüd aidata. Aitäh SEBE bussijuhile!

Nüüd olen kolm päeva uhkes üksinduses. Tunnen, et see piisav aeg omaette olemiseks. Üks - kaks päeva jaksaks veel olla. Kauem mitte. Siis hakkaksin tasapisi vist ära pöörama :P

Rahutu hing!

Kodus on hea olla. Kuid päris üksi ... ning veel pimedal ajal mitu - mitu päeva järgemööda... Mmhhmmhh :)

Tegin avastuse kalender - märkmikus: järgmisel pühapäeval on 1. advent!

Ongi pildid olemas

Näituse pildid on siin . Siki pilte ei ole veel, küll saab needki mu kodukale :)

Imehea küpsisetort Sandralt ja Sikilt lillede asemel mulle. :)

Luise emme saiakesed :)

Elav raamat

Mind kutsuti järgmiseks neljapäevaks "Elavaks raamatuks". Kodanikupäeva üritusele. Korraldab Lille maja. Loomulikult oli mu vastus positiivne. Hea võimalus ju lastele/noortele rääkida, et erivajadustega inimene saab olla täisväärtuslik kodanik.

Eks näis, kuidas ülesandega toime tulen :P

Ühe maali sünnilugu :)

Siin on SINU - MINU KÄED neile, kes ei ole veel näinud mu uut maali. Natuke tuleb veel nokitseda, siis ongi maal valmis :)

Muide, need käed/peopesad on Helena omad. Leidsin Lille maja seinalt lehe, kuhu olid koopiamasinaga tehtud just Helena käed. Nagu rahvas ise ütles, et igavusest lollitasid. Mina see peale: "Aitäh, minu uus maal tuleb!" Rabasin paberilehe kätega endale.

See oli 27. augusti öösel kuskil enne kella kolme.

Sinise tooni lisasin oma loominguna. Kusjuures, Sandra märkas siin Eesti rahvusvärvegi :)

Ja nüüd on selle maalile tõeline järjekord :D

Tehtud ja käitud!

Niisiis, teine näitus UNISTE LENDLEMISED ELUSÄDEMES on avatud. Aitäh kõikidele, kes kohal olid või mõteteski kaasa elasid! Eriline täh teile, Sandra ja Eiko!
Olen hetkel kohutavalt väsinud. Jõudsin koju täna kolme ajal päeval. Nõnda väsinud, et ei jaksa piltegi kallikesesse tõmmata rohkem peale ühe. :S:) Pildil: Sandra ja väike Minni, laua taga Tiina ja vanaema.

Eilne päev oli väga tore :)

Nädalavahetus töine psühhodraamas.

Homme pikemalt. Lähen tudile. Vedelesin paar tundi Vikil teleka ees... Lihtsalt ei suutnud rohkem :)

Ahjaa, järgmine kutse näituse korraldamiseks on mul ka juba taskus - Pärnus kevadsuvel ;)

Oli üks hea lause, aga läks lendu. Noh, võta või jäta, see oli hea hetk ja sellesse sobiv lause, mille ümber oleks võinud romaani kokku blogida.

Ühe lausega öeldes - täna olen Tartus, homme peaksin juba Tallinna jõudma. Millal jälle arvuti ligi pääsen, seda ma praegu ei tea. On psühhodraama, siis kohe näituse avamine. Vahepeale jääb ainult magamise aeg - KUI jääb:P

Kohtume näitusel, onju;)

Mina olen sinu sõber

Päeval oli lauatelefoni helin. Ükskord kuus ikka lauakas heliseb!!!
"Kas Tiiat saab sel numbril?"
"Jaa. Ma olengi..."
"Kas Tiia tõesti kuuleb?"
"Jaa."
"Teie mind ei tunne, aga ma olen sinu sõber. Sain täna teilt jõulukaardid..."
Helistaja oli hästi sõbraliku häälega vanem proua.
Sjkkirjastusel käib taas 2. novembrist jõulukaartide kampaania. Just täna hommikul sain teada, et see aasta on olnud positiivne tagasiside me maalimisühingu jõulukampaaniale. Nagu alati ma ei piilu kommentaaridesse ega süvene millegisse. Sest me kunstnikud ja kirjastused teevad ainult oma tööd. Selle aasta kaartide komplekte võite näha ja ka tellida sjkkirjastuse lehelt .
Tagasi tulles telefonikõne juurde, siis proua ei suutnud kuidagi mu vanust ega sedagi, et elan üksinda... Mitu korda küsis üle :) Ma ei imesta aga millegi üle! Noo, ma ju näen tibilikult noorem välja! Ja see, et ma üksi hakkama saan, on paljudele arusaamatu - siingi tegelikult pole midagi ebanormaalselt... Vaja vaid mind natu tunta, et hakata arusaama.
Igatahes proua soovis mulle palju ilusaid joonistusi ja lubas veel mulle kirjutada... :)

Heade inimeste sõber olen minagi alati sõber ;)

Kutse siiagi

Hea kunstisõber,
oled oodatud minu näituse
Unistuste lendlemised elusädemes
avamisele
17. novembril 2009
kell 17.00
Tallinnas ,Endla 59
Puuetega inimeste majas

Rõõmsa kohtumiseni!

Jupinake :)

Sellised elukad elavad meie voodiski ning söövad meie surnud nahka, mis eraldub meist. Päevas 4 grammi.
Jube mõelda, et selliste elukate kaisus magama! Pähh!

Eile tutvustas Maarika Merlisega kirby jubinat. Panin kirby masinale sellise hüüdnime: jupinake :) Jupinake teeb tõesti oma tööd hästi. Arvasin, et ma olen puhas inimene - aga OH EI. Jupinake imes kohutavalt palju tolmu ja kõike muud. Kuidagi piinlik oli. Aga see on reaalsus, et tava tolmuimejad ei võtagi rohkem endasse kui 10 % tolmust. Ma ei uskunud seda...
Muidugi soovin jupinakest endale ka. :) Usun, et selline masin (kirby muide pole tolmuimeja, vaid ongi masin, mis teeb 64 funktsiooni) kuluks mulle täpselt palju ära nagu iga teine hea abivahend. Kuigi kalli võitu...

Kvaliteetne elu ongi kuidagi kallis!!!

See hullumaja

On tomamise hullumaja.

Eile käisin niisiis Tallinnas näitust Muutmine vaatamas. Fantastika, kui lahedalt Maarit Hedmani maalimiskunsti teeb! Taaskord tõden, et kunsti jaoks on südamevärve vaja, mitte silmi ega jalgu ega käsigi. :) Kui on südames vikerkaarevärviline armastus, on olemas kunstki!

Veel rääkisime läbi minu näitusega seonduva.

Tallinnas üllatasid mind reisisaatjad. Bussis nr 17 oli eriti viisakas noormees. Mul jäi suu kohe lahti, mis toimub :D "Aitäh" ja "palun" ja "vabandage" ja "head päeva" ette taha. Ei olnud nagu sellise viisakusega harjunud. Siiski reisisaatja on vajalik amet, kuid meil Luisega polnudki väga abi vaja.

Täna sõitsin lumesajus Tartusse tagasi. Tartus oli Emajõe kaldal minnes üles pisimäkke s o Vabaduse puiesteele (vist on õige tänava nimi, ma tavaliselt ei tea/ei pea meeles tänava nimesid, kuid ära ei eksi) väike seik. Oli jube libe. Lauraga ei saanud edasi ega tagasi. Õigemini libitsesime ikkagi tagasi ühe koha peal. Tulid appi kaks vene prouat, kes armsasti toetasid ratastooli. Kommentaar oli selline, et meil on moekad saapad. Tegelikult olid Laural normaalsed head saapad. Pigem on minul libedad saapad, kuid mina ju niikuinii ei kõnni :) Talvekumme vaja ratastoolile hoopiski :P

Tartus oli kohtumine meie psühhodraama grupiga.

Uus ees seisev poolteist nädalat on üli pingeline ja kiire. Mul ei ole aimugi, kuidas kõik asjatoimetused ja käimised tehtud saavad, kuid küll saavad :)

...

Olen täiesti olemas.

Ja homme Tallinnas. Oma näitust mõtlemast. Loodan, et päälinnas mu teine näitus tuleb pisut suurem, kui oli esimene näitus Lille majas Tartus. Täna sain just omad esimesed 18 maali tagasi kaugelt maalt.
Paki kättesaamisel olid väikesed vingerpussid, kuid hästi armas oli lõpuks see, et sidetöötaja muretses minu paki pärast. Täna jõudsin Liisaga suht viimasel minutil pakile järele. Internetis on valed lahtiolemiste ajad.
Eesti Postile küll tulevad minult mitu miinust.

Aplaus jalgadega

Aplaus jalgadega püsti seistes on istuvale töötajale OK :) See tähendab vist, et mullegi on plaksutamine jalgadega OK ;):) Igatahes Pärimusmuusika Aidas Viljandis veidi õpetati just nii sirutama - plaksutama jalgadega vastu põrandat.

Pärimusmuusika Ait on invasõbralik, tõesti on. Esmakordselt elus sain liftis üksinda sõita. Lift ongi mõeldud ainult puuetega inimene ratastoolis. Teine inimene kõrvale ei mahu. Lõbusõit pole lifti otstarve - nii mulle naeratades seletati.
Kaldteed.
Inva-wc on vägagi normaalne. Võiksin norida vaid peegliga jälle, sest peegel oli taaskord kõrgel.

MINU EESTI ...
Mulle tuli ja ei tulnud ka üllatusena, et meie pisikese mõttekoja eesmärk "jääda iseendaks st kõik algab minust endast" oli 1. mail 2009 üks põhiteema, millest rääkiti. Seega järeldus, meie väike seltskond ei pannudki mööda. Kui üldse saab nii öelda :)
Kõige vähem arutati masot - 3%...
Raha on oluline, kuid mitte oluline ka. Raha ei ole ju maailmas kadunud kuhugile. Raha tuleb otsida ja leida...

Täna mõistsin jällegi, et pole olemas võimatuid unistusi.
On raskemaid aegu unistuste täide viimiseks
ja
tohutu suhtlemine inimestega.

Tiia´dele

TIIA nimepäev on 1. nimepäev. Niisiis:
Tiiad, olge täna õnnelikemate naeratustega kui mina! :)

Mina olen päev Viljandis. Minu Eesti mõttetalgude inimeste üritusel.