Minu isikliku abistaja töökoht või töökohad on hetkel vägagi täis :) St olen vist vägagi kindlustatud isiklikke abistajatega :)
Täna kohtusin Liisaga. Ta kirjutas mulle umbes kuu tagasi leides kuskilt minu (igivana) töökuulutuse. Tunda oli, et tahab just seda tööd, kuigi alguses ajas sassi tugiisiku ja isikliku abistaja... Arvestades õpingute algus, siis on sassipundar andestatav. Liisa küsis julgelt ka praktika koha kohta. Mina olen nõus praktikat andma, kui kool sellega nõus on!
Olen ennemgi mõelnud, et nii mõnigi sotsiaal või terapeudi erialaga tudeng võiks minu juures praktikat teha. Kuigi olen vist siiski eriline puudega inimene :P õppeprogrammide jaoks. IAT areneks edasi - selles olen sajaga kindel.
Aga jah, tulla Valgamaalt töövestlusele - see on märkimisväärne. Olin täna ka üksi (kellega siis veel peaksin olema?! Ikka iseendaga !!!) kodus ja panin Liisa kohe olukorra harjuma. Lahe oli näha, kuidas ta üha enam silmad särama lõid, kui tabas ära, et olengi täpselt selline nagu olen ja kõik puudega inimesed polegi ühesugused... :)
Huvitav, et koolid seda ei õpeta. See on ju elementaarne, et iga inimene on ainult iseenda moodi!
Nii Reet kui Liisa õppivad sotsiaaliga seotud erialasid. Loodan väga, et see aeg, mis nad minu juures avardab nende maailmapilti.
Sandra ja Margot on ka mul olemas! Neist on mul kurb loobuda, kuid varsti teeb elu omad mängureeglid. Oleme aga veendunud, et jääme siiski üksteisele kauaks olema. See on RÕÕM.
Ma ei ole veel nii kiiresti töökuulutust internetis kustutanud kui seekord. Kas maso mõjub? Või on miski maailmas paremaks muutunud...
Aga üks tüdruk on vaja veel üle vaadata. Saan vähemalt talle selgitada, mis vahe on hooldajal ja isiklikul abistajal...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar