... aga elu on olnud vahetevahel ja sagedasti ebaõiglane...
Pagana pihta, see sõna "ebaõiglane" ei olegi õige sõna ja "ülekohtune" pole ka õige sõna...
Ei nutta ma, kuid pisarad veerevad iseenesest.
Jõuetuse tunne on. Ainult mis mul on, on armastus. Vahel jääb vist armastusest siiski väheseks, et olla kellegi kõrval hetkel, kui ta vajab teist väga - väga, kuid ei julge öelda...
Homme olen Rakveres. Ootamatult, sest teisiti ma ei saa... Saaks küll, kui mul oleks kivist süda, kuid... õnneks mul ei ole kivine süda.
Seni, kuni elan armastan ja säran.
Varun veel tohutult kannatust armastades ja särades.
Ja ei nutta,
kui nutangi, siis hästi varjatult ja salaja.
Tegelikult peaksin olema hoopis õnnelik.
Püüan ollagi õnnelikki, kui see õnn on hetkel pool...
Loodan südamest, et kõik, millest ma ei blogi täna, läheb siiski väga hästi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar