Mu elu reegel siiski on mitte olla õnnelik ja uskuda, et lõppude lõpuks loksub miski väga paika. Alati, kui unustan selle reegli, tuleb kuskilt mingi hullult halb "pauk"...
Minu saatus vist ongi olla õnnetult kurb ning naeratada läbi pisarate.
Ma ei ole valmis blogima, mis juhtus...
Kuid
plahvatan varsti niikuinii, kui miski ei muutu :(
Minuga on tegelikult siiski korras... nii korras kui hetkel saab olla...
3 kommentaari:
Ei tasu jah unistada, et kunagi saabub hetk, kui "elu on korras"! Igaüks meist on kogenud, et kui nii korraks näibki, siis on saatusel kusagil mingi apsakas ikka varuks.
Aga me ju elame need üle!
Jõudu selleks ka Sulle. Usun, et see ei ole (kahjuks!) viimane selline olukord. Selline see elu juba on.
:)
Ja veel - UNISTADA tasub alati, sest unistustes peitub elujõud.
Postita kommentaar