Loodetavasti tuleb hullumeelne sügis :P

Tänagi on hullumeelne päev. Väga heas mõttes.
Välja arvatud veeta olek terve õhtupooliku. Praegugi ei ole vett. Vaja vett, et jalad õlivärvist pesta - nimelt töötasin uue maali kallal... Eile õhtul oli hullem: olin kuivalt dšussi all :D Meil uuendatakse veevärki, juba mitu nädalad teevad varahommikust hilisõhtuni maa sees töid... Pole hullu, küllap saab edaspidi parem vesi!

Täna läks projekt posti. Profilt projekti tegijalt väga positiivne vastukaja me projektile. :) Seega hoiame varbaid ja pöidlaid, et rahastaja ka mõistaks, et koolitus kriisi ajalgi on oluline.

Täna sai paika minu teise näituse avamisaeg: 17. november kell 17.00. Tallinnas. Täpsem inf novembri alguses. Kahjuks ei õnnestunud puhkepäeval teha... Nüüd aga on neil inimestel, kes tööl on, natuke aega ehk kuidagi tööaega sättida ja siiski tulla :)

Oktoobrist on mul usutavasti uus isiklik abistaja Reet ka. Sandra ja Margot ei kao veel kuhugile, kuid meil kõikidel tempo peal, et lihtsalt pidin endale mõeldes midagi välja mõtlema - ja parim on uus isiklik abistaja.

Ma ei olegi jõudnud teile soovida head sügist. Teen seda praegu:
valgust sügispimedusesse
ja
rõõmsat hullumeelsust ka!

Elus ja vist päris hästi elus

Nädalavahetusel olin Põltsamaal, psühhodraamas. Seekord oli kõige raskemad koolituspäevad, mis siiani on olnud. Samas ka kohutavad õpetlikud.

Täna sai Merli 15-ks! Aeg lendab imekiiresti! Uskumatult kiiresti...

Ja nüüd enne tudule minemist kuulsin hästi head uudist :)

Olen siiski rõõmus. Õnnelik.
Kuigi mõni päev veel tagasi mõtlesin, et lähen probleemide ahela keskel lihtsalt hullks... Hulluks minemine aga ei oleks raasugi aidanud... On hea meel, et säilitasin siiski külmanärvi...

Kas kuul kasvavad seened?

Kas kuul kasvavad seened?
Tänase päeva küsimus.
Naljatamisi.
Hoiaks lihtsalt aega kokku, kui saaks minna samaaegselt kuu peale ja seenele :D :D :D

Kõigele lisaks on ees oodata aja puudus...

Eile ja täna sai tehtud tõsist tööd ainult naerdes :) Loodetavasti kunagi on töötulemused avalikud...

Reede õhtuni olen kodus, siis jälle Põltsamaale. Psühhodraamasse.

Olen täiesti olemas:P Eile sain isegi Tallinnas käidud. Mella näituse avamisel Tallinna Ülikoolis. Kusjuures avastasin, et olen ikka VÄGA lollikene olnud, ja Tallinna linna ei tunne ma üldse. Avastasin, et üks tänav on lihtsalt teise tänava taga, ja üks maja on teise kõrval, ja nad on lisaks veel omavahel ühendatud:P Aga mina olen juba paar aastat käinud sellesama ühe maja juures IGAVESE ringiga. Nii et, päris tore on Tallinna linna tundma õppida. Kes ei õpi, see sureb lollina - kuigi, lollina sureme vist niiehknii:P Aga vahepeal on natuke aega antud õppimiseks.

Bussijuhid olid eile hästi lahedad. Ütleks neile hea meelega AITÄHH ! Päevane bussijuht ütles isegi: "Järgmise korrani !" Tõesti tahaks temaga järgmine kord ka sõita.

Eilne päev oli jälle hästi minuti pealt planeeritud. Praegu olen veel küla peal, kunagi ehk jõuan koju ka. Aga siis lähen varsti jälle ära. Nagu Ragnar eile öösel keset Tartu linna mulle ütles: "Ma arvan, et sa ei istu 80-aastaselt ka kodus". Arvatavasti nii lähebki ! Või ehk, lugege ühest vanahärrast, kelle käest on lihtsalt hästi palju õppida. Tehkem järgi !

http://www.boston.com/news/local/massachusetts/articles/2009/06/05/100_year_old_mass_athlete_still_playing_to_win/

Mu elu reegel siiski

Mu elu reegel siiski on mitte olla õnnelik ja uskuda, et lõppude lõpuks loksub miski väga paika. Alati, kui unustan selle reegli, tuleb kuskilt mingi hullult halb "pauk"...

Minu saatus vist ongi olla õnnetult kurb ning naeratada läbi pisarate.

Ma ei ole valmis blogima, mis juhtus...
Kuid
plahvatan varsti niikuinii, kui miski ei muutu :(

Minuga on tegelikult siiski korras... nii korras kui hetkel saab olla...

Liblikate lendlemised tähendasid või tähendavad edasi üllatusi...

Liblikad lendavad mu toas. Päriselt ka! Juba nädala... Ma ei saa aru, kus kohas nad tuppa saavad lennata. Aknad on suletud.
Mitte üks sügis pole liblikad toas lennanud.
Võib - olla peas küll on liblikad sügiselgi lennanud. Teistmoodi aga :-):P

Arvasin, et see nädalavahetus on kuidagi üksildane ja kõle. Eksisin. Õnneks!
Uskuge või mitte, kuid mu kodu hakkab järjest rohkem elama ja särama nagu peabki see ühel emal olema :)
Kella 16 paiku helistas Silver ning küsis:
"Kas oled kodus?"
"Jah, olen."
"Tulen siis varsti läbi! Ära midagi tee. Ma tulen korraks..."
Jäin tummaks. Ei uskunud omi kõrvu.
Laps tulebki lambist koju!!!
Lihtsalt niisama!!!
Ja tuligi. Sõpradega. Ajasime natu juttu. Siis sõitsid edasi mamma poole ning sealt edasi Tartu pittu. Noorte asi!!!

Saan aru alles praegu päriselt, kuidas elu sagib ning kui HEA, et ma omal ajal võitlesin taas kodus elamise välja ja et ma mitte üheks hetkeks ei ole kaotanud lootust lastega koosolemisest... Mured ja varjatud pisarad saavad kord miljoni kordselt rõõmu ja õnnega täidetud... Taevaisa siiski annab tohutult mulle!

Uskumatu muinaslugu, mille õnnelik lõpp on alles poolel teel. Loodan südamest, et muinaslugu laseb end veel kaua nautida enne kui tuleb see viimane õnn... :-) Harjumatu kuidagi, et mul ongi ema roll, kellele sajavad omaenda lapsed x - hetkel koju ning mõelda samas, et unistused - soovid - lootused lähevadki endamisi sajaga täide... Ma olen olemas paljudele noortele, kes tulevad ka minu juurde kui oma inimese juurde... kui oma koju...
Aga omad lapsed on siiski pisut - pisut erilisemad ;)

Samas mida rohkem tunnen rõõmu, seda vähem mõistan oma ema... Kuigi ma pole temast eriti bloginud, siiski on ta mu hinges olemas... Mina kui ema tunnen laste käimistest - olemistest - ja millest iganes rõõmu või ka muret. Muret ikkagi nii palju, et püüan lasta neil jääda iseseisvalt endaks. Noor inimene peab enda kogemusi saama eluks :) Noorus on ju õppimise aeg ja seda mitte ainult koolides :)

Üks liblikas puhkab kokkusurutud tiibadega roosilistel kardinatel...

Avatud... elu ikka jälle :)

Eile toimus paljudes maades samal ajal psühhodraamat tutvustav õhtu Avatud lava. Teadsin sellest õhtust Olustvere saadik ning täpsem info, kus - kes - mis Tartus, jõudis minuni nädala eest.
Loomulikult tahtsin hirmsasti minna ja käisin ka. Teisipäeva õhtul korraks oli lootusetu tunne, et jääb minemata. Lihtsal põhjusel, et ma ei pääse kella 19-ks Tartu, sest tüdrukute loengute ja bussiajad ei sobinud kokku... Olin siiski hea punnija nagu alati:D Hellasin natuke. Lõpuks abikett sujus minuti pealt: Krista sõidutas mind linna, Margot jalutas minuga kesklinnast Lembitu tänavale ning psühhodraamas olime Lauraga.
Selliseid päevi on mul tegelikult hästi palju, kus vajan mitmeid abistavad kättepaare ja pean suutma kõik abiketi ilusti sujuma panna. Huvitav on see, et peaaegu alati õnnestubki!

Psühhodraama õhtutunnid olid toredad, asjalikud, kasulikud ja nii edasi. Sain positiivse laengu. J. Morenol oli/on tuline õigus, et elus tähtsam on kohtumine. Eilegi kohtusin mõne uue inimesega ning üha enam saan aru endast: puue ei loe inimeseks olemisel :) Noh, lihtsalt ei loe! Olen lihtsalt inimene!

Rohkem lahti seda mõttekäiku ei seleta...
Loodan, et saate aru mida mõtlen :)

Elektrivaba mahavisatud päev

Päev otsa ei olnud elektrit. Kaevetööde käigus pargis olevat kaevatud kaabel läbi... Kõige jubedam lugulaul on minu jaoks see, kui hommikul avastad, et kohvi ei saa teha:
1. ei ole elektrit
2. ei ole vettki, kuna pole elektrit.
Täna oli õnneks mammal piimaring. Helistasin mammale: "Too piima asemel kohvi!" Nii saingi hommikukohvi suht lõunaajal :D Lisaks kohvile tõi mamma pudeli kaevuvettki - igaks elujuhtumiks. Piim peale kaupa nagu alati.
Kella viieni õhtul ei osanud midagi teha. Arvutiga ei saanud teha, oleks küll saanud akuga paar tundi projektiga töötada, kuid ausalt öeldes ma "ei läinud käima"... Elamine oli harjumatult vaikne. Maalida ka ei saanud, sest ma ei teadnud, kuna saaksin jalad värvist pesta...
Molutasin niisama.
Siiski - oli lõpuks taas vanaemale Stellale kiri kirjutada. Hea meel on selle üle! Tavaliselt ei leia - tobe vabandus - vaba hetke kirjutamiseks. Pastakaga. Täna lausa nautisin kirjutamist. Siis kirjutasin ilukirjas veel ühe sünnipäevakaardi, mida olen ka järjest harvem kirjutama hakanud... E-kaardid ja sõnumid on paljud ilusad asjad rikkunud. Paber ja pliiats/pastakas on veidi rohkem sinust ja su südamesoojusest - kas ei ole :)

Mõtlesin, kuidas vanasti ei tundnud inimesed elektrita igavust...

Õhtul tegin Sandra abiga lõpp head süüa. Kartuliputru seene - tomatisalatiga. Lõpp kaua polnud seene - tomatisalati söönud! Sõin ja tundsin õnne. Õnne tundmiseks nagu suurt põhjust polnudki, kuid... :)

Meil on ju kõik peaaegu olemas... Isegi igapäevane elekter... Miks siis veel virin... :)

Veel 27. augusti pilte

See kallistus vist kaalus küll üles kogu isikliku abistaja teenuse olemasolu :) Mu südames on mõned sellised kallistused veel, kui tüdrukud tänavad mind, et võisid olla tähtsal hetkel minu kõrval - uskuge, neil kallistustel ei olegi sõnu vaja...

Lehvikut peab ju kindlasti käega lehvitama :) Mella kingitus on lehvik. Huvitav - huvitav, kust Mella teadis, et unistan lehvikust Võsu koolituse ajast :D Võsul sai üks õhtu lihtsalt tuult tehtud ning siis mõtlesingi omaette, et tore oleks lehvik koduski... :P Ja nüüd ongi lehvik, veel üliarmas ja ootamatu lehvik kodus :D

Unistustel on komme ootamatult täituda!!!

Unistuste lendlemiste pilte on veel mu kodukal

Oligi asjalik ja mõnus nädalavahetus

Eile sain niisiis Kaubamaja ees laadal Ragnarilt pildid kätte. Küllap riputan suuremalt jaolt kodukale, kuid mõned siiagi juba. Näituse eelnev öö oli töine kuid hästi lõbus. Margot ja Helena ronisid ühel redelil ühekorraga. Mina alt karjusin nende eest, et nad alla ei sajaks :)

Püsti seistes olid mul maalid rohkem otsem :P

Päris lõpuks :)

Loodan, et paljud teised pildid saavad tänase õhtuga kodukale.

Muidu oli nädalavahetus hästi mõnus. Luise oli minuga. Hea on mõelda, et noor inimene tahab veidi tööd teha ja saabki tööd teha. Tahan öelda, et miski pole võimatu, kui väga tahta. Küllap olen Luisele oma jälje jätnud, et ikka ja jälle tuleb Tallinnast minu juurde tööle, mind abistama... Täna hommikuks näiteks tegi neiu esmakordselt elus mannaputru! Nii saavad kõik neiud minult natukene kogemusi iseseisvaks eluks... See on pagana tore vastastikkune andmine. :)

Kuna eile oli hea päikeseline ilm, siis käisin surnuaiaski. Elutempo on suht kiire, et suvel jõudsin surnuaeda vaid korra... Siiski... Tegelikult eile haua tundsin, et papa ja vanaema võiksid olla küll minu üle praegu uhked... Surnuaias käimine ei pruugi nukker kohustus olla, vaid ka rõõmus - elu ju läheb edasi :)

Loodan

Nädalavahetus saab olema ehk hea asjalik ja põnevgi olema. Loodan vähemasti seda. On mõned plaanid jälle, kuigi mitte eriti suurt... Üks sünna tuleb küll ära pidada, kuid parimal juhul kogunisti kolm sünnat... :D

Olen vahepeal jälle maalinud. Uus töö tuleb loodetavasti palju ütlev ja huvitav :);)

Ja kirjutan projekte.

Töötähe all olen tegutsenud. Loodan, et pingutused kannatavad taas vilja :)

09.09.09

Maagilise kuupäevaga päev saabki varsti otsa...
Oli küll märkmikkalendrisse kirjutatud mul, et juhtub midagi erilist just täna... Kirjutatud peaaegu aasta tagasi... Usutavasti mõtlesin heale...
Täna oli täiiesti tavaline päev :)
Ainult naabrimammi tõi õunu ning sai minult hakklihamasina noa. Kui õnnelik ta oli selle üle!!! Ma ei ole kunagi teda nii õnnelikuna näinud! Päriselt ka. Lihtsalt üks väike hakklihamasina nuga vanas peokeses... ja kogu maailm saab paremaks.

Õhtul sain aru, et olgu ükskõik, mis kuupäev või ... mis iganes, kuid uued mured tulevad oma sootu. Tulevad sealt, kus ei oska absoluutselt oodata...

Aga ma arvan, et 10.10.10 päeva peale kirjutan juba täna: hooli pisiasjade rõõmudest ja suurtest muredest ja ongi maagiline kuupäev eriline. Nagu kõik teised päevadki...

Võsu ja Käsmu meenutus

Sain lõpuks psühhodraama suvekoolituse pildid kallikesse :) , mõned siiagi...

Segasumma suvila

Võsul
Käsmus.
Leidsin vist mesilase enda kõrvalt.


Eveli leidis lille mulle juustesse.
Käsmus

Lauraga õnnekivihunniku juures Käsmus.

Viskasin õnnekivihunniku kohe 2 õnnesoovikivi.

Oma jalaga.

Laura ja Eveli leidsid mulle kivid, seepärast oligi mul 2 suurt õnnesoovi. :)

Tahtsime kolmekesi ikka minna Käsmu tippu.

Liiv oli.

Eveli tõmbas mind tagurpidi :D

Mina Käsmu tippu ei jõudnudki...

Jäin poolel teel enda röövijaid ootama :P

Röövijaid ma ka ei kohanud.

Oli ainus hetk, kus sain nädala jooksul päris omaette olla.

Ega ikka umbrohi ei hävine:P

Olen ikka veel elus !!! Eilse päeva magasin küll sõna otseses mõttes maha. Suutsin ära ehmatada isegi Pireti, kes tuli haigele rohtu tooma, ja haige oli voodis teki all. MINA olin keset päeva voodis teki all - sellist pilti ikka iga päev ei näe;) Pole vähemalt 6-7 aastat ette tulnud. Siis tuli välja, et palavikurohtu, mille Piret tõi, ei olegi vaja, sest mul lihtsalt ei olnud palavikku. Kraadisime küll - aga mida ei olnud, oli palavik:P Külmetasin ja higistasin läbisegi, aga palavikku ei kuskil. Jube halb oli olla, nii halb, et ei tahtnud süüa, ja isegi kohvivaba päev oli.

Täna hommikul ärkasin minut enne kella, tundsin ennast elusana. Mõtlesin, et kas lähen linna, või ei lähe. Aga siin (linnas) ma nüüd olen, ja tunnen ennast kohe päris elus olevat. Ja oh imede imet, Maarjal oli Aloe Vera geeli. Toppisin nina geeli täis, ja ennäe imet teist korda, paari tunniga oli nohu lännu. Võtke või jätke, GNLD asjad ON head. Täna joon juba kohvi ja söön ka, ja teen midagi, mida ma avalikult ei ütle.

Vanasõna on ikka õige - umbrohi ei hävine. Elame veel:)

Värinad

Tänase päeva alguses veendusin vaid noogutus võib tuua ihule tulikuumad värinad :)

Tänase päeva lõpuks tõi äkki tekkinud nohu ihule jääkülmad värinad. Arvatavasti on mingi viirus kallal. Muide, ma ei olegi poolteist aastat üksi elades suurt tõbine olnudki... Ühtki ravimit mul kodus ei leidu...
Siiski ehk on süüdi hea närvipinge langus - ma ei tea...

Jõin kuuma - kuuma teed mamma mesilaste meega.

Nüüd, kui Iffi kontsert kanal2-s lõpeb, poen armsa tekki ja püüan uinuda.

Mobiil on voodi ees, julgetuseks, kui halvem hakkab... Sõbranna juba teab, et ma ei tunne end eriti hästi. Tema ka mitte. Nii et väriseme koos, kuid mitte siin üheskoos... :)
Olge mureta: ei juhtu minuga hullu - selleks olen väge täis. Lihtsalt uus kogemus on... :)

Kummaline värinate päev - äärmusest äärmuseni :D

Ravimeid ma väga ei tahakski hetkel koju.
GNLD kraami küll.
Kuid GNLD kraami ka pole.
Leidsin peeglikapis tühja aloe vera tuupi... Tahtsin ninna panna...

Peab ka GNLD osas end kokku võtma...

Ups - karussell hakkab vist täie hooga tiirlema

Niisiis, ongi teise näituse pakkumine tehtud!!!
Uskumatu :)
Uskumatu on see, kuidas üksainus päev võib palju muuta... ja justnimelt paremuse poole. Üsna sageli on muutus aga halvema poole... Mul on taas vedanud. Kui võib nii öelda...
Tegelikult mul on veidi kõhe. Kuidagi hästi on enam - vähem kõik. Elus on olnud nii, et õnne ja rõõmu järel voolavad kurvad pisarad... Kardan veidi seda praegust head lootust, et edaspidi on elu õnne ja kõike muud eluks vajalikku head täis...

Samas loodan seda.
Usun, et palju on minu enda teha. :)

Miks pidin kuulma reklaami...

... et 10. oktoobril on F. Goya "Muinaslugu muusikas"?! Uues Nokia kontserdimajas - tühja sellest uuest majast, kuid GOYA!!! Olen tahtnud teda iga kord, kui ta on Eestis esinenud, tahtnud minna vaatama/kuulama. Mitte kunagi ei ole see õnnestunud...
Jälle TAHAN :) Trampida tahaksin jalgu vastu põrandat praegu - TAHAN GOYAT NÄHA :D Ei saa trampida ka - siis ei saaks klaviatuuril klõbistada.
Oh hädakesi!
Täiesti lõpp olukord !!! :D
Uurisin juba piletite hindu. Veidi soolased minu jaoks hetkel. Ja kindlasti pean kaks piletit ostma, kes iganes minuga kaasa tuleks...
Mõtlen veel,
sest
MINA TAHAN...

Goya on aastakümneid meeldinud. Keskkoolis õppisin hästi palju ta kitarrimuusika saatel. Nii mõnus oli Ravila tänava kodus öösiti vaikse muusikaga õppida ja olla oma mõtetega endamisi... Lauatule valgel... Siis oli mul kassettmakk... Kui ma nüüd otsiksin, leiaksin Goya kassettigi üles... :)
Nostalgia!
Tegelikult praegu on Goya plaadid. Isegi Valgre lugudega... Neid kuulata on sama mõnus kui kunagi ammu...

Plaat ei ole siiski see, mis oma silmaga Goyat näha ja kuulata. Kuulata siiski kõrvadega :D:P

Head õppimist kõikidele!

HEAD ÕPPIMIST KÕIKIDELE!
Just nimelt kõikidele!

Oli huvitav seik.
Mobiilne küsitlus e-valimiste teemal. Küsitlus nagu küsitlus ikka. 10 minutit. AGA kui küsitleja - daamile jõudis vist kohale, et olen puudega - see ei olnud üleüldse küsimuski - hakkas ta igat sõna rõhutama nagu ma ei saaks aru. Lisaks sõnade rõhutamistele, vastas ta mõne küsimustele välkkiirusel ära. Loomulikult mina omakorda välkkiirusel parandasin vastuseid. Sest sorry, mul on siiski vähemasti keskharidus, mitte 8 - klassiline... Ma ei saagi aru, miks ta oli veendunud, et mul 8 - klassiline haridus...
Küsitlustes häirib mind alati ainult kaks varianti: töötad või oled kodune. Hea on, kui on variant "muu". Täna vist kolmandat varianti polnud, igatahes mulle "muud" ette ei loetud... Otsekohe arvati, et olen kodune...

(Ma ei ole ju kodune, mõeldes, mida kõik ma ei tee. :P )

Ja küsitluse lõpetamine oli hästi kummaline. Nagu lapsele öeldi: "Ole tubli!"
Ups!
Küsitluse algus oli ikka teietamine.

Poliitika ja e-valimiste kohta käivad küsimuste vastused kuulas küll .

See küsitluse juhtum ei ole naljakas ega muud.
See on raske juhtum. Ikka jälle põrke ühte punkti...

Mina ei usalda enam 100%-lt ühtki küsitlus ega uuringut.

Lihtsalt uskumatult äge!!!

Siin on üks Olustvere pilt. Tiigi sillal. Lähipäevil teen selle suve hetkede albumi kodukale.

Täna on 1. september! Aeg tormab metsiku kiirusega... Kui veel mõned nädalad tagasi mõtlesin, et suvemäletusi eriti ei jäägi ... Täna hommikul mõtlesin, et on olnud kihvt ja sündmuste rohke suvi jälle.

Hommikul sain hea vastukaja taas. Või nii - pidi, et oodatakse kindlasti minu uusi näitusi. Maalimisühingus. Usun siiralt, et see olev esimene näitus ei jää kindlasti viimaseks :) Liechtensteinistki peab maalid tagasi saama. Siis saan järgmise näituse teise näoga teha ;) Ja muidugi pean hakkama uusi ja uusi kunstiteoseid looma...

Tulevik on minu jalgades. Kõik oleneb minust endast.

Kas suudan unistusi lõpuni lennutada...

27. august - kas on saanud taas ehk mingiks pöördepunktiks mu elus? Momendil tundub küll sedasi... Lihtsalt uskumatult äge!