Päris tõega varvastega, mis tossudes :)

Täna nägin siis esmakordselt Lille Maja. Seest poolt. Nägin esmakordselt oma esimese näituse saali, mis lõhnas värske värvi järele.
Kuidagi hästi hea ja kummaline tunne oli, kui Helena, Ragnar ja teised küsisid minult, kuidas ja mida mina soovin :) Mul ei ole ju näituse tegemise kogemust, olen ju võhik selles suhtes :) Õnneks meil saab olema väga hea kooskõla ürituse ja näituse korraldamises. :) :) :)

Ja mu esimene maal on juba Lille Majas hoiul :) Nii tore!!! Teised on mul veel kodus ja Eestimaal laiali ... Enne Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ühingut sai mitmeid töid inimestele antud. Momendil tegelengi maalide tagasi laenamisega näituse jaoks. Kaupo toimetas oma (minu) maali ise Lille Majja. :)
Loodan, et järgmine nädal enam - vähem kõik maalid Lille Majja viia.

Lille Maja rahvas on armas ja kihvt. Praktikant - noormees küsis silmade särades, kui Helena näitas mu maali juba sealse rahvale:
"Kas sa tõega maalid varvastega?"
Ma naeratasin.
Helena: "Tõega!"
Üks Lille Maja daam: "Päris tõega varvastega, mis tossudes!" (Mul olid täna tossud jalas.)
Hästi lahe oli vaadata noori, kuidas nende silmad lõid särama. Uskumatusest. Imetusest.

Kahjuks, Lille Maja inimesi nimed on veel sassis. Luban, et nimedki saavad ürituseks selgeks!

Jäin mõtlema, et Lille Maja on hästi minulik koht ürituse läbiviimiseks. Mind ei hirmutanud trepid. Igapäevases elus puudun koguaeg kokku treppidega. On noortelik. Minu igapäevane elu on nooruslik.

Muide, 2012 aastal lubati Lille Majale lift ehitada :)

Hätta igatahes me seal ratastoolidega ei jää, kui keegi veel 27. augustil peale minu ratastoolis. Olen kindel, et abivägi olemas! Täna oli isikliku abistaja Margoti isiklik abistaja Ragnar,kes liikus minuga treppidel :D

Niisiis, UNISTUSTE LENDLEMINE tuleb täie hooga :)