Eilsest sai selle suve päev

Niisiis - näitus on Lille Majas on avatud. :) Jääb avatuks kuu ajaks.

Kaks viimast päeva olid uskumatud unenäod. Praegu olen lilleaia - toas ja tunnistan, et see uskumatus oli siiski päriselt, mitte unenäos. Ma ei mäleta enda toas nii palju lilli nagu praegu on.

Mul ei ole sõnu, et kirjeldada minu enda tundeid eilsest päevast Lille Majas.
Kohal olid mulle väga tähtsad inimesed: mammast Leifini ja Leenani Soomest. Nende vahele mahtusid päris mitmeid mulle kalleid ja tähtsaid inimesi.

Kontserdi ajal olevat istunud välissaalis 75 inimest nii Lillemajast kui lihtsalt kellegi tuttavat kui minu sõpru. Ragnar olevat ühel hetkel inimesed üle lugenud. Samas usun, et mõni hetk võis kontserdil osaleda rohkemgi inimesi. Paljud jäid kuulama tänaval möödudes Lille Maja aiast.

Näituse avamine viibis, kuna pooled maalid otsustasid eilse hommikuks seinalt põrandale kukkuda. Küllap maalid on harjunud põrandaga :P Kuid meie seltskonnal puudus näituse ülespaneku kogemust. Kindlasti andsime endast parima. Apsakaid juhtub ja neist õppime!

Mini - kiirkoolitus läks minu enda meelest suurepäraselt. Mu sees oli küll väga värinad. Grupiringis istus ju Kaupogi, kuid nägin silmanurgast, et ta nägu lõi särama mõnel olulise mõte juures. Seega usun, et temagi jäi mu koolitusega rahule nagu teised grupis osalejad. Vähemasti mina sain kinnitust, et koolitaja tööd on mul täiesti võimalik teha :)

Kes soovib nüüd mu Unistuste Lendlemiste koolitust siiski näha - palun, minu uksed on avatud ;)

Need väga - väga paljud head ja imelised sõnad ja mõtted, mis eile öeldi minule, jäävad alatiseks minuga.
Mul oli neid kuulates siiski natuke kõhe - sest mina olen tavaline naine, kes püüab lihtsalt südamega teha asju ja jääda iseendaks. Ma ei ole imeline :) Ise arvan küll nii.

Tore oli näha kukupaid Tupsuga :)

Tegelikult mul on kõik virr - varr segi veel :)
Pean tundeid ja elamusi ja kümneid kallistusi pisut veel seedima :)

Tore oli näha, kuidas sain noortele omaks. 11 a Alvar olevat täna hommikul kell 9 Lille Majas olnud ning küsinud : "Kuna Tiia tuleb?" Lõpmatult soe tunne tuli lugedes Helena emaili Alvari ootamisest.
Kohtusin Alvariga üleeile. Alguses hakkas haletsema, et pean ratastoolis istuma. Siiralt. Lapselikult. Siis küsisin, kas tahaks ratastoolis istuda - see pole ju hull. Ainsa hetkega sain endale uue noore sõbra :) Eile praktiliselt päev otsa jooksis Alvar mul taga. Abistas ka. Abistamine tuli kuidagi iseeneselikult ja siirusega. Ja siis, kui näitasin, kuidas jalaga maalin, läks poiss eriti põlema :)
Einoh, keerulisi lapsigi on võimalik teistpidi maailma nägema panna :)

TAHAKSIN KÕIKIDELE, KES EILE MINUGA OLID VÕI MULLE MÕTLESID, TEHA SUURE KALLISTUSE JA ÖELDA AITÄH! Eriti suur aitäh Margot, Helena ja Ragnar!

Loodetavasti varsti näete UNISTUSTE LENDLEMISE piltegi!