... on mu toas.
Seda sõna otseses ja kaudses mõttes.
Üks liblikas külastab mind mitmendat päeva köögiaknast. Teeb toas tiiru ja lendab välja tagasi.
Tark liblikas! :D
Üle mitme nädala näitab mu teler normaalselt pilti!!! See on jeeee!!! Mul pole digiboxi ega muid taldrekuid ega juhtmeid veel... Näen telerit vahelduva eduga. Mõni õhtu ajab lausa närvi, et sahin, kahin ja udune virvendus...
See konto asi läheb järjest rohkem kreisimaks!!! Ma enam ei vaevugi selget pilti saama. Tegelikult pole ju minu probleem, mida suured inimesed oma kontodega teevad... Aga kui mulle peaks kunagi keegi juhtumisi ütlema, et minul on x portaalis mingi kahtlane konto, mida mina ise ei teagi - siis oleksin küll väga vihane ja uuriks, kuidas saaks kustutada... Igatahes ma ei jahuks igasugusi vabandusi stiilis, mida mina saan teha... sest see ei pole minu tehtud...
Ütlen ausalt, mul on salakontosid, hoopis teiste nimedega kui ollakse mind teadma. Ja ausalt mõnel säärasel pole ma aasta kaks käinud, ma ei teagi, kas nad alles veel ongi... Vahetevahel igavuses on hea suhelda nii, et keegi ei tea, kes oleme...
Üleüldse häirib mind ennast nüüd, miks see lugulaul kontodega ja ta veidrustega südamesse võtsin... On tunne nagu olen mina rumal, kes aru ei saa, et asjad käivadki nii.
Ei ole hea internetis ringi kolada. Mõnikord. :)
Siiski - siiski ma ei arva jätkuvalt, et interneti elu/maailm ja päris elu/maailm oleks nii erinevad, et saaks elada kahte erinevaid elusid...
Pole hullu!
Küll seegi valuhoog läheb üle. Mu elus on tähtsamaid muresid ja valusid, mille pärast südant valutada.
Lihtsalt ei lase enam kellelgi kergesti liblikaid lennutada mu hinge ega kärbseid pähe.
Mul on mammagoi. :):P;)
Tema jääb truult minu kõrvale, ette ja tahagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar