Tuulutus

Kas keegi on mõelnud, et (iseseisev) prügi välja viimine võib - olla nauding... Vahel harva ehk... Täna olen mõelnud sellele, et me sageli ei oskagi pisiargiasjadele tähelepanu pöörada . Näiteks korraks õue lippamisele.
Täna lippasin korraks õue. Ma polnud tegelikult nädal väljas käinud. Tundsin, et aju jookseb kohe varsti kokku :)
Aeg ju lendab õues käimatagi. Siiski inimene on loodud ka õues tuulutamiseks! Päris tihti ei mõelda sellele.
Mina küll pole kuulnud ligipääsusoovi lihtsalt õueõhule...
Küll aga on mulle lugematul kordi öeldud: ma saaksin olla rahul ja õnnelik, kui saaksin päevad läbi toas istuda...
Uskuge mind, et siis pika peale ei oleks keegi õnnelik ja rahul!
Hinge tekib rahuldus.
Tekib õnnetu tunne...
Seda tahtmatult.
Minagi võin iseend petta, et oh kui palju mul tegemist ikka on. Väljas viibimine raiskab aega. Ja nii edasi aina. See on mingi tobe kaitsereaktsioon.
On ju lihtne minna välja, kui suur vajadus. Siis peab minema. Väikesel vajadusel ei pea ju.
Prügikotigi saab prügikasti viia näiteks minu asemel isiklik abistaja. Ma ei pea teda piinama, et ise 2 minutiks välja ratastooliga joosta... :):P
Ja just nimelt need paari minutilised õues käimisedki on inimesele väga olulised.
Ma ei taha sugugi, et lasta kellegil prügikott välja prügikasti viia oleks mulle probleem. Kindlasti mitte pole see probleem.
Kuid ...
See on isetegemise küsimus.
Ma Jumala eest ei virise ega nurise. Lihtsalt me ei pane tähele väikesi rõõme ega väärtusi .

Tänane laupäevane hommikupoolik oli hästi mõnus. Sandra oli tööl. Ja tegin toimetusi rahulikult ja reas ilusti ära. Isegi pooleks tunniks jooksin plätudega õue. Prügikoti viisin ka välja...
Tuulutus mõjus mu ajule restardina. :)