Sandral on õnnelik käsi!!! Tema murdis pisikesed sirelioksad mulle. Tahtsin tuppagi sirelilõhna.
Ma ei ole mõned head aastad sireliõnne leidnud... vähemasti nii kergesti... Nii kui Sandra oksad mu sülle asetas ja ma neile pilgu peale heitsin - naeratas üks õnn mulle vastu. :) Toas leidsin veel teise õnne.
Ütle veel, et õnne ei ole ega tule!
Mulle meenus hetkel omaenda luuletus. Võib - olla seoses sirelitega... Ei teagi, miks ta meenus, kuid siin ta on:
ÜKSINDUS
Üksindus on värvitu vari eluringil .
Üksindus on maitsetu mõru muremaik.
Üksindus on padjapisara kuivanud rõskus.
Üksindus on jäätunud silmahelk tolmuses peegelpildis.
Üksindus on praokil karjuva suu suudlust ootav vaikus.
Üksindus soovib olla voolava kristallselge allikavee sulin mustades mõttedes. Mõnikord.
Üksindus on tihtilugu tuttav naerude kajas.
Üksindus on sagedasti vaenlane talvisel rannaliival mineku jälgedes.
Üksindus võib lootust andev sõbergi olla. Seda küll harva. Sireliõie õnne neelamishetkel näiteks.
Üksindus ei tunne kellaaega. Ta hiilib kaugemale, samaaegselt tormab ligi millal iganes.
Üksindus igatseb pugeda salamahti teise üksinduse sülle.
Kindlasti ma ei ole üksinda.
Tänasest võite mind kohata ka http://et.netlog.com/tiiatibu . Mitu - mitu tuttavat ja sõpra kutsusid mind sinna. Kuu aja jooksul... Olen küll hästi mitmes protaalis, kuid noh - ega seegi liigne koht ole. Mine sa tea, mis õnne leian sealtki :):P
Oma armsa blogi jätan siia ikka :) Kuhugile kolima ma ei suvatse hakata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar