Mida tänasest kirjutada

Uimane ja rahulik päev.

Korrastasin LEEPÜ paberimajandust, mis oli tegelikult korras. :) Siiski on kurb meel, et ühingu elu - olu on paigalseisus. Meil on ka surutis :D Esinaisena isegi ei tea, mis on meie surutise nimetus. Ehk leepükasurutis!!!
Ma arvan, et sügisest proovin/proovime veel möllada hakata. Usun, et surutised lõppevad ükskord ja algavad sujumised. :)


Suvel tahan ei - millegist puhata.

Plaanid esialgu kuu ajaks enam - vähem tehtud. Usutavasti olen see aasta kuskil jaanilõke ääres... Tallinnas vist on see kuskil :D

10 aastat pole olnud ma jaaniööl õues. Võib - olla keegi ei pane tähele, kui keeruline on üleüldse just erivajadustega inimestel pühadeaeg minna lihtsalt seltskonda... See on ligipääsmatus pühadele! Asi pole selleski, kas on füüsiline ligipääs või mitte... Asi ei ole selleski, kas on suur sõprusring või mitte... Jaani- ja jõuluaeg soovivad enamus inimesi olla oma lähimate inimeste keskel. Nii lihtne see põhjus ongi. Ja inimlik põhjus.
Sageli arvatavasti mõeldakse tõetruult, et erivajadustega inimene soovib samuti kodus olla. Soovibki. Kuid kui ta peab rutiinselt nelja seina vahel olema - siis kas see on pühadetunne... Arvan, et selle "pühaliku" üksindustundega on paljud vaikimisi silmitsi.

Sellele mõtlesin täna ma ka.

Seda üksindustunnet ma ei oskagi seletada.

AGA
uskumatu : olen 10 aastat üksinda ja ISE elanud ja toime tulnud!
On ju uskumatu!!!
10 aastat tagasi lasin hooldekodunt Soome kaudu koju jalga! Naljaga pooleks öeldud küll, kuid täpselt nii see oligi. Ja nüüd see kolmapäev sõidan jällegi Soome... Kuid nüüd 10 aastat hiljem olen hoopis teine inimene. Olen Õnnelik naine, kes 10 aastat tagasi keeldus omaenda hauale lilleõit viimast ning hakkas üle öö elama.
Eile lõime Kristaga kohvitopse sel puhul kokku (napsutada ei saanud, sest Krista oli autoga ja ega me väga ei tahtnudki), et ma olen 10 aastat lennates elanud.
Olen ju lennates elanud!
Mis kõik on selle ajaga juhtunud.
Mida kõike olen selle ajaga teinud.
Olen saanud enam - vähem kõik, mis olen soovinud ja veelgi rohkem.
Tagasi mõeldes oli ainuõige hulljulge samm : hakata taas elama kõike kiuste. Ega ma ise ei uskunud, et saan hakkama. Õige pisut kartsin, kas tahangi veel edasi elada... Tunne, mis mind läbis 10 aastat tagasi Soomemaal autokummikiigel istudes - kiikusin omaette mõned tunnid - on mul tänaseni meelest ja too kiigehetk oli otsustav. Mäletan isiklik abistaja Dagmar tuli vaatama, kas tahan kiigelt lõpuks ära ning ütlesin ühesõna: "LÄHME!" . Ütlemata jätsin meelega sõna "ELAMA".
Ise naersin meeletult üle mitme aasta... Dagmar arvas, et olen end lolliks kiikunud :D Võib - olla olingi.
Kuid siin ma nüüd olen :D:D:D