Jälle üksinda kodus

Eile - täna olin linnas. Käisin külas ja kaltsukades.
Kaltsukad rahustavad hästi mul närve. Kui kõik viskab üle pea kokku, siis on kaltsu - maailm teistsugune tuuseldamine. Saan kaltsupoodides nii ka tuuseldada, et ei osta ühtki uut hilpu. Seekord ikka ostsin mõned vajalikud ja stiilsed riided. Leidsin kingadki, mis jäid kohe silma. Igatsesin mitu kuud kingi, mis Kingaabc-s, kuid nüüd leidsin peaaegu 10 korda odavamad suve- ja pidulikudki kingad. Tunduvad vähe kandudki olema. Igatahes olen happy! Need võivad olla isegi mul koolitaja kingad, sest neid on imekerge jalast võtta ja jalga panna ning näiteks jalaga midagi tahvlile kirjutada - kui võin üldse koolitaja rollist unistada...
Nohjah, oleksin ostnud rahvariidedki. Kaltsukas naeratasid vastu. Esimest korda elus oleksin rahvariided ostnud. Suht normaalse hinna eest. Laulupeo jaoks. Õnneks tuli mõte Margotiga, et võiks igaks juhuks proovida. Olen küll sale ja kõhn ja mida iganes, kuid ees ei läinud kinni... Niipalju siis rahvariietest!!!
Tähtis asi toimus ka. LEEPÜ koosolek. Arvan, et aasta veel prooviks, siis paistab, mis saab edasi.
Ja bussile minnes, kiskus mind vägisi kaubamajja. Ennäe, äkki kuulsin kedagi hõikavat: "Tiia!" Vaatasin hääle suunas - Kamila oma perega. Mu kallis!!! (Siiani ütleme teineteisele Kamilaga "mu kallis".) Kahjuks oli meil kõikidel kiire, kuid nägemisrõõm oli siiski väga suur. Väike Maria oli imearmas. :)
Alati peab sinna lihsalt minema, kuhu lausa vägisi kisub! Ja tegema seda, mis tundub just sel hetkel ainuõige. Ainult nii saab teada, kas on hea või halb minek või tegu ;)

Nüüd olen jälle üksinda kodus. Pühapäeva õhtust tänase õhtupoolikuni olin pidevalt inimestega ümbritsetud :P Üsna lõbus nädal oli. Suutsin mõned probleemid ja kurvastusedki unustada. Aga väsisin...
Soovisin väikest viisi omaette olemist. Mõni aeg. Mitte üksindust, mida ei saagi praegu tulla mu ellu... Siis peaks juhtuma küll katastroof... PTÜI kolm korda üle vasaku õla!!!

Kompliment eilsest.
Ootasime Luisega juba bussi. Siis jõudis mamma piimaringiga Kaagverre. Ajasime mammaga juttu jaaniööst. Siis tuli meie juurde vana härra kunstnik Illar. Kahjuks alkohol on temaga oma töö teinud. Ning ütles siiralt: "Tiia, kas lähed kohe peole? Sul on küünedki lakitud!"
Mul ups - vaat , vaat, mida vana härra tähele paneb!
Tõesti vahel tuleb häid üllatusi sealt, kus ei oskagi oodata!!!
Mamma on vahetevahel ikka me maalimisühingus vana härra kunstnikule rääkinud - niipalju kui mamma minult kuuleb ja vahel näitab postkaartegi... Alati on Illar imestanud, kui suur on inimeste elujanu ja kunstiilu...
Ta ise ei maali juba ammu - ammu...