Orav rattas... kakaoga

Olen ka ju orav rattas.
Harva juhtub õhtuid, kus ma tõsimeeli mõtlen: vot, täna sai miskit tehtud. Ma pole sugugi selline, kes koguaeg toimetab, rabab, askeldab, tormab ringi... Vahel on rutiinseid argipäevi on mitu - mitu järgemööda - neist ma lihtsalt ei blogi.

Tund tagasi avastasin külmkapist piimapudeli (piim limpsipudelis, harilikult nii minu külmkapis pole) ja otsustasin, kui piim juba on, siis tahan enne uinumist kakaod. Pudelikork oli mammal hästi kõvasti keeratud pudelile, sest pudel pidi minema käekotti üleeile - aga unustasime külmkappi... Nohjaa, kork oli kõvasti, mitte kuidagi ei andnud jalaga keerada... Keeran tavaliselt korke nii, et surun ühe jalaga pudeli kuhugile nurka, hoian pudelit ja teise jalaga keeran korki.
Kindlasti enamus teist ei tea, millised on mu arginipid :) Ja kas peaksite teadma - ega vist :)
Täna kork ei keeranud.
Jonnisin iseendaga. Ei pane piimapudelit tagasi külmiku ka. Tahan kakaod!
Siis lõi pähe kaval mõte: mis lahti ei keera, saab lahti löödud!
Võtsin noa. Lõin pudeli. Auk tuligi - jess!!!!!!!!!!! piim käes. Valasin piima kannu.
Ok, natuke tilkus ka põrandale, kuid selle jaoks on põrandalapp, sai ära pühkida.
Igatahes kakao sai valmis.
Ja muide, mikros saab edukalt piima keema ajada. Mind hoiatati küll, et ei saa, hakkab ei-tea-mida tegema. Siiani pole küll mitte midagi pea keeva piimaga juhtunud mikrokas.

Aa auguga pudeli viskasin prügisse.

Sellised pisiasju, kuidas ja mismoodi olla ja teha, et üleüldse ellu jääda on minulgi oi kui palju. Ja uskuge, see on rutiin :) Selle peale läheb tohutu aeg ja energia - KUID osa elamisest see, mida järgmine päev ei mäletagi...