Õhtune aeg käib seina mööda...

... laulis kunagi Alender. Minu meelest see laul on tema KÕIGE - KÕIGE laul.

Hoia mind nii, et jääksin alles...

Kui mul vahel on hästi kurb ja võib - olla raske periood, siis kumiseb just see laul mõnikord mu kõrvus.

Mul on paar päeva tühjaks pigistatud sidruni tunne. Isegi ei tea miks. Enam - vähem kõik on ju hästi, ning sama ei ole mitte midagi hästi...

Mul pole isegi midagi olulist blogida, samas võiksin blogida tohutult mitme - mitme asja kohta...

Õues on suur kevad. Õu on läinud silm nähtavalt roheliseks.

Tuba on punaseid tulpe täis. Eile naabrimammi lihtsalt tõi. Niisama. Armas ju!!! Tema lihtsalt tahab kellegi eest hoolitseda ilma vastusaamata. Ta on tark vana naine, kuid hingelt üksinda. Kui varem tundus ta vähe kummaline, siis nüüd mõistan, et üksindus on teinud oma töö... Siiski on tal laps ja muud inimesed...

Tulpe on tõesti palju. Eile lugedes sain umbes täpselt 25 . Mammi omalt aiamaalt.

Minagi tunnen kummalist üksindust.

Tühi sidrun olen ka.

Kuigi energiat jagub.

Ma tahan.

Igatsen.

Kuid mida -

ma ei tea...

Tahan, et jaksaksin alles jääda.

Iseendale.

Lastele.

Minu inimestele...

Tänane pisike üllatus.

Korrastasin riidekappe - jälle otsisin riidekapist pinge maandamist :P - ja näe kollased põlvpüksid naeratasid riidepuult vastu, kui otsisin Sandraga hoopis muud riideeset. NEED püksid olid poolteist aastat kadunute asjade nimekirjas. Olin juba lootusetu. Mul polnud aimugi, kuhu põlvpüksid kaotasin... :D Kollased püksid rippusid talve seeliku, mida pole ka kaua kandnud, all.

Nii vähe ongi vaja, et naerda südamest ja lahendada küsimuste küsimus :D :D :D