Lugesin Märdi blogimist rulaga poisist.
Mõtlesin, et täpselt nii nagu Märdile vastu kommisin - kunagi pole hilja olla lapsemeelne.
Ja veel mõtlesin:
on ikka hea küll, et olen "hüpanud" kummikeksu ja sain üle kummi jalad ning keerdegi kiiruga teha (istudes omas rohelises lapsekärus),
sest täiskasvanu probleemid / mured, milledega pean päevast päeva rabama, venivad nagu keksumängus kumm...
Kui lapsena sain keerulises olukorras hakkama,
miks
siis täiskasvanuna tabab sageli mõte: appi - appi, ma ei saa hakkama... Siiski elukogemusi peaks olema palju kordi rohkem...
2 kommentaari:
Sa nagu nimetasid kuskil,et lapsena enne kehva oppi suutsid sa koguni käia?
jah, käisin suht korralikult, kui ühes käes kinni hoidi ja üsna pikki maid ...
ületoa tipasin ka, kui oli ees turvaline siht ... nagu sülle pugemine...
mul on isegi pilt , kus seisan paariaastasena...
kui oleksin saanud õiget võimlemist, siis kes teaks milline elu mul siis oleks...
pole hullu,
kõnnin ju praegugi, kuigi ratastel :)
opp aga oli tõesti kehv, eriti psühholoogiliselt mulle...
Postita kommentaar