Täna... aasta tagasi...

Täna hommikul aasta tagasi ütles papa kodus haigla minnes viimase sõna: "Hüva!"...

Täpselt aasta olen päris üksinda hakkama saanud elamisega. Aastaga olen suutnud avastada oma füüsilist poolt rohkem kui kunagi varem - see on imehea :)
Kui ütlete nüüd, et ma ei saa ju päris üksi hakkama... Siis minult vastuküsimus: kas maailmas on olemas inimest, kes saab päris üksi hakkama?. Kõikidele on kedagi kuidagi kõrvale vaja, et ellu jääda. Siin ei loe, kes inimene on või kes ei ole. Igaüks vajab kedagi.
Kuid,
mida päev edasi, seda rohkem saan aru, kuidas minul kui puudega inimesel on vedanud, et läbi raskuste olen õppinud iseendaga toime tulema ja elan siiski iseseisvalt... Tavainimesele on see ju igati normaalne elamisviis - iseseisvus. Puudega inimesele jabural kombel tavaliselt pole normaalne elamisviis - KAHJUKS... Ja mul ei ole tõesti mingit tahtmist olla mingi erand eluaeg :P
Aga pean tunnistama, et mul on vedanud, et elan tavalist elu. Ma ei teagi öelda, kellega/millega see on nii läinud, et olen julgenud olla... ÄKKI ISEENDAGA on mul vedanud... ning KINDLASTI INIMESTEGA, kes on olnud mu ümber...

Hommik oli natuke kurb ja imelik... Aasta tagused sündmused tulid meelde...
Aga jah, siis meenus papa veendumus, mida ta ütles mammale enne surma, et on veendunud Tiia hakkama saamisest.
Naeratasin.
Tegin kohvi.
Mõtlesin, kui palju on neid puuetega laste vanemaid, kes saavad surra rahulikult, uskudes, et nende puudega täiskasvanu laps saabki nendeta ja hooldekodudeta hakkama... Neid ei ole vist eriti palju...