Rahulikku Suurt Reedet!
Täna on olnud päev iseenda jaoks!
Sõna otseses mõttes. Kuhugi ma ei kiirusta. Oleksin lihtsalt. Mõtlen omi mõtteid. Hommikul lubasin rahulikku und. Magasin suure päevani, mida ma tavaliselt ei tee.
Siis nautisin kohvi :)
Täna õhtuni arvatavasti olen üksi. See meeldib mulle. Täna. Praegu. See ei tähenda, kui keegi tuleks küll, et ma ei keeraks ust lahti. Aga...
Päev iseenda jaoks võtta on kunst. Ikka mõtled, mis nüüd mina ning see ja too on mul tähtsam, kui mina ise :) Nii see just ei olegi. Kõige tähtsam ju olen mina kõikide askelduste sees :) Kui mina ja mu hing väsib, väsib kõik muugi...
Mul on suht keeruline olla päris üksi. Usun, et see probleem on paljudel. Ise küsimus on, kuidas seda üksiolemist iseendale teadvustada. Kuid seda üksiolemist iseendaga on vaja, et teha miski endas korda.
Ükski teine inimene ega asi ei suuda paremini sind korda teha, kui sina ise. Loomulikult vajad mõistmist ja toetust, kuid ka need üksnes ei tee sind korda, kui sa ise ei taha seda.
Kuna olen olnud viimasel ajal nö nõustaja väga mitmele inimesele, siis järjest sagedamini jään mõtlema, et inimesel puudub ligipääs iseendale... Tal puudub julgus iseendale ligipääseda. Teda ei ole õpetatud/julgustatud iseendale ligi pääsema...
Minulegi on ligipääs iseendale veel tihti kauge...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar