Head Vaikset Laupäeva!
Aasta tagasi nägin papat viimast korda ... elavalt... See oli kohutavalt kurb... Lamas pool istuli, ei suutnud rääkida - mul oli raskusi ta igast sõnast aru saamisega... Soovis veel NORMAALSET kohvi. Lahustuv kohv olevat solk... Luise siis jooksis kohvitassiga mööda Maarjamõisa treppe...
Esimest ja viimast korda kuulsin papalt, et kardab...
Ja viimane sõna oli papa suust "OK!" hästi rõõmsal toonil ja kuidagi jõuliselt. Sõna, mida ta tavaliselt sõnavaras ei olnud...
Kuidagi kummaline on täna...
Huvitav, ka vanaema viimane hommik, mis oli 31 aastat tagasi ei unune... 8. aprillil sai vanaema surmast 31 aastat...
Aja möödudes võib küll mõne hetke peale naeratada - kõik ei tuntugi enam nii traagiliselt nukker...
Aga täna hommikul kuulsin järjekordselt küllajuttu: kas Tiia üksinda ikka süüa saab... ta ju päris üksi nüüd... kuidas ta toime tuleb...
Andke andeks!
Ma jah ei ole aasta aega süüa saanud :D :D :D Küpsetan ja keedan ilu pärast päevast päeva, et laud kaetud oleks. Kas see vastus rahuldaks issanda loomaaia mõnd inimest !!!???
Tõesõna meele teeb mõruks.
Samas ajab juba irooniliselt lõkerdama.
Mida veel?
4 kommentaari:
Huvitav, mix seda issanda loomaaeda ei kottinud, kuidas Sa papa hooldaisega hakkama said...
OH, nii oli kergem ju... Kuid mis seal ikka, see möödanik...
Muide, see oli avastus endaski, et ma polegi füüsiliseltki nii kehv nagu näin :P
EI ole !!!
:)
Postita kommentaar