Vot, õhtul lõhkusin järjekordselt kausi - hästi tobedal viisil. Tõmbasin viimast söögijääkmeid keelega suhu ning kauss kukkus laualt vastu ratastooli esiratast kolmeks tükiks. Küllap oli keeletõmme liiga ahne!
Koristasin.
Lõkerdasin omaette. Lõhun ja lõhun - kuid õnne ei näe kuskil.
Kõik oleks olnud paremas korras, kui kausikilluserv poleks lõiganud jalga NÄHTAMATU haava. Torke haava. Verd lahmas, et aitas. Ei aidanud mitte midagi. Paar tundi jamasin... Siis sai hing - noo kaua võib! Helistasin Piretile: tule appi, olen haavatud :)
Ma ei oleks VIST saanud väikest plaastrit teise jalaga haavale panna. Oli lihtsalt vähest abi. Piret tuli kiirabina :D Ei, asi polnud nii hull üldse nagu kirjutan... Rahustasin helistades Piretit. Paanikaks ei olnud põhjuski.
Lihtsalt mõtlesin, kui veri tilgub öö otsa, määrib vastikult voodipesu...
Tegijal (sööjal) juhtub !!!
Nüüd peaksin ostma suured plaastrid, mida vajadusel saaksin ise haavadele panna. Ma ei usu, et tänane juhtum jääb esimeseks ja viimaseks.
Elu õpetab iga hetk!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar