... --- ...

Ilma aasta tagasi ma ei mäleta... Mäletan, kui hea oli õhtul jalutada vaikselt Lauraga Raadil... Ja pärast jalutuskäiku küünlavalgel vannivahus lõõgastuda... Meil oli ostetud cin, kuid see jäi joomata... Kohv ja shokolaad...
Oli papa ärasaatmispäev.
Aasta tagasi.
Sellest päevast aja jooksul taastub iga oluline hetk. Vist... Üks tunne saadab mind kaua, et mind ümbritseb sõprusring... Aasta tagasi keset kurbust suutsin naeratada, tundsin sõprade tuge...
Papa kirstus oli sellise rahuloleva naeratusega, mida ma polnd iial elus ta näol näinud...
See natuke kohutas mind.
Samas rahustas... lohutas...

Täna mässasin maaliga. Üle poole päeva. Elu suurim töö hakkab ilmet võtma... Mitu - mitu aega häiris mind 2 - 3 kohta - kuigi vale nagu ei olnudki miskit, kuid nüüd - minu meelest - on palju palju parem... Kui suudaksin veel mõned päevad nii kõvasti maalimistööd teha, siis on maikuuks
suurim pilt valmis :) Ja sellest saab kindlasti mu parim ja JULGEM töö, mis on siiani. :) Tavaliselt ma nii ei ütle ega mõtlegi...
Aga
ei ole mõtet maalida ka, kui sa isegi ei usu oma heasse kunstiandesse :) Selle tõe olen selgeks saanud Jäppe kunstitundides. See ju kehtib iga asja juures, mida teed :)

Lõpetades värvidega õhtul pool 8, (alustasin umbes 3 paiku päeval) avastasin, et olen näljast nõrgemas. Tõsine ja töine päev oli oma töö teinud :)