.......

101 x olen suutnud neil päevil NAISE näo ära rikkuda ja uuesti - uuesti - uuesti maalida... Kavalat ilmet ei leia enam üles...

Olen iseendale vihane... :D :D :D

Kuid ma hakkan mõistma, et maal on nagu eluapsakad, mida annab parandada või rohkem veel mäkerdada...

Võimalik , et lõpptulemus tuleb paremgi kui eelmine kaval pilk.
Mitte, et võimalik,
vaid PEAB tulema parem.

Nagu elus pärast apsakaid.

Muud ma polegi paar viimast päeva teinud, kui maalinud ja mõelnud, mõelnud ja maalinud...

Pooleli olev NAINE :)

See on POOLELI olev maal "NAINE".

Olen veendunud, sellest maalist saab hetkeseisul mu tipp teos. Kindlasti maali sõnum on väga sügav nendele, kes oskavad näha naist naisena, olgu ta kaunitar või puudega või mõlemad koos, KUID TA ON JA JÄÄB NAISEKS :)

Ja veel, ärge võtke mind isiklikult sel maalil. Mul oli vaja lihtsalt naismodell ratastoolis. Käepärast olin ma ise - ja punkt :D

Loodan ja usun, et mai alguseks on töö valmis. Siis näitan juba mu parimat maali ;)

Ausalt, ma olen enda kunstiande üle natukene uhkemgi kui ennem... :) Ennem arvasin siiralt, et mul ei saa iialgi olema erilist kunstiannet, enamgi, et ma ei suuda maalist maali maalida... Nüüd aga...

Kui midagi ei juhtu - talve külm ära ei võta mind - siis mul on pisik sees ja või(ksi)n kaugele jõuda...

KEVADES kollased liblikad

Käisin metsas. Margotiga. Sinililli korjamas. Mõte oligi just selline, et minna sinililli korjama pärast akentepesu.

Tegime mobiiliga piltigi lillekimbukesest laual.

Ülaseid oli vähe.

Sinililligi tundus olema vähem metsa all, kui varasematel aastatel... Või olid juba õitsenud, milles kahtlen, sest sooja pole veel ju õieti olnudki... või ei olnud see õige sinilille hooaeg...

Kollaseid liblikaid lendas palju :) Tuleb kuldne ja hea suvi! Loodetavasti. Kui Margot ülaseid noppis, lendas ta peos olevale kimbule kaks kollast liblikat üheaegselt - hästi armas oli. Seda imekaunist hetke ei juhtu alati.

Liblikaid vaadates tundus mulle, et täiskasvanugi läheb iga kevad lapseks tagasi, kui näeb esimest liblikat :) Unustab kõik - kõik muu. On vaid tema ja liblikas :) Habras ja õrn liblikas annab nagu jaksu olemiseks juurde... Maandab pingeid vähemasti üheks sekundiks... Süda hõikab nagu laps emale: näe, liblikas :)

Sel hetkel on liblikas kõige tähtsam.

Ja nii ongi.

Keegi ei saa väita vastupidist

TEEME ÄRA - meeldetuletuseks...

Tulge TEEME ÄRA midagigii minu mõttekojas mõttetalgutel 1. mail Eestimaa heaks.
On inimesi, kelle kohalolekust juba tean. Kuid kindlasti mahutab mu mõttekoda veel inimesi. Häid mõtlejaid mahub palju ühe kotta!!!

Lugesin just Mäksa valla infolehte, kus toimuvate mõttekottade asukohad. Vallas 3 mõttekoda sh 1 on minu mõttekoda Kaagveres. 2 mõttekoda asuvad Mellistes.
Minu üllatuseks on mu mõttekodagi ära märgitud valla leheski! See on aind positiivne. :):):)
Mul on hea meel, et mõttekoja paigaks jätsin siiski oma väikese kodupesa, kuigi uurisin ka teist varianti ausalt öeldes... Nii saab öelda, et head mõtted saavad sündida kõikjal, ka nö põlve otsas :)

Ürituse ettevalmistus on iseenesest põnev ja suhteliselt suur töö :)

Minu mõttekoja teemad on, kordan üle:
- usk endasse usaldus ja positiivsus
- turvalisus ja hoolivus
- Eesti maine
- kohalik teema

Loodan, et meil jätkub häid mõtteid !

Puhanud päevas unistused

Nüüd ma tõesti tegutsen edasi. Kõike kiuste. Mul on taas mõned hullud unistused unistuste nimekirjas juures. On unistusi, mida kirjutan palju kordi topelt ja suuremaks...

Lihtsalt PEAN hakkama unistustega ;)

Õhtul käisin külas. Märdi perel. Annelinnas. Nohjah Märt pidi küll mulle järgi tulema ja koju sõidutama, kuid siiski... Sain Märdi isegi sületeenust viiendale korrusele! Ratastooli jätsime sedapuhku üldse autosse.
Sandragi sai tööle ja töölt koju Märdiga :)
Oli hästi õdus ja lahe õhtu.
Ma ei mäletagi, kuna viimati käisin niisama kellegil külas...

Momendil ei, momendil jaa...

EI või JAA - see on tänase päeva küsimuste küsimus mulle endale.

OLLA või MITTE OLLA...

Täna oli vist selle aasta nukram päev, kuigi midagi katastroofilist ei juhtunudki. Või siiski???

Homme hakkan küsimustele vastuseid otsima. Leidma. Arvatavasti tulevad nad tulevikule mõeldes positiivsed.

Täna mässasin maaliga. Jäppe oli ka hilisõhtuni mind juhendamas. "Uputasin" end värvide maailma. Ei mõelnud kellegile teisele kui iseendale. Maalin iseend täies hiilguses :P Varsti ehk näete pilti...
Maalil saan teha iseend täpselt sellisena nagu soovin... Nagu olen...

Küllap suudan päriselt ka iseend teha selliseks nagu soovin...
Oma südamega.
Oma jalgadega.
Oma tahtega....

Ja ma ei tohi unustada, et mind on ennekõige mulle endale vaja :)

Mokalaadal :P

Tulin just oma korteriühistu üldkoosolekult.
Ausalt öeldes, hästi meeldiv tunne on mul, et lõpuks ometi võetakse mind majas omana. Sain käia Pireti abiga, sest mu isiklikud abistajad on täna mujal... Tegelikult sain ju küsimusteta hakkama ning taaskord tõdesin, et suudan teha/minna alati, kui vähegi tahe on. Ma ei mäletagi, kas kunagi olen abistajata kü koosolekutel käinud... Üleüldse olen vähe osavõtnud, osaliselt ka enda passiivsusest, et noh kas mind on ikka vaja... On öeldudki aastaid tagasi, et minu hääl polegi oluline...
See selleks. Minevik see. Pole mõtet halba kinni jääda...
Elu läheb hoogsalt edasi.

Kuid jah ...
Olen suhteliselt paljudel koosolekutel viibinud, kuid sellist mokalaada (hästi pehmelt öeldes) pole ma enne näinud.

Tõsiselt kahju, et inimene ei oska vahet teha arutelul olevatel küsimustel - kas ikka, mis sülg suhu toob, on koosoleku küsimused, mis päevakorras...

Kuigi inimest tuleb mõista ju - kuid täna mina küll ei suutnud mõista...

Mul oli korraks kahju, et ei ela 9 - korruslises majas, kus naaber ei tea naabri isikliku elu üksikasju... Võib - olla suures kü üldkoosolekul ei tuleks piinlikke hetki...

... --- ...

Ilma aasta tagasi ma ei mäleta... Mäletan, kui hea oli õhtul jalutada vaikselt Lauraga Raadil... Ja pärast jalutuskäiku küünlavalgel vannivahus lõõgastuda... Meil oli ostetud cin, kuid see jäi joomata... Kohv ja shokolaad...
Oli papa ärasaatmispäev.
Aasta tagasi.
Sellest päevast aja jooksul taastub iga oluline hetk. Vist... Üks tunne saadab mind kaua, et mind ümbritseb sõprusring... Aasta tagasi keset kurbust suutsin naeratada, tundsin sõprade tuge...
Papa kirstus oli sellise rahuloleva naeratusega, mida ma polnd iial elus ta näol näinud...
See natuke kohutas mind.
Samas rahustas... lohutas...

Täna mässasin maaliga. Üle poole päeva. Elu suurim töö hakkab ilmet võtma... Mitu - mitu aega häiris mind 2 - 3 kohta - kuigi vale nagu ei olnudki miskit, kuid nüüd - minu meelest - on palju palju parem... Kui suudaksin veel mõned päevad nii kõvasti maalimistööd teha, siis on maikuuks
suurim pilt valmis :) Ja sellest saab kindlasti mu parim ja JULGEM töö, mis on siiani. :) Tavaliselt ma nii ei ütle ega mõtlegi...
Aga
ei ole mõtet maalida ka, kui sa isegi ei usu oma heasse kunstiandesse :) Selle tõe olen selgeks saanud Jäppe kunstitundides. See ju kehtib iga asja juures, mida teed :)

Lõpetades värvidega õhtul pool 8, (alustasin umbes 3 paiku päeval) avastasin, et olen näljast nõrgemas. Tõsine ja töine päev oli oma töö teinud :)

TEADE siiagi :) ehk edasi tähtede poole läbi raskuste ;)

Nüüd koolitusele, mis oli plaanis maikuu lõpus, oleme leidnud uued kuupäevad. 30. - 31. juuli oleksime - mina ja Kaupo - grupi ees koolitusel "Otsuste edasiviiv jõud", kui huvilisi oleks ja kui inimestele need kuupäevad sobiksid.
Kui huvilisi leidub lugejate seaski, siis andke, palun, hästi kiiresti mulle teada mailile tiia@lux.ee või jätke teade siia blogi kommentaari.
Grupp täitub taas hoogsalt.

Kui see karjuv vajadus jätkub, siis hakkan saatuse kiuste otsas peale asju toimetama/korraldama. Esitame uuesti projektigi.

Ja veel.
Kuna olen lubanud koduka/blogi vaatajate/lugejate ja isiklikke abistajate kokkutuleku korraldada, siis kas ei oleks seesama koolitus hea ja tõsine avalöök... Ning õhtul või 1. augustil võiksime teha möllu :)
See teine pool üritusest lõi pähe eile õhtul välkmõttena.
Mis arvate?

On küll rasked ajad, kuid usun, et mõned suvepäevad ilusas kohas koos olla annabki otsuste edasiviiva jõu raskemalgi ajal :)

Jään ootama!
Vastan meeleldi küsimustele.

Tolm pühkida riietelt ja edasi minna!!! See vaid tolm riietel...

Tolm pühkida riietelt ja edasi minna!!! See vaid tolm riietel...

Selle peaks kirjutama kõikjale, kuhu iganes annaks kriseldada.
Eile õhtul kirjutati e-kirjas mulle niiviisi pärast mu nutulaulu laulmist, kuidas KÕIK viltu läheb ning KÕIK on mage ja halb, et ma annan alla ja ongi kogu lugulaul...
Lihtsalt asjad jooksid kokku: projekt, LEEPÜ, maalimine, tuhat üks teist probleemi...
Ja siis pandi mind mõne lausega mind paika.
Tehti mulle restart!!!

Täna hommikust saadik on kohutav energiatulv.
Kõik probleemid ei ole kuhugile kadunud üle öö,
kuid usun
palju põnevat on ees.

Apsakaid on vaja.
Eal ei tea, milleks heaks apsakaid vaja on...

MIS on müüv raamat tänapäeval

Täna suhtlesin veidi kirjastuse Elmatar juhtisikuga Aloga. Vestlus oli lühikene ja meilitsi. Tegelikult meeldivalt sõbralik.
Kuid
mõnedele küsimustele ma ei saanud tänagi vastuseid, mis mind kui raamatu autorit huvitavad.
Küsisin siis - pool huvi pärast - mis tingimused on, kui soovin uut raamatut kirjutada ja välja lasta. Vihjest sain aru, et minu raamat pole kasulik äri. Alo vastas: "Välja saab anda ainult raamatuid mis ennast kiiresti ära tasuvad!" Tore! Kuid ...
Sedagi, et mainisin oma blogi, mis ei ole raamat, selle peale vastati: "Praegusel ajal ongi mõistlik pidada blogisid ning arendada kodulehekülgi."
Siin on minu meelest loogika viga!
Raamatut ei saa asendada kiire blogi, kuigi blogi võib - olla väga kiiresti tasuv. Ja kui blogisid pidada ja kodukaid arendada, võivad raamatud hoopis välja surra...
Raamat ja blogi ON kaks ISEASJA.
Või saan millegis valesti aru?

Eelmine suvi uuris Kati vastupidist: kas mu on plaanis teine raamat kirjutada...

Jah on.
Kuid enne uurin kirjastusi, valin kõige parema. :)

Vähemasti Alo lubas saada 10 raamatut.
Mul ei ole raamaturiiulis oma raamatut. Olen kõik laiali jaganud... ´

Minu käest küsitakse suht sageli raamatut ja raamatu kohta... Mitmele küsimusele ma ei oska vastata, sest seda infi teab vaid kirjastus Elmatar...

Keerus on eluõpe

Elu teeb uskumatuid ja üllatavaid keerdkäike!
Probleemidelegi.

Tuleb siiski vaid julgelt hingata!

Vahepeal oli mul tunne, et kohe - kohe kõrben, kuid nüüd ilmneb, et võin veel paljusid teisigi aidata omaenda järjekordse kõrbemisega... Näis! Ja jällegi tõden: rääkida ja rääkida ja rääkida inimestega
ja
uskuda, uskuda, uskuda...

Ma ei ole siin veel küps sellest rääkima, kuid tulevikus ehk kindlasti olen :)

Mõnikord on vaja teha apsakaid, et hiljem aru saada, miks seda jama vaja on olnud.

Hingata kõikjal ... ka vee all...

Hea muna päev oli.
Käekottki on munane. Kingitud muna läks käekotis katki :) Nohjah, kes paneb muna käekotti?! Mina!!! Mujale polnud panna... Muidugi unustasin ää, et pean koti hellasti hoidma... Asjad, mis käekotis olid, on ilusti munavärvi vikerkaare värvilised. Eks näis, kas lcd puhastab ära. Varsti proovin.

Iseendale ka uskumatu, kuidas suutsin üle öö tänase päevaplaani klappima panna, et kõikjale, kuhu tahtsin minna. Kuid õnnestus suurepäraselt.
Käisin Risttee koguduse teenindusel. Atlantises. Märdi kutsel. Märt oleks ise mind linna sõidutanud, kuid mul oli vaja ka riietuda. Seega tegin eile telefonikõnesid otsides võimalust, kes aitaks riidesse panna, sest mu tüdrukud ehk isiklikud abistajad olid kodudes. Tobe oleks olnud lihtsalt riietamise taha pugeda: sry, ma ei saa tulla , kuna ma ei saa riietuda... Kõlab ju veidrat! Minu jaoks küll :) See väike asi, mille taha ei saa ometigi elu seisma jääda!
Lõpuks hommikul sain Kristaga riidesse ja temaga linnagi.

Teenindus oli äge ja mõtlema panev.
Eriti pani mõtlema hingamise jutt... Ükskõik, kui raske ja keeruline on lootusetu olukord - hinga alati, usu, et positiivne lahendus tuleb niikuinii... Minu meelest hingamine on elamine, mida ei tohiks katkestada hetkekski. Väga laias mõttes.
Ja Jumal on alati kõikjal olemas. Seda usun. Kuigi ma räägin Jumalast väga vähe... Aga tean, et ta on siiski minu elus... Hingamises.
Atlantises nägin üllatavalt hästi mitmeid armsaid tuttavaid :) Ja mulle mitte tuttavaid, kellele mina olin nagu ammune tuttav - see oli eriti armas :)

Siis käisime Erikaga surnuaias. Erika tuli mulle sõbralikult vastu. Leidis mu jaoks paar tundi aega. Aitäh Erika! Soovisin just täna surnuaeda minna. Hing on rahul, et sain just täna papa haual käia. Papa surmast sai täna aasta...
Midagi ei oleks katki olnud, kui ma poleks täna saanud minna... Kuid, kes siis veel papa ja vanaema haual käib, kui mitte mina... Sugulastest keegi käib nende hauapoolel, nüüdki oli käitud, kuid teine hauaplatsi pool oli nukralt tühi... Püüan seni ja nii palju käia, kui saan. Sest mulle alati ajab judinad kehale, kui keegi räägib, et tal pole aega kabelis käia... Ei mõista seda.
Aitäh ka Maarikale, kes lubas autot Erikale minu sõidutamiseks.
Arvasin, et tänane päev saab olema nukker uhkes üksinduses...
Päev oli hästi hea ja tore.
Kerge on olla kuidagi.

Ma vist hingan sügavalt sisse :)

On veel häid asju, millest ma siinkohal ei blogi veel...
Ja küll suuremad jamad, mis veel on, ka lahenevad. Ja mõelge, kui jube igav oleks elu siis, kui ühel hetkel poleks ühtki jama :P :) Elus on tasakaal ju: üks mure laheneb, tuleb teine mure kohe asemele...
Huvitav, miks rõõmude kohta nii ei öelda?!

Mitte vaid käekotis ei ole muna, vaid ka laual. Värvisin üle mitme aasta sibulakoorte ja lõngadega :) Nagu kunagi lapsena... Kas söön neid mune - mõtlen :D Pooled olen juba ära söönud - muna isu on hetkel täis...

... ok...

Head Vaikset Laupäeva!

Aasta tagasi nägin papat viimast korda ... elavalt... See oli kohutavalt kurb... Lamas pool istuli, ei suutnud rääkida - mul oli raskusi ta igast sõnast aru saamisega... Soovis veel NORMAALSET kohvi. Lahustuv kohv olevat solk... Luise siis jooksis kohvitassiga mööda Maarjamõisa treppe...

Esimest ja viimast korda kuulsin papalt, et kardab...

Ja viimane sõna oli papa suust "OK!" hästi rõõmsal toonil ja kuidagi jõuliselt. Sõna, mida ta tavaliselt sõnavaras ei olnud...

Kuidagi kummaline on täna...

Huvitav, ka vanaema viimane hommik, mis oli 31 aastat tagasi ei unune... 8. aprillil sai vanaema surmast 31 aastat...

Aja möödudes võib küll mõne hetke peale naeratada - kõik ei tuntugi enam nii traagiliselt nukker...

Aga täna hommikul kuulsin järjekordselt küllajuttu: kas Tiia üksinda ikka süüa saab... ta ju päris üksi nüüd... kuidas ta toime tuleb...

Andke andeks!

Ma jah ei ole aasta aega süüa saanud :D :D :D Küpsetan ja keedan ilu pärast päevast päeva, et laud kaetud oleks. Kas see vastus rahuldaks issanda loomaaia mõnd inimest !!!???

Tõesõna meele teeb mõruks.

Samas ajab juba irooniliselt lõkerdama.

Mida veel?

Pühad...

Rahulikku Suurt Reedet!

Täna on olnud päev iseenda jaoks!

Sõna otseses mõttes. Kuhugi ma ei kiirusta. Oleksin lihtsalt. Mõtlen omi mõtteid. Hommikul lubasin rahulikku und. Magasin suure päevani, mida ma tavaliselt ei tee.

Siis nautisin kohvi :)

Täna õhtuni arvatavasti olen üksi. See meeldib mulle. Täna. Praegu. See ei tähenda, kui keegi tuleks küll, et ma ei keeraks ust lahti. Aga...

Päev iseenda jaoks võtta on kunst. Ikka mõtled, mis nüüd mina ning see ja too on mul tähtsam, kui mina ise :) Nii see just ei olegi. Kõige tähtsam ju olen mina kõikide askelduste sees :) Kui mina ja mu hing väsib, väsib kõik muugi...

Mul on suht keeruline olla päris üksi. Usun, et see probleem on paljudel. Ise küsimus on, kuidas seda üksiolemist iseendale teadvustada. Kuid seda üksiolemist iseendaga on vaja, et teha miski endas korda.

Ükski teine inimene ega asi ei suuda paremini sind korda teha, kui sina ise. Loomulikult vajad mõistmist ja toetust, kuid ka need üksnes ei tee sind korda, kui sa ise ei taha seda.

Kuna olen olnud viimasel ajal nö nõustaja väga mitmele inimesele, siis järjest sagedamini jään mõtlema, et inimesel puudub ligipääs iseendale... Tal puudub julgus iseendale ligipääseda. Teda ei ole õpetatud/julgustatud iseendale ligi pääsema...

Minulegi on ligipääs iseendale veel tihti kauge...

Hing täis haavatul :D

Vot, õhtul lõhkusin järjekordselt kausi - hästi tobedal viisil. Tõmbasin viimast söögijääkmeid keelega suhu ning kauss kukkus laualt vastu ratastooli esiratast kolmeks tükiks. Küllap oli keeletõmme liiga ahne!
Koristasin.
Lõkerdasin omaette. Lõhun ja lõhun - kuid õnne ei näe kuskil.
Kõik oleks olnud paremas korras, kui kausikilluserv poleks lõiganud jalga NÄHTAMATU haava. Torke haava. Verd lahmas, et aitas. Ei aidanud mitte midagi. Paar tundi jamasin... Siis sai hing - noo kaua võib! Helistasin Piretile: tule appi, olen haavatud :)
Ma ei oleks VIST saanud väikest plaastrit teise jalaga haavale panna. Oli lihtsalt vähest abi. Piret tuli kiirabina :D Ei, asi polnud nii hull üldse nagu kirjutan... Rahustasin helistades Piretit. Paanikaks ei olnud põhjuski.
Lihtsalt mõtlesin, kui veri tilgub öö otsa, määrib vastikult voodipesu...

Tegijal (sööjal) juhtub !!!

Nüüd peaksin ostma suured plaastrid, mida vajadusel saaksin ise haavadele panna. Ma ei usu, et tänane juhtum jääb esimeseks ja viimaseks.

Elu õpetab iga hetk!

Täna 3 aastat tagasi

3 aastat tagasi Saaremaal asutasime ühingu st LEEPÜ-l on täna 3 asutamisaastapäev.

Loodan südamest, et suudan/suudame taas oma mõtteid ellu viia. Aasta on praktiliselt varjusurm üle elatud... Kuid meil on head eesmärgid olemas...

Täna... aasta tagasi...

Täna hommikul aasta tagasi ütles papa kodus haigla minnes viimase sõna: "Hüva!"...

Täpselt aasta olen päris üksinda hakkama saanud elamisega. Aastaga olen suutnud avastada oma füüsilist poolt rohkem kui kunagi varem - see on imehea :)
Kui ütlete nüüd, et ma ei saa ju päris üksi hakkama... Siis minult vastuküsimus: kas maailmas on olemas inimest, kes saab päris üksi hakkama?. Kõikidele on kedagi kuidagi kõrvale vaja, et ellu jääda. Siin ei loe, kes inimene on või kes ei ole. Igaüks vajab kedagi.
Kuid,
mida päev edasi, seda rohkem saan aru, kuidas minul kui puudega inimesel on vedanud, et läbi raskuste olen õppinud iseendaga toime tulema ja elan siiski iseseisvalt... Tavainimesele on see ju igati normaalne elamisviis - iseseisvus. Puudega inimesele jabural kombel tavaliselt pole normaalne elamisviis - KAHJUKS... Ja mul ei ole tõesti mingit tahtmist olla mingi erand eluaeg :P
Aga pean tunnistama, et mul on vedanud, et elan tavalist elu. Ma ei teagi öelda, kellega/millega see on nii läinud, et olen julgenud olla... ÄKKI ISEENDAGA on mul vedanud... ning KINDLASTI INIMESTEGA, kes on olnud mu ümber...

Hommik oli natuke kurb ja imelik... Aasta tagused sündmused tulid meelde...
Aga jah, siis meenus papa veendumus, mida ta ütles mammale enne surma, et on veendunud Tiia hakkama saamisest.
Naeratasin.
Tegin kohvi.
Mõtlesin, kui palju on neid puuetega laste vanemaid, kes saavad surra rahulikult, uskudes, et nende puudega täiskasvanu laps saabki nendeta ja hooldekodudeta hakkama... Neid ei ole vist eriti palju...

Armstusetoos

Armastus, armastus ja armastus... ja teed on valla :)

Käisin Kaupo juures.
Tahtsin kurta, et mina ei tule elamisega enam toime ning väsimus kurnab... Nutulaulust sai järsku rõõmu - äratundmispisarad :) Tegelikult ma ju tean, et ma nii kergelt alla ei anna ja lähen läbi tulest - veest... kuigi vahetevahel on tunne, et nüüd on lõpp...
See on loomulik.
See näitab, et tahan veel ja veel püüelda - ma pole saavutustega rahul. Julgen ka apsakaid...

Mul on kõik eeldused siiski omad unistused teoks teha :)

Ühe korraga mõistsin taas minu sees ja minu ümber on lõpmatult palju armastust :)

Pajuurbade ralli

Pajuurvad on vaasis laual.
Sain täna teha niisama teha pühapäevase jalutuskäiku. Pajuurbade ralli oli Luutsna jõe ääres. Margot tassas mättalt mättale, et kätte saata ilusaid pajuurvaoksi. :)
Imeilus kevadilm oli. Kuigi tuul vilus oli jahe...

Kõik kordub aastast aastasse isemoodi :)

Püüan mitte mõelda aasta tagusele ajale...

Taas tolm toas

Sõna otseses mõttes: taas tolm toas.
Täna sai jälle tehtud üks ammune soovplaan: uuendatud elektrisüsteem. Tagatoas praktiliselt polnud mul pistikuid. Oli küll, kuid üks ei töötanud ning teine pistik voodi taga, kuhu mina hästi ei pääsenud... Üleüldse uued elektrijuhtmed on siiski turvalisemad.
Ligi kaks aastat tagasi pidasime Andresega plaani, et vahetaks kõik juhtmed ära - täna jõudsime siis sammu lähemale plaani täitmisele .

Kaua plaanitud, hästi tehtud :)

Mis parata, kui vahel lihtsalt kaob aeg nii kiiresti ja märkamatult, et saab kaks aastat vahele :P

Tulge mõttetalgutele minu mõttekotta!

Registreerisingi end

Minu mõttekoja teemad:
Usk endasse, usaldus ja positiivsus
Turvalisus ja hoolivus
Eesti maine
Kohalik teema

Inimesi minu kotta mahub 20. Hea ilma korral läheks õue.

Huvitav, mis sellest saab - kuid tundub põnev :)

Teen ehk ka!

Teen ehk ära ja kaasa :)

Kuid mõttetalgute teemat on raske leida - kõik on huvitavad ja head :) Esimene teema, mis mind kummitama hakkas, on USK ENDASSE, USALDUS JA POSITIIVSUS - see on vist see, milles võin kaasa rääkida.

Teeme siis koos ära!

Troffees töökohtumine

Töökohtumine Kaupoga.
Kõigele vaatamata on mul tunne, et see kevad tuleb hea ja särav, väga - väga töine. Loodan südamest, et kevades peitub mu pöördepunkt väga tõsise töö-risttee poole, kus on tähtis suund koolitaja töö suunas.
Loodan ja usun, et ideed, mõtted, plaanid ... lähevad samm - sammult täide.

Täna jõudis mulle taas natuke rohkem kohale, kui võrdselt võtab mind Kaupo oma tulevase kolleegina :)

Üks ainsam tuleleek...

Õhtul. Emajõe ääres. Mina, Sandra ja Märt.
Ma ei teagi, kuidas peaksin seda toimingut õigete sõnadega ütlema ja kas peaksingi sellest üleüldse kirjutama...
Parem on, kui see rahu, mis on hetkel hinges jääb minule igavesti :)
Parem on, kui see hetk Emajõe ääres kesk lund ning puhtas tuleleegis jääb meisse kolme mäletuseks...

Elu läheb edasi.
Loodetavasti heamana kui kunagi varem.

Tuleleeke vaadates mõistsin imeselgesti, et proovikive on elus lihtsalt vaja, et teada saata, mille jõud on edasi minna... Tuli ei suutnud täna hävitada, pigem lõi mõistmist minevikku tulevikk vahel...

Mina ei oleks praegu see, kes olen, kui mul poleks selja taga minevikku katsumustega.
Armastus jääb minusse alles.
Jumal jääb.
Armastus võidab...

Kui tuli põles kõige suurima leegina, siis äkki hakkas päikegi paistma :)

NB! See pole aprillinali.
See oli minu elu kõige otsustavalt olulisem sündmus...

Naljapäevahommikul...

... lõin silmad valla ja peast käis läbi mõte, et teeks õige nalja ja jätaks aastaks mured maha... Plahvatasin omaette naerma - muredeta hakkaks vist igav :D

Ma ei saanudki end ninapidi vedada :P

Mu "lootuste" alpikann , mille oktoobris sain Vaikelt, õitseb tänasest teist korda. Kunagi pole mul alpikannid mitu korda õitsema puhkenud... :) :) :)