Naistepäev...

Kõik oli hästi hea täna naistepäevahommikust hetkeni, kuni sain kurva sõnumi teada...
Jalutasin Margoti abiga Maarja poolt kesklinna. Kevadeõhk ja linnukeste laul... Nautisin kõike. Lihtsalt olin. Rõõmustasin, et eile KingaABC-s leidsin lõppude lõpuks ostmiseks endale kingad igaks elujuhtumiks. Ostsin kingad kohe äragi.
Varsti tuleb ju kingade hooaeg!
Ei olnudki mitu aastat päris uusi kingi ostnud... Olin happy oma nunnu ostu üle. :)
Ja mul oli hea meel, et Margot harjub isikliku abistaja tööga kiiresti. Nagu omal ajal Sandra :) Eile ja täna olin Margotiga esimest korda linnas ning mul oli tunne nagu oleks Margot juba ammu - ammu olnud isiklik abistaja :) Trepidki on selged... Meie kiuste olid Kaagvere bussid kehvad, ratastooli kohata, mina pidin bussiistmel istuma st kasutasin Margoti sületeenust. Ei olnud ühtki probleemi ka sülle võtmisega. :) Üldse on Margot mõistnud lennult, et ta on minu käed ja jalad, kuid kõike teen mina ise ikkagi. :)
Hetkel on mul turvaline tunne, et mul on Sandra ja Margot!
Eile õhtul pidasime Maarjaga naistepäeva...
Täna hommikul ajas mobiilihelin üles, mu sõber soovis head - head naistepäeva...

Ja siis sain sõnumi Merililt, mis kurvastas ja kurvastab lõpmatult mindki... Mu laste teine vanaisa suri eile... Olgu mis oli/on, kuid mu endine äi jääb minugi hinge, kui väga vahva ja tasakaalukas, hästi tark jutukas mees... Tõsimeeli, omal ajal ta hoidis mind, üsna tihti alguses oli minu poolel... Ja lapsi ta hoidis väga - väga... Kuigi olime aastaid üksteisest kaugel, minu hingepõhjas oli ta siiski lähedal... Vanaisad rääkisid omavahel lastest, nii palju kui nad oma vahel kohtusid...
(Minu papa surmast saab järgmine kuu aasta...)
Usun, et ükski suur kodusõda ei vähenda kaotusvalu, kuigi vahetevahel teeme tuima näo, et mul ükskõik... Mäletused jäävad... Head mäletused võimenduvad...