Jätkem unistused ellu

Mulle saadeti hiljuti see tõdemus - ma ei saa ka mitte jagamata jätta :)

Kunagi ei tohi lakata unistamast.
Unistused kosutavad meie hinge nagu toit keha. Sageli näeme, kuidas meieunelmad purunevad ja soovid luhtuvad, kuid siiski ei tohi me loobuda.Unistusteta hing sureb ja armastus ei pääse seda puudutama.Me peame õige asja eest võitlema, sest meie süda nõuab seda.Kangelaste aegadel - soomusrüüd kandvate rüütlite ajal - oli lihtne..Maid vallutades olid sõdalaste käed-jalad tööd täis. Tänaseks on maailmpalju muutunud ja neid sõdu ei peeta enam lahinguväljal, vaid enda sees..
Võitlus õige asja eest on võitlus oma unistuste nimel. Noorena, kuisoovunelmad meis esmakordselt kogu jõuga lahvatavad, oleme väga vapradja julged, kuid veel ei oska me enda eest seista. Läbi raskuste õpimevõitlema, kuid selleks hetkeks oleme juba kaotanud julguse lahingusseminna. Meist saab iseenda suurim vaenlane. Ütleme endale vabanduseks,et me paleused olid lapsikud või liiga rasked teostada või et needtulenesid vähesest elukogemusest. Me tapame oma unistused, sest kardameõige asja eest välja astuda.”
- - - - - - - - - - - - -
“Esimene märk unistuse tapmisest on ajapuudus,” “Kõige hõivatumad inimsed, keda ma tean, leiavadalati aega. Need, kes midagi ei tee, on alatasa väsinud ega tunne huviselle vähesegi vastu, mis neil teha tuleb. Nad kaebavad pidevalt, etpäev on liiga lühike. Tegelikult pole neil julgust, et õige asja eestlahingusse minna.
Teine märk unistuste peatsest surmast peitub veendumustes.Kui me ei taha võtta elu kui suurt seiklust, hakkame end targaks jaõiglaseks pidama ning eeldame, et elult tulebki vähe küsida. Me kiikameigapäevase olemise müüri taha ja kuuleme murduvate piikide heli,haistame tolmu ja higi, näeme suuri kaotusi ja tuld sõdalaste silmis.Kuid kunagi ei märka me naudingut ega tohutut rõõmu lahingus võitlevatemeeste südametes. Neile ei lähe korda võit ega kaotus; oluline on vaidteadmine, et võitlus käib õige asja eest.
Viimane, kolmas unistuste igavesele unele uinutamise sümptom on rahu.Elust saab pühapäevahommik; me ei küsi midagi suurt ning lakkamenõudmast rohkemat kui me ise valmis vastu andma oleme. Sellesstaadiumis peame end täiskasvanuks; heidame kõrvale noorusunistused jaasume jahtima isiklikke ning töiseid saavutusi. Üllatume, kuimeieealised elult veel seda ja teist tahta julgevad. Kuid sügavalsüdamepõhjas aimame, et õigupoolest pole toimunud muud, kui et olememaha salanud oma unistused - keeldunud seismast tõeliste väärtusteeest.”
- - - - - - - - - - - -
“Loobudes oma unistustestja leides rahu, elame läbi lühidavaikuseaja. Kuid surnud unistused meie sees hakkavad kõdunema jamürgitavad kogu me olemuse. Muutume julmaks meid ümbritsevate inimestening seejärel ka iseenda vastu. Just siis tekivad haigused japsühhoosid. See, mida me võitlusest loobumisega vältida püüdsime -pettumust ja kaotust - tuleb nüüd me juurde tänu meie argpüksusele.Ning ühel päeval muudavad elutud, riknenud unistused hingamise raskeksja me hakkame igatsema surma. Just surm on see mis vabastab meidveendumustest, tööst ja pühapäevaste õhtupoolikute rahust.”
- - - - - - - - - - - - - -
“Sul tuleb samuti õiglast võitlust pidama õppida. Sa oled jubaselgeks saanud elu poolt pakutavate seikluste ja väljakutseteomaksvõtmise, aga tahad endiselt eitada kõike ebatavalist.”
- - - - - - - - - - - - - -
“ Ja täpselt sama toimub igaühega päevast päeva: me teameiga kord, milline on kõige parem valik, kuid läheme seda teed, millegakõige enam harjunud oleme.“
- - - - - — - - - - - - -
” Ainus viis, kuidas me oma unistusi päästa saame, on enda vastuhelde olla. Igasse katsesse end nuhelda - pole tähtis, kui väikesekaristusega on tegu - tuleb suhtuda karmilt. Et teada saada, millal saiseenda vastu julm oled, tuleb iga püüe endale vaimselt haiget tehamuuta reaalseks valuks. Vaimse valu - süütunne, kahetsus,otsustusvõimetus ja argus - füüsiliseks teisendamisega tunnetame, kuipalju kahju see meile teha võib.”
Iga kord, kui sulle tuleb pähe mõni mõte, mis paneb sind endassehalvasti suhtuma - armukadedus, enesehaletsus, kadedus, vihkamine jmt -tuleb teha järgmist:
suru nimetissõrme küüs sama käe pöidla küüne nahasse kuni valu üsnasuureks kasvab. Keskendu valule: see on sinu vaimse valu füüsilinepeegeldus. Vähenda survet alles siis, kui julm mõte kaob.Korda harjutust nii sageli kui vaja, kuni sa sellest mõttestvabaned - isegi kui küünega üha uuesti ja uuesti pöidlale suruma pead.Iga korra järel tekib julm mõte üha pikema ajavahemiku tagant, etlõpuks jäljetult kaduda. Mõistagi juhul, kui sa ei unusta iga kordharjutust tegemast.
“Kõigist endale haigettegemise viisidest on kõige hullem armastusega põhjendatu. Alati mekannatame kellegi pärast, kes meid ei armasta, või kellegi pärast, kesmeid maha on jätnud, või kellegi pärast, kes meid maha ei jäta. Kuioleme üksi, siis kannatame sellepärast, et keegi meid ei taha; kuiabielus, siis seetõttu, et oleme selle orjuseks muutnud. Kohutav!”