2 miljonit aastat on olnud ERILISI ahve maailmas :)

TSETOSTEROOM ja Pärnu Endla Tartu Vanemuises.
Eilne õhtu oli tõesti ainult MINU ENDALE. Käisin teatris kes - teaks - öelda kui mitme aja tagant. Piletid olid kuu küll olemas, sest otsustasin too hetk, et hakkan kultuursemaks inimeseks kui olen hetkel ning lähen teatri. Tol otsustamishetkel ma ei aimanudki, kui kosutav on see teatriõhtu mulle.
Minu kaaslaseks oli Margot.
Naersin end hingetuks.
Naersin meiki laiali, sest naerupisarad jooksid.
Naerust hakkas kõht valutama.
Ma polnud ealeski niipalju roppe sõnu avalikult kuulnud, kui Vanemuise lavalt eile :D KUID rõve ega nõme ei hakkanud hetkekski.

Võib - olla olime Margotiga ka erilised ahvid :P , sest me ei viitsinud kasutada Vanemuise invateenuseid - kaldteed ega inva - wc. Lihtsalt ei viitsinud. Milleks tagant minna, ok, teiselt poolt, kui teatrimajauksest käia on kuidagi uhkem - ikkagi 101 %-line teatrielamus :)
Vanemuise teatri teenindus meile Margotiga kui teatrikülastajatele oli tipptase. Tuldi kohe ütlema, et on kaldtee ja inva - wc. Kuna juhuslikult olid piletid rõdu kohtadega, siis sellega nõustusin küll, et otsiti alla saali 2 kohta rea ääre peale. Kuid ratastoolis istumisest keeldusin - see pole see minu jaoks. :)
Muide, üks härra istus ratastoolis... Veendusin taas, et saalis ratastoolis istuda ei ole eriti mugav etenduse ajal - põrand on kaldus. Ratastool veereb lava ette... Mõistan suurepäraselt, et kõik inimesed ei saagi ratastoolita istuda, kuid siin peaks teatrirahvas mõtlema ka ratastoolide kohtadele! Ei piisa ju teatris käimiseks inva - wc-st ega kaldteest, kui viimane mugavus on unustatud - teatrisaalis mugavalt ennast unustavalt istuda ka ratastoolis.
Mul oli mugav ja lahe!
Isegi baaridaam jooksis mulle joogikõrt tooma. Kohvi joomaseks.

Aga meeste maailma soovitan südamest vaatama minna!!!!!!!

Hea asi

Üks hea asi on see, et käega lüüa kõigele mina ei saa :) Puht füüsiliseltki :D Muidugi võiksin ka jalaga lüüa absoluutselt kõigele - kuid see pole jälle minu loomuses. See oleks liig kerge.
Seega,
läbi raskuste tähtede poole!!!

See sai paari päevaga taas selgeks.

Ma oleks ehk pigem pidanud ütlema, kas olen vajalik iseendale... Vahetevahel on tunne, et mind ei ole iseendale vaja. Tean, paljudele teistele olen kindlasti vajalik. Aga justnimelt, kas ei unusta ma oma mina... Laineid lõid kokku pea kohal. Võib - olla ekslikult küll, kuid tundsin, et minult oodatakse kümneid kordi rohkem, kui suudan andmistega olla. Ma Jumala eest ei kurta... Mulle meeldib olla teistele olemas olla! Kuid selleks, et teistele rohkem olla, pean rohkem iseendale tähelepanu pöörama.

Jäädes iseendaks.

Jäppel on õigus: olin tühjaks pigistatud sidrun. Mitte maalimises. Värvide maailm on hoopis hea mahlane lõõgastus.
Ütlen meelega "olin", sest mida minut edasi, seda enam tunnetan, et olen taas iseendalegi olemas :) Täpselt sellisena nagu olen. Ei paremana. Ei halvemana.

Hea on seegi, et tänasest elame suveajas jälle.
Valgust on päevas rohkem!

17 :D

http://www.youtube.com/watch?v=t2UuOJ6R2Es&feature=PlayList&p=A257B7DD93A8DD39&playnext=1&playnext_from=PL&index=8

Täna saab Silver 17! :)

Aeg ikka lendab!!!
Lendab võnkedega üles - alla ning siiski miski jääb püsima. Miski seletamatu. Hea. Armastus. Miski, mida ei saa keegi võtta meilt...
Mida päev edasi, seda enam usun, et nii see lihtsalt ongi.

Täna olen minagi õnnelik, et maailmas on üks 17 aastane noormees, kes püüab ja püüab ja teab, mida tahab... :)

...

Mind pole vaja...

Kaua - kaua ei ole sellist tunnet olnud mul.
Momendil on.
See kohutab mind.

Loodan, et nimetu mõõn viib mind siiski mingile uuele tõusutasandile.
Teisiti pole mõeldavgi...

. - . - . - .

Mul tuli äkki kohutav masendus peale.
Päev oli hästi hea, asjalik ja töine. Nüüd jäin üksinda. Tuba vaikne. Õues pime.

Täna oleks papa sünni(aasta)päev... Papa oleks saanud 63 alles...
Käisin hommikul surnuaias. Talviselt lumine oli Raadi kalmistu. Teerajad heasti lahti, läbistavad.
Huvitav, et täna on eriliselt tühjus toas... Ei olnud enda sünnipäeval ega jõuluajal sellist tühjustunnet... Ei saa öelda, et ma ei pannud tähele siis, et ei ole üht inimest, kes kõvasti mu kätt pigistaks... kõigele vaatamata...

Täna hakkasin elu suurimat maali maalima. Vähemasti mõõtmetelt 50 x 100 cm tuleb hetkel suurim tulevane töö... Tänu Jäppele pean ma nüüd uskuma, et saan ka suurimale lõuendile maalida. Tänaseni arvasin, et ma ei suuda kõrgele jalga pintsliga järjest tõsta, et tuleks pisutki korralik pilt... Kirjutan ju põrandal, maalin suhteliselt madalal - nii mugavam... Nüüd lõuendi ülemine serv meetri kõrgusel - seega jalg peab olema meetri kõrgusel õhus. Nüüd pean tunnistama, et tulen selle õhus maalimisega toime. Täna tegin paar - kolm tundi lõuendile esialgset ettevalmistuspiire uuele pildile õhus.
Praeguseks on parem jalg väga väsinud. Uut moodi pingutust siiski jalale... kuid sellega saab kindlasti loomulikult harjuda.

Meel on hea.
Saan suure maaliga ka hakkama!

Ise küsimus on, kas maal on kunstiliselt ka suur...

Lõunaaeg oli mul parim telefonikõne. Südant soojendas. :)

Kõik on nagu hea.
Kuid palju asju on, mis ei ole head...

Elu.

Kodukana pühapäev

Üle paljude pühapäevade oli tõeliselt kodukana pühapäeva tunne. :) On ju nii, et mitte alati iga pühapäev ei saa seda head tunnet enda sisse.
Täna oli päev iseendale. Naudisin.
Iseendale oli täna hea elada, sest mul oli päev Margot käepärast. Mitte seda, et üksinda ei saaks ma iseendale elada, kuid on tegemisi, kus vajan isikliku abistaja käsi. Täna tegin väikese kevadsuurkoristuse. Vaibad õue . Ise ka õue. Mõnus oli koduriietega pisut lohakalt maja ees olla.

Täpselt kodukana tunne tuli õhtuks!

Parandatud MINU IDENTITEET

Siin ongi parandatud, kuid nüüdseks valmis MINU IDENTITEET :)
Ausalt endalegi tundus vahepeal maal nagu valmis olema ja miski samas pooleli olema... Igatahes nüüd olen tööga rahul, kuigi saaks ju lõpmatult veel sellegi maali puhul nokitseda...
Uued tööd ootavad!
Usutavasti uued tööd tulevad aina paremad ja paremad :)

Kas arvasite õieti?

Mõned nädalad jätsin saladuskatte, mida joonistasin... :=P Kas arvasite õieti, et proovisin peegelpilti endast? Kas julgesite sellist mõtet üleüldse mõelda? :P:)
Ütlen ausalt, et mõte iseenda joonistamisest poolpaljalt oli kaua vastumeelt. Üldse akti joonistamine oli tõrke minu sees. Palju kergem on joonistada lillekesi ja linnukesi, ning vastutus, mis iga tööga kaasneb kindlasti (arvan), on väiksem.
Aga sain joonistamisprooviga mõne tunniga hakkama. Eelarvamus kadus. Jäppe tõesti ainult julgustas mind! Pliiatsitõmbed tulid kuidagi iseenesest. Siin ongi proovijoonistus:



Loodan, et järgmine töö tuleb tuhat korda parem. :)
Minu eesmärk on näidata, et ratastooliski on näiteks naine ilus, kena ja sexikas,igatsusi täis, et olla lihtsalt naine. Et ei ole vaja vaid näha puudeid...

Sõnad ja tõed kevadtuules...

Käisin taas konverentsil "Miks naised ei taha võimupirukad maitsta?". Täna toimus konverents Dorpat Konverentsikeskuses. Oktoobris oli Rakveres...
Jällegi mõistsin, kui vajalik on naisele iseenda väärikus ka apsakaid tehes, et olla edukas.

Kui ei oleks täna head konverentsi muljet, siis kajaksid tühised sõnad kevadtuules ning ma lihtsalt karjuksin taaskord valu endast välja... Et miks olen nõrk ja lootusetu hingeline naine... Ma ei taha enam seesugune Äpu olla, kes usub mõttetusi....

Kuid mul on tõed, mis vähendavad hingevalu... Olen naine ja naiseks olemine on uhke ja hää. Nagu ütles minister Urve Palo tänasel konverentsil.

Järjekordsel viimasel talveõhtul...

Jälle on talv otsa saamas. Homme 13. 43 algab KEVAD! Jäin natukese aega tagasi mõtlema, et elasingi selle talve edukalt üle. Esimene talv, kus olin päris üksi ning samas on olnud mul tohutult suur tutvus- ja sõprusring, sellist pole olnud iial varem. Ma ei saa seega öelda, et talvitusin üksida :)
Oktoobris/novembris oli sügaval enda sees paanika, kuidas pimeda ja külma aja üle elan ...

HÄSTI VAHVAT JA SOOJA KEVADET KÕIKIDELE!

Üllatus

Käisin kunstipoes - ostsin mõned vajalikud asjad. Arvutasin sularaha kokku, kas tuleb välja, kui osta veel... ja siis tegi müüja armsa üllatuse:
"Ma kingin teile pintsli!"
Mul kohe: "Eeii ole vaja..."
Müüja jäi endale kindlaks. Lõpuks sain teada, et ta teab mind...

Hästi armas poes käik!

Värske õhumürgitus

Õhtu lõppes meeletu lõkerdamisega.
Sain vist metsas värske õhumürgituse. Jalutasime Piretiga niisama Kaagvere vahel. Metsateel imetlesime kuuski ja mände. Männid on uhked ja kenad puud. Vist küll esmakordselt kallistasin sõna otseses mõttes männipuud - hea küll, toetudes lihtsalt õla, käe ja peaga vastu männipuud. Piret kallistas ka!
Kuid selle kalli - männipuuni ronisime üle lumevalli tee ääres ja suht paksu lume... Usun, et elamus tasus vaeva :)

Mänd annab energiat muide!

Laupäeval Lauraga kolasime taas Põltsamaal. Rippsillalgi. Alguses tundsin kõhetust rippsillal, aga lõpuks polnud nii jube nagu arvasin. Kunagi oli Pirita rippsild palju kordi jubedam :D

Oli küll...

... tore ja töine nädalavahetus :)

Olen lihtsalt väsinud pikemaks blogimiseks momendil...

Nädalavahetusel...

... mõtlen üht
... räägin teist
... teen kolmandat
:):):)

Kohe varsti tuleb Laura ning sõidame Põltsamaale psühhodraamasse.

Hommikul tegi Sandra mulle iluravi ;) :) :P

Loodan, et Põltsamaal tuleb hästi mõnus ja töine selle talve viimane nädalavahetus.

Kõikidele kevadmeelt!

Ehhee, reklaam!!!

Hommik.
gmaili postkastis email hotell Starest´ist "Unustamatu pulmapidu". Lugesin ja lugesin... Siis plahvatasin naerma: hea reklaam :D:D:D Kõigele on nagu mõeldud, isegi mullivannile... :D:D:D Mine kas või kohe pulmi pidama...
On üks väike "aga" aga...
Isiklikult ei ole mul peikat !!! Veel... Ja teda ei lubatud ka reklaamis!!!

Tavaliselt ma ei loe tobedaid reklaame. Teen kaks hiireklõpsu ja ongi punkt.

Täna oli vaja midagi vahvat...
Täna 11 kuud tagasi suri papa...
Täna maeti teine vanaisa...

Kuid elu läheb edasi!
Mine sa tea, mis hea ootab veel ees...

Pooles kehas üks jalg !!!!!!!!

See on minu tänane avastus - üks jalg on pool keha! :D
Mul oli kunstitund ja esimene kunstiajaloo eksam. Nagu õpilasele/tudengile kombeks lugesin materjali viimasel minutil, kuid vastasin Jäppele suhteliselt normaalselt. Mõnedele küsimustele vastasin ausalt "ei mäleta" või "ei tea" :P:) Nurrusin hindegi välja, kuigi see ei olnudki eesmärk iseenesest: C ja D vahel on hinne. Ise oleksin end veel kehvemalt hinnanud...
Õppimine iseenesest on kasulik ja vajalik, mitte hinded...
Kuid nalja peab ka olema!

Siis proovisin maalida/joonistada inimese liigutusi/poose. Jäppe poseeris ja samas juhendas. Üks proovimäkerdus tuli lahe välja. Endale ka tundub see proovimäkerdus tõsiselt lahe!

Järjest rohkem taban ennast mõtlemast, et inimest joonistada/maalida on raske, kuid see meeldibki mulle - järelikult olengi taas valinud raskema valiku kuhugile jõudmiseks.
Minulik otsus jälle vist!
Ma ei saa nagu raskusteta elada!
Tuleb ju nii välja...

Jätkem unistused ellu

Mulle saadeti hiljuti see tõdemus - ma ei saa ka mitte jagamata jätta :)

Kunagi ei tohi lakata unistamast.
Unistused kosutavad meie hinge nagu toit keha. Sageli näeme, kuidas meieunelmad purunevad ja soovid luhtuvad, kuid siiski ei tohi me loobuda.Unistusteta hing sureb ja armastus ei pääse seda puudutama.Me peame õige asja eest võitlema, sest meie süda nõuab seda.Kangelaste aegadel - soomusrüüd kandvate rüütlite ajal - oli lihtne..Maid vallutades olid sõdalaste käed-jalad tööd täis. Tänaseks on maailmpalju muutunud ja neid sõdu ei peeta enam lahinguväljal, vaid enda sees..
Võitlus õige asja eest on võitlus oma unistuste nimel. Noorena, kuisoovunelmad meis esmakordselt kogu jõuga lahvatavad, oleme väga vapradja julged, kuid veel ei oska me enda eest seista. Läbi raskuste õpimevõitlema, kuid selleks hetkeks oleme juba kaotanud julguse lahingusseminna. Meist saab iseenda suurim vaenlane. Ütleme endale vabanduseks,et me paleused olid lapsikud või liiga rasked teostada või et needtulenesid vähesest elukogemusest. Me tapame oma unistused, sest kardameõige asja eest välja astuda.”
- - - - - - - - - - - - -
“Esimene märk unistuse tapmisest on ajapuudus,” “Kõige hõivatumad inimsed, keda ma tean, leiavadalati aega. Need, kes midagi ei tee, on alatasa väsinud ega tunne huviselle vähesegi vastu, mis neil teha tuleb. Nad kaebavad pidevalt, etpäev on liiga lühike. Tegelikult pole neil julgust, et õige asja eestlahingusse minna.
Teine märk unistuste peatsest surmast peitub veendumustes.Kui me ei taha võtta elu kui suurt seiklust, hakkame end targaks jaõiglaseks pidama ning eeldame, et elult tulebki vähe küsida. Me kiikameigapäevase olemise müüri taha ja kuuleme murduvate piikide heli,haistame tolmu ja higi, näeme suuri kaotusi ja tuld sõdalaste silmis.Kuid kunagi ei märka me naudingut ega tohutut rõõmu lahingus võitlevatemeeste südametes. Neile ei lähe korda võit ega kaotus; oluline on vaidteadmine, et võitlus käib õige asja eest.
Viimane, kolmas unistuste igavesele unele uinutamise sümptom on rahu.Elust saab pühapäevahommik; me ei küsi midagi suurt ning lakkamenõudmast rohkemat kui me ise valmis vastu andma oleme. Sellesstaadiumis peame end täiskasvanuks; heidame kõrvale noorusunistused jaasume jahtima isiklikke ning töiseid saavutusi. Üllatume, kuimeieealised elult veel seda ja teist tahta julgevad. Kuid sügavalsüdamepõhjas aimame, et õigupoolest pole toimunud muud, kui et olememaha salanud oma unistused - keeldunud seismast tõeliste väärtusteeest.”
- - - - - - - - - - - -
“Loobudes oma unistustestja leides rahu, elame läbi lühidavaikuseaja. Kuid surnud unistused meie sees hakkavad kõdunema jamürgitavad kogu me olemuse. Muutume julmaks meid ümbritsevate inimestening seejärel ka iseenda vastu. Just siis tekivad haigused japsühhoosid. See, mida me võitlusest loobumisega vältida püüdsime -pettumust ja kaotust - tuleb nüüd me juurde tänu meie argpüksusele.Ning ühel päeval muudavad elutud, riknenud unistused hingamise raskeksja me hakkame igatsema surma. Just surm on see mis vabastab meidveendumustest, tööst ja pühapäevaste õhtupoolikute rahust.”
- - - - - - - - - - - - - -
“Sul tuleb samuti õiglast võitlust pidama õppida. Sa oled jubaselgeks saanud elu poolt pakutavate seikluste ja väljakutseteomaksvõtmise, aga tahad endiselt eitada kõike ebatavalist.”
- - - - - - - - - - - - - -
“ Ja täpselt sama toimub igaühega päevast päeva: me teameiga kord, milline on kõige parem valik, kuid läheme seda teed, millegakõige enam harjunud oleme.“
- - - - - — - - - - - - -
” Ainus viis, kuidas me oma unistusi päästa saame, on enda vastuhelde olla. Igasse katsesse end nuhelda - pole tähtis, kui väikesekaristusega on tegu - tuleb suhtuda karmilt. Et teada saada, millal saiseenda vastu julm oled, tuleb iga püüe endale vaimselt haiget tehamuuta reaalseks valuks. Vaimse valu - süütunne, kahetsus,otsustusvõimetus ja argus - füüsiliseks teisendamisega tunnetame, kuipalju kahju see meile teha võib.”
Iga kord, kui sulle tuleb pähe mõni mõte, mis paneb sind endassehalvasti suhtuma - armukadedus, enesehaletsus, kadedus, vihkamine jmt -tuleb teha järgmist:
suru nimetissõrme küüs sama käe pöidla küüne nahasse kuni valu üsnasuureks kasvab. Keskendu valule: see on sinu vaimse valu füüsilinepeegeldus. Vähenda survet alles siis, kui julm mõte kaob.Korda harjutust nii sageli kui vaja, kuni sa sellest mõttestvabaned - isegi kui küünega üha uuesti ja uuesti pöidlale suruma pead.Iga korra järel tekib julm mõte üha pikema ajavahemiku tagant, etlõpuks jäljetult kaduda. Mõistagi juhul, kui sa ei unusta iga kordharjutust tegemast.
“Kõigist endale haigettegemise viisidest on kõige hullem armastusega põhjendatu. Alati mekannatame kellegi pärast, kes meid ei armasta, või kellegi pärast, kesmeid maha on jätnud, või kellegi pärast, kes meid maha ei jäta. Kuioleme üksi, siis kannatame sellepärast, et keegi meid ei taha; kuiabielus, siis seetõttu, et oleme selle orjuseks muutnud. Kohutav!”

Naistepäev...

Kõik oli hästi hea täna naistepäevahommikust hetkeni, kuni sain kurva sõnumi teada...
Jalutasin Margoti abiga Maarja poolt kesklinna. Kevadeõhk ja linnukeste laul... Nautisin kõike. Lihtsalt olin. Rõõmustasin, et eile KingaABC-s leidsin lõppude lõpuks ostmiseks endale kingad igaks elujuhtumiks. Ostsin kingad kohe äragi.
Varsti tuleb ju kingade hooaeg!
Ei olnudki mitu aastat päris uusi kingi ostnud... Olin happy oma nunnu ostu üle. :)
Ja mul oli hea meel, et Margot harjub isikliku abistaja tööga kiiresti. Nagu omal ajal Sandra :) Eile ja täna olin Margotiga esimest korda linnas ning mul oli tunne nagu oleks Margot juba ammu - ammu olnud isiklik abistaja :) Trepidki on selged... Meie kiuste olid Kaagvere bussid kehvad, ratastooli kohata, mina pidin bussiistmel istuma st kasutasin Margoti sületeenust. Ei olnud ühtki probleemi ka sülle võtmisega. :) Üldse on Margot mõistnud lennult, et ta on minu käed ja jalad, kuid kõike teen mina ise ikkagi. :)
Hetkel on mul turvaline tunne, et mul on Sandra ja Margot!
Eile õhtul pidasime Maarjaga naistepäeva...
Täna hommikul ajas mobiilihelin üles, mu sõber soovis head - head naistepäeva...

Ja siis sain sõnumi Merililt, mis kurvastas ja kurvastab lõpmatult mindki... Mu laste teine vanaisa suri eile... Olgu mis oli/on, kuid mu endine äi jääb minugi hinge, kui väga vahva ja tasakaalukas, hästi tark jutukas mees... Tõsimeeli, omal ajal ta hoidis mind, üsna tihti alguses oli minu poolel... Ja lapsi ta hoidis väga - väga... Kuigi olime aastaid üksteisest kaugel, minu hingepõhjas oli ta siiski lähedal... Vanaisad rääkisid omavahel lastest, nii palju kui nad oma vahel kohtusid...
(Minu papa surmast saab järgmine kuu aasta...)
Usun, et ükski suur kodusõda ei vähenda kaotusvalu, kuigi vahetevahel teeme tuima näo, et mul ükskõik... Mäletused jäävad... Head mäletused võimenduvad...

Samm julguse suunas taas

Tehtud!!!
Polnudki nii jube julgustükk nagu arvasin :)
Piret nägi esimesena mu hullumeelsust ja kommis:
"Hull tibi sa oled ikka!"
Tegelikult meeldis talle mu visand/joonistus tulevasele maalile :)

Jäppelt sain teada, et mul on hea joonistamisanne, kui oleksin veel pisut julgem...

Tänane pilt meeldib mulle endalegi. :P Kui olla aus! Meeldib eriti see, et kadus hirm, et ma ei saa hakkama sellise joonistamistööga...

Jätan teile veel mõneks ajaks saladuskõdi - eks püüdke ettekujutada tänast joonistust/visandit! :) ;)

Barbie 50 ja...

Jäin mõtlema, et Barbie on 50 küll, kuid mul teda lapsena polnud. Ehhee, ütlete, et veneaeg ja nii edasi... Tegelikult mul tohutult mänguasju, mida teistel lastel ei olnud. Põhjus oli vist selles, et ema oli müüja...
Meil kodus üleüldse oli tollal head ja paremat, mis tavaliselt sai letti alt. Ma ei olnud seepärast upsakas - seda ma ei mäleta, et oleksin nina püsti ajanud: näe mul on, kuid sul ei ole... Küllap kodus võeti asju loomulikult...
Aga Barbiet mul tõesti polnud! Nukke oli igas suuruses üle paarikümne kindlasti. Kõndivat ja rääkivat nuku ka ei olnud. Mina ise ei tahtnud. Sest sõbrannal oli - siniste juustega. Mina ei tahtnud siniste juustega nukku :D
Kas Barbie oli nii keelatud... või...
Mul oli kõiksugused välismaa mänguasjad...
Vahel mõtlesin, miks neid peab nii palju olema. Pidin iga õhtu mänguasju kokku panema. See oli mu kohustus. Vahest tuldi appi, kuid ikkagi pidin ise ka koristama...

Kas mul on kahju, et mul pole olnud Barbie´it.
Ausalt öeldes EI ole.
Ta ei meeldigi eriti mulle.
Ta ideaalsust ja säravhiilgust vist hakkab vastu... Jätab jahedaks.

Parema meelega mängiksin beebi-nukudega :P:P:P:D:D:D

Nii - algab taas. Loodetavasti.

Kalendermärkmikus märtsi päevade lehed täituvad plaanidega sajaga. Kuu lõpuni on kõik nädalavahetused juba hõivatud. Loodan, et argipäevadki täituvad tasapisi minuliklu sagimisega taas.
Usun, et ise pean vastu.
Eile voodis mõistsin ühtäkki, et olen lihtsalt kodus kükitamisest väsinud. Huvitav, seda on raske lahti seletada, mis tunne see päriselt on... Seda peaks igaüks ise tundma! Muidugi ma võin öelda, et häda pole kedagi... - ja ei olegi häda kedagi. Kuid...
Võib - olla täna pani Maarja pihta, et varsti unustad niiviisi leiva hinna.
Nii võibki muide juhtuda! Sotsiaalne keskkond ununeb kiiresti! Ja siis ongi absoluutne vingumine, et näe kurat ma ei saa hakkama... Maailm on niiiiii ebaõiglane...
Aga
kes on öelnud, et maailm peab olema õiglane?
Püüa ise minna ja teha maailm. Siis ongi minu/sinu maailm täpselt nii palju õiglane ja ebaõiglane nagu ise usud.

Ausalt öeldes, olukord veel nii hull ei ole. Alati saab hullemaks minna.
Leibade hindu tean veel. Viimati käisin MAXIMAS 23. veebruaril.

Lihtsalt usun, et nüüd saab Margotist sama asjalik ja hea isiklik abistaja nagu Sandra. :) Mul on kergem oma plaane ellu viia :)

Kodus istumine mõjub sünnipäevade meelespidamisele laastavalt. Ajasin ühe kalli inimese sünnipäeva kuupäeva sassi, mis on minu puhul enneolematu. Tõesõna. Mul on sünnadele hea mälu. Kasutan küll sünnademärmik - tabelit, mille tegin ligi 20 aastat tagasi, kirjutades aina sünnasid juurde, kuid tähtsate inimeste sünnipäevi tean peast. Ja neid pole mitte vähe!!!
Täna soovisin õnne. Sünnipäevalaps naeris, et homme on ju õige päev. Mina: "Mis ajast!?"
Eijah, miskit pean iseendaga kiiremas korras ette võtma!!!
Lahendamatuid olukordi pole olemas.
Peab lihtsalt lootma ja uskuma.
Iseend korralikult käsile võtma!

Väsimus

Ei olegi nagu peale mõtetöö täna teinud - ja siiski olen väsinud. Mõtlen, et poen varsti kohe uue delfiinide teki alla... Aga kellaaeg ei ole mulle vastav magama minekuks. Alles 22.33! Tavaliselt hakkab mu uneaeg 00.45 paiku...

Küllap on vahetevahel rohkem undki vaja, et olla taas elujõus...

:):):)

Head kevadekuu algust!!!

On tulekul küll raske kevad. Majanduslikult. Enamustele inimestele. Mõnes mõttes mullegi. Kuid siiski ei tohi musta mure pärast unustada, kui tore rõõm on kevad. Tärkav rohulible näiteks... Või kui vahva on hetkekski armuda naeratusesse...
Kõik läheb mööda.
Halb aeg.
Hea aegki...

Aga see ei ole lõpp. Vaid millegi uue algus... :)