... veel loetud minutid...
Akna taga imeline valge talvemuinasjutt. Lund on jälle palju. Talv on talve näoga! Mammagi oli piima tuues rahulolev, et see talv on TALV. Lumeoludega toime tulla on küll vaev ja higi, kuid samas ei ole veel lootus kadunud, et me kliimas talv üldse kaoks... Vähemasti lähiaastatel.
Vanemad inimesed loodavad, et suvigi peaks tulema suve moodi. Väga tahaks küll sooja ja päikeselist suve!
Täna muidu polegi suurt juhtunud ega teinud. Pole ka lihtsalt lakke vahtinud.
Mõtlen pingsalt.
Kõigest.
Homme juba kevadkuu!
Ongi kõige pimedam aastaaeg taas üle elatud!
Selle üle võib vaid rahul olla ju :)
Rahul olla novembrini, kui jälle mõelda, et lõputult pimedust ei elagi üle... enne tuleb masenkas ... surm... Äkki aga see sügis ei mõtlegi nii. Kõik sügised ei pea ühtmoodi olema. Eesoleval sügisel võiks hoopis särada, mitte masendada...
Kus on kirjas reegel, et pime aeg on tingimata stressiks. Kuigi päikest ei ole eriti palju, mis annab säramise... Siis tuleb päikest ettekujutada!
Kuid enne sügist tulevad suvi ja õige varsti kevad...
Jõudu naeratamiseks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar