Õues on öine talvemuinasjutt :)
Vaatasin lihtsalt mõned minutit aknast välja. Juues une teed. Valged lumised kased mustas öös tänavatulete valgel - selge ja vaikne...
Eilse õhtusest udust pole jälgegi...
Tänane õhtu tõi taas ühe rõõmuraasukese tagasi :) Naersin koos temaga :)
Elumuinasjutt jätkub... ;)
Südamemure ja hingevalu on nagu paks tihe udu - sa lähed ja lähed, kuid ei näe üldse mitte rada/teed, liigud vaevu ja aeglaselt ja ei teagi, kas pääsedki udust välja... ja siis ühel ootamatul loodetul hetkel on selge ümberringi...
Eile õhtul rääkisime tüdrukutega (tuba oli taas sooja naeru täis) neil udustel teemadel. Olen täna jätkuvalt teemadele edasi mõelnud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar