Küsiti eilse blogimise järel "kust kriis tuli"... Siinkohal ma ei tahaks pisiasju avalikult lahata. Analüüsida tuleb veel palju.
Kuid täna saan öelda, et see, mis projektiga juhtus (kui saabki nii öelda) ei üllatanudki.
Nukraks tegi.
Aga võib - olla on heagi praegune kriisi nukker olukord, sest mina isiklikult juurdlen iseenda tegemistahet ja tuleviku soove/unistusi. Annab kuidagi selgema pilti silme ette. Mis on mulle otsustustes olulisemad, mis vähem tähtsamad tegemised.
Siiski pikaajalise projektiidee on minu ja me meeskonnale ülitähtis. Kuid siin on vist konks, miks ei suutnud ideid lahti kirjutada seekord... Eeltöö, mis on suur ja raske ideemull, on lihtsalt samuti keeruline selget mõistetavaks kirjutada. Seebimullile tuleb ka osavalt õhku sisse puhuda, et mull hakkaks ilusti lendama ning lõpuks lõhkema :) On kopsumahtu peale ideed veel vaja, et mängida seebimullidega ja naudita nende värvide sirledavat ilu... Küllap kopsumahtu jäi seekordki veel väheseks, et mulli mullitada lõhki ja rõõmu tunda :P
Võib - olla tulevane töömaht kohutas pisut - ja see MIKS, miks me seda koolitusprojekti teeme ei olnud päriselt kohale jõudnud. Samas on MIKS vägagi paigas. Aga näiteks õppekava koostamine on midagi uut jne jne jne.
Kuid
ma ei arva, et oleksime pidanud projekt esitama vaid mullitamise pärast.
Ehk see, et läks täpselt nii seekord nagu just läks, on millegiks vajalik ja kasulik.
Elame - näeme! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar