Olin täna päris üksinda. Üle paari nädala... Isegi ust ei keeranud lahti. Nautisin sajaga pühapäeva. Hommikul tudusin kauem.
Võtsin ette uue maali talvest. Nüüd tuleb tõsiselt maalimistööd tegema hakata, kui soovin kuhugile kaugemale ja kõrgemale jõuda. Seda aga soovingi.
Külmikust leidsin pidusööke - vähemasti sel aastal ei ole vaja karda nälga majas :) Nii jõulu- kui vana - aastaööl oli süüa küllaga. Kogunisti pisut rohkemgi, kui vaja oleks olnud... Panin osa toite külmkambrisse. Ja mamma loomadki said pisut...
Mõtlesin. Mõtlesin igasuguseid mõtteid. Sain selgustki. Järeldasin, et häid mõtteid tuleb ikka ja jälle mõelda ja öelda neid iseendalegi. Neid ei tule pelgata... Mõtejõus ongi peidus elujõu võti... Kõlab võimsalt, liig võimsalt minu jaoks, kuid see on ju nii. Vana - aastal soovitati, et õnnele mitte mõelda päev otsa - tüütab ära... Mõtlesin tänaseni, mis ja kus see iva on... Iva lihtsalt EI olegi selles soovituses. Kui ma ei tahaks paremat, mida ma siis üleüldse tahaksin? Võib - olla inimesel, kel on enda arvates absoluutselt kõik olemas, võib - olla talle on tõesti suurema õnne otsing tüütus... Enne näidake mulle inimest, kel on absoluutne õnnetunne! Minul ei saa seda kunagi olema. Kuid kui hakata ainult rutiinile ja halvale - on vist lõpppunkt paistmas. Mina ei soovi mingil tingimusel seda lõpppunkti näha...
Õnneks sooviti mulle hästi palju head ja õnne ja armastustki uueks aastaks :)
Homme algab uus argine töönädal...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar