...

Nii vaikne ja nukrapoolne õhtu on. Tunnen mingit jõuetust. Ma ei mäleta, kas olengi siin 3 aasta jooksul sellise meeleoluga midagi bloginud. See on minu varjatum pool. Pole hullu, ka selliseid hetki on vist millegiks vaja.
Täna tundub elu mõttetu. Ei, ma ei otsi haletsust ega muud taolist. Ja ma ei taha mängida ka kangelast, kelle näol teesklev mask, et näete kõik on okei, kui mitte midagi ei ole hästi. Punkti pealt selline ma olengi praegu ja sellel hetkel.
Küllap leian homme taas üles elu pidev punkti. Ja eluisugi. Ja kui homme ei leia, leian ülehomme... Kunagi ikka leian ennast üles taas. Luban, et kaduma ma päriselt ei lähe :) Ei saa minna, sest mul on end iseendale vaja :)
Tean seda.

Aga homme on koolituse ettevalmistuse kokkusaamine Kaupoga. Esimene kord olen mina kahes rollis - projektijuhi ja koolitaja assistendi. Natunatuke pabistan uut - koolitaja rolli. Usun, et Kaupo kõrval on turvaline end proovile panna. Koolitus ise peaks toimuma alles mai lõpus...

Kohe pärast kokkusaamist sõidan Põltsamaale. Psühhodraama koolitusele.

EPNÜ laupäevasele seksuaalsuse ja vägivalla üritusele Tallinna ei saa ma kahjuks minna. Nii väga tahaksin küll seekord minna. Mind paluti kogunisti isiklikult. Kuid mitte kuidagi ei mängi minek välja. Ma ei saa ega tahagi lihtsalt psühhodraamat vahele jätta.
Loodan südamest mitte minemisele vaatamata saan puuetega naiste seksuaalsuse ja vägivalla vastu võitlemise teemadel kaasa rääkida...


Nüüd on mõni päev minult vaikus.

Olge mõnusad!