Köiel kõndija olla

Hommikust siiani on mul tunne, köiel kõndija olla RATASTOOLIGA polegi nii raske kui arvata võiks :P :)

Lihtsalt mitte mõelda ratastoolile. Vaid mõelda, et terve elurada on köis, millel kõndimiseks on vaja tasakaalu hoida, et mitte kukkuda...

See...

Täna siis jõudis lõpuks kohale, et projekt saab siiski olema hea ja heam ja väga heam :) Seda tänu Ukule, kellega tuleb usutavasti pikaajaline koostöö. Mitte seda, et Kaupogi poleks paar aastat juba uskunud, et tuleb parim koolitusprojekt, kuid just täna vajasime Maarjaga Uku värsket asjalikku süsti.

Muidu on see kuramuse väsimus...

...

Vabandust, tegelesin küll meemidega, kuid ei leidnud neid päris õigeid, mis tahtsin... Ja siis kadus aegki käest!!!
Ilmtingimata ma ei jätta meemidega tegelemist, kui nad on olemas :)

Homsest kolmapäevani olen lennus. Tartus. Loodan kogu südamest, et projekt õnnestub seekord.

HEAD KOLLAST PÜHVLI AASTAT! Loodan siiralt, et tuleb parem aasta, kui rott oli. Kuigi ehk saab raskem olema, kuid parem ja kuidagi loogilisemgi :) ;)

Homse sünnipäevalapse õnnesoov hoopis mulle :)

Valutasin kuu pead, mida kinkida oma mammale. Otsustasin lõpuks, et maalin talle see aasta minimaali. Olgugi, et maalide kinkiminegi pole eriti hea mõeldes lepinguga ühinguga. Mamma on aga mulle kallis eriline inimene, talle peab erilisi kingitusi tegema :)

Elus ei ole ma näinud mammat nii siirast rõõmu tundvat olevat kingitusest, kui täna. Alati loeb mamma moraali, miks raiskan tema peale raha :P Täna mamma pea hüples, et lõpuks ometi sai temagi minu pilti, maali. See maal olevat minu parim töö (selles kahtlen). Mamma soovitas edaspidi maalides mõelda temale, sest siis tulevad parimad tööd :)

Kallistades mammat ja soovides õnne, soovis mamma hoopis mulle hästi palju õnne. Püüdsin seletada, et ajab miskit sassi. Mamma oli enesekindel ning ütles naerdes:

"Sulle on õnne vaja, mitte minule!"

Nohjah, see on mamma!!! :D

Sõnu ega muud ei olegi vaja... :)

See MEELETULT VÄIKE maailm, veelgi PISEM Eestimaa :)

Seda kartsingi. Sedapuhku heas mõttes kartsin. :) Uskumatu küll, kuid ring on taaskord ringi peale teinud :) :) :)
Siinkohal on teil, lugejatel, hästi raske mõista, mida ma täpselt mõtlen. Ma pole mõnda asja blogisse lahti kirjutanud, ehk ridade vahele olen siiski kuidagi kirjutanud...

Hommikupoolikul oli külas Ragne noormehega. Üle poolteist/paari aasta. Vahva oli. Käisime jalutamas, tegime metsatukale tiiru peale. Ragne tahtiski mind välja tirida, et saaksin hingata värsket õhku. Ta oleks meelsasti minuga linnaski käinud, kuid midagi erilist poleks teha mul seal olnud. Vaid süüa ehk osta... Nii mõtlesime, et siinsamas jalutada. Minule kulus ära hulkumine niisama.
Ragne leidis metsa alt lumehanges rohelise mustikalehe, mille kaotasin sülest poolel koduteel.
Avastasime Ragnega täiesti juhuslikult, et meil on ühine tuttav erikanalite pidi :) Aitas pilditausta vaatamisest, kui imearmas tõdemus keris end lahti. Huvitav on see, et tunneme teineteist Ragnega mõnda aega, aga...
Aga jah,
jahmatus heas mõttes on "avastus" küll! Vähemasti minu jaoks.
Mõtlen, et võib - olla on ootamatud üllatavad olukorrad mingi saatusemärk oleviku ja tuleviku vahel :)
Eks näis, mis tulevik toob, lähi - lähi tulevikki... :) ;)

Reede õhtune mõistlikkus

Istun hämaras toas (lauatule valgel) ja meel on mõistlik. Õhtu lihtsalt omaenda jaoks. On hetki, kus oma aega iseendale on vaja.


Eile sain taas sügavate sõnade osaliseks:
Tähtis pole mitte kuidagi äraelada,tähtis on elada kire, osavõtlikkuse ja huumoriga. Stiilselt.
See on ju tähtis otsus: ELADA.
Mitte viriseda.
Mitte mõelda, et absoluutselt kõik on halb (st ju ka seda, et mina ise olen paha ja saamatu)...
Mõtlen, et negatiivsust sisendades hakkadki kuidagi äraelama ja elu lõpuks oledki kibestunud vanakene...
Elama peab nüüd ja kohe, järgmisel minutil võib ju olla juba hilja...

Leidsin meili, kus otsitakse puudega inimest iludusvõitlusele Trügi. Mina kuulen sellisest üritusest esmakordselt.
Jumala äge!!!
Minul ja Pillel, samuti leepükadel oli kunagi kange tahtmine korraldada moeshow... Minul ei ole see mõte kadunud: inimene on lihtsalt KAUNIS. :) Kui ta oskab kenadusele keskenduda ning mitte ei otsi enda puuetest vigu, tragöödiat.
Issand jumal, kui mitusada korda olen pidanud sajatusi kuulama, miks mini ja miks tikkkontsad ja õlapaelad ja miks silmavärv ja miks küünelakk...
See kõik on osa minust kui kenast inimesest.
Olen mõelnud, kui oleksin räbalkoll, mida siis öelda oleks :P

Hea mõte

Maaleht:http://www.maaleht.ee/2009/01/22/uudised/4562-heategevusprojekt-konniroboti-hankimises-aitab-liikumispuudega-lapsi

Kena ettevõtmine praegusel majandussurutises.

Kunagi tippasin muideks ise ka päriselt üle toa. Siis kui tundsin turvaliselt kellegi käsi laiali olevat, mind haaramas, kui oleksin hakanud kukkuma... Ja umbes 25 aastat tagasi unistas mu võimlemistreener Eva taolisest mehhanismist minu ümber panemiseks... Mul lihtsalt ei ole väljaarenenud seisev tasakaalunärv, küll on mul ülihea istumis - tasakaalunärv. Vähemasti sedasi seletas Eva tädi. Pean teda uskuma, sest istudes sooritan iga päev istudes 101 trikki! Trikk on juba see, kuidas näiteks lauda pühin...
Kuigi ma EI mõtle sellele üldsegi. Laua koristamine on ju rutiine mitme kordne iga päevane tegevus :)

Loodan südamest, et kõndimisrobot aitab edaspidi lastel kõndida... :) Ma ei kasutaks siinkohal sõna "õppima", sest mina ise 4...5 aastaselt hakkasin iseenesest tippama, loomulikust looduse eesmärgist... Küllap see õppimine on inimese hakatisele sisse programeeritud - ühel hetkel ta tõuseb ja kõnnibki...

Siiski teadlikult pole ma iial soovinud kõndida. St et ma teadsin juba lapsena, et mina EI saa kõndida, kuid ma EI pööranud sellele tähelepanu. Ma ju tegelikult TORMASIN RINGI. JOOKSIN, mis sest, et istudes :):):)
See oli/on lihtsalt nii.

Meemid

Meemidele, luban mõelda see nädalavahetus :)

Luban seda pühalikult :);)

Pisim uus NUNNU :)

See LUMIKELLUKE on pisim uus maal mul. Kahjuks lõuendi mõõtmed on mu peas sassis - peab poes jägi uurima/üle kontrollima :) - kuid minu mäletamis mööda on lõuend 4 x 5 cm suur ehk siis hoopis väikene :D

Lihtsalt tahtsin proovida, kuidas on väikesele lõuendile maalida. ;)

Erilist vahet ei olegi, kas ülisuurt või üliväikest maali maalida :)

Üks päev öeldi raadios, et kellegi aias õitseb lumikelluke - jaanuaris. Mind paelus see teadmine :)

Natu nukker

Eesti Päevaleht http://www.epl.ee/artikkel/455778

Tuli kohe küsimus: aga puuetega maakad? Kui linnades ei nähta inimesed, siis...
Osaliselt olen artikliga nõus, päris paljuga ei suuda nõus olla... Mina ei usu, et terves reaalses elus meid, puuetega inimesi üleüldse ei nähta!
Lihtsalt ei usu.
SORRY!
Tartus olen praktiliselt poolteist aastat sõitnud madalate bussidega ning mina ei vali kellaaegu ega taolist. Lihtsalt hüppan bussile, kui kiire on - muidu harrastame näiteks Sandraga pikki tervislikke jalutuskäike. Busside pärast pole küll mul kuhugile minemata jäänud. Hilinenud pole samuti. Lähen pisut varem välja.
Linnas sõidavad bussid x minuti tagant. Maal aga 4 - 5 - 6 - 7 tunni tagant, ja mitte madalad bussid. Paar korda olen siiski sõitnud madala bussiga siit, Kaagverest linna. Ma ei saa ometi öelda, et mul jääb sinna paika, et ...
Ok, mõistan suurepäraselt, et kõik ei ole sellised kergekaalulised nagu mina ning kõikidele ei sobigi kõrged bussid jne. Samas on ju vanemad lapsevankritega - kas neid siis nähakse rohkem... Vaevalt küll...

Ja kool ja...
Kas siiski pole hoiakuid kinni meis endis? Me ei saa end tõestada üksnes puuete kaudu. Nähke mind, sest mul on puue! Appikene, kui mindki kui puuetega inimest nähakse blogimisel lugemisel, siis lõpetaksin korra pealt blogimise. Loodan kogu hingest, et niisuguse suhtumisega mind enamus lugejaid siiski ei loe :)
Käisin veneajal koolis. Olen tuhandeid kordi mõelnud, miks mina ei ole tundnud koolides ülekohut ega mõnitamist... Miks õpetajad soovisid, et läheksin edasi õppima... Ükski õps ei pakkunud psühholoogiat õppimiseks, kuid tegin ise õige otsuse. Kas tõesti olin ja olen eri erand, et mul on palju vedanud...
Ma ei tahaks niimoodi mõelda.
Minu jaoks on see olnud normaalne eluasjade kulg. :)
Ja hetkelgi olen omas psühhodraama grupis ainus inimene ratastoolis ning eelmine maikuus Pärnus suurel Rootsi Moreno Instituudi konverentsil olin samuti ainus ratastoolis, kuid ei olnud probleemi. Vastupidi hoopiski. Tean vägagi, et tahan kord olla hea profetsionaalne nõustaja ja koolitaja. Püüan selle nimel pingutada, kuidas jaksan. :)

Miskit on hoiakutest viltu... Paljudes inimestes, mitte ainult puueteta inimestes...
Ma ei tahaks öelda, et mu hoiakud on eluterved. Küllap mõni asi on nii - naa viltu,
kuid
elu siiski ei ole ainult virisemiseks.
Elu on elamiseks. Elame kord :)

NB! Ma ei taha teha kellegile ülekohut! See on minu elukogemus ja arvamus...

EH...

Öösel vaatasin Kersna saadet Uno Loopist - uskumatu, et vana härra on 79 eluaastal nii hea lauluhäälega ning nii nooruslik :) Uno Loop ei ole olnud kunagi mu lemmik. Tirtsu east siiani tean vaid une pealtki "Korraks vaid"...
Saadet vaadates ohkasin eh - kõik on vanaeaski võimalik. :) Tuleb elada vaid sedasi, et hing ja vaim ei vananeks ega muutu hädaldamiseks. Küllap siis tuleb kaasa füüsilinegi kehagi...

Eh, püüan argipäevi muuta planeeritumaks. Päris mitu kuud oli aeg mul planeerimata. Märkamatult. Tagant järele mõeldes nendele kuudele on olnud minu tegemises väikene kaos. Hullu aga pole! (Veel...) Püüan sättida tööaega tööajale. Puhkeaega puhkeajale. Võiks mõelda küll, et olen niikuinii palju aega lihtsalt koduseinte vahel, milleks veel minule planeeritud aeg. Siiski - siiski on tähtis mõtelda läbi iga tund/iga minut, et jõuda kõike teha tulevikule mõeldes. Et olla edukas tulevikus. Siinkohal ei mõtle ma nipsakat edukust. Lihtsalt teha seda väga hästi, mis on mu soovunitus ja millega tahan tegelda.
Majandussurutise masendus ei saa ju halvata kogu inimkonda ega samuti mindki. Ükskord tuleb niikuinii hea majandusaeg tagasi. Kuid ka halvimal ajal tuleb positiivset elada tulevasele ajale... Momendil räägitakse nagu seiskub kohe - kohe terve elu. See ei saa ometigi nii olla/minna... Raha ei ole, tööd ei ole... Kuid armastust on ju alles!
Või mis...
Niisiis, tuleb lähiajal kirjutada paar head edukalt projekti ning usutavasti lähvad nad ka läbi . Siis viia nad koolituste näol edukat ellu... :)
Ja pean rohkem maalima. Mõlgutan mõtteid ka näitusest...

Veel on vaja leida kindlasti üks, vähemasti üks isiklik abistaja. Sama kohusetundlik tööl käija kui Sandra :) Jube hea kindel tunne on, kui Sandra saadab sõnumi enne mind tööle tulemise osas. Meil on kujunenud toimivaks, et kellaaeg võib varieeruda mõlemapoolseks, kui päevakavas pole just midagi tähtsat minul ega ka Sandral, kuigi päev on kindlalt paika pandud meil juba nt nädal ette. Koduseid toimetusi saab teha x ajal kõike muu kõrval. :);):P Nii armas on, kui Sandra ütleb kalliga: "kuule, mõtlen tööle tulla - sobib sulle..." See on turvatunne .
Aga jah, vajan Sandra kõrvale veel teist tõsise töötamise suhtumisega isikliku abistajat.

Siis saaksin isiklikult ühte koma teist paremini planeerida ...

ÜLLATUS nõudis kanget kohvi jällegi :)

Mis toimub? :):):)

Leidsin luxis jälle kord ammuselt kirjasõbralt e-kirja :) Minu jaoks on suur üllatus, et Indrek loeb juba mitu aastat mu blogi. Ja tore hea tunne ka :)
Uskumatu, et olen (olnud) kõikidele nähtamatult olemas. Paljude mõtetes ja südametes. Kas tõesti olen inimene, keda vaja paljudele, väga paljudele... :) Loodan, et suudan olla edaspidigi iseenda olemisega paljudele, ka Indrekule jätkuvalt toeks olla.

Jõin hästi kanget kohvi. Naeratasin omaette.
Turvatunne vist ongi see, et ümberringi mul tohutult häid hoolivaid inimesi... Küllap see on vastukajagi mu enda olemusele... :)

ÕNNEkommid... Üks pisiarvamus...

Käisin täna Kristaga hetkeks linnas.
Loodan, et olen nüüd enda taastumiseks enam - vähem kõik, mis võimalik üldse teha, et masendusummikust välja tulla ning edasi minna veel paremini... Kui selgepilt on silme ees ja mõistuses suudab kõik muud raskused ületada. Hullem on see, kui kaotada iseend...
Lihtsalt eile ja täna olen saanud õnnekomme :):):) Küllap nende maitse püsib meeles ja ei lähe meelest iialgi: OLLA JA JÄÄDA ISEENDAKS, mitte iseend petta iseend.

Muideks, linna sõites arutasime Kristaga tänavareklaami, kus palutakse toetada liiklusõnnetusest viga saanud lapsi ning pildil kirjutav jalg. Olen ise ka seda reklaami näinud. Nüüd tänu Krista arvamusele usun teadvat, mis mindki selles reklaamis häiris... Kristat häiris. Mitte sellepärast, et mina olen ta sõbranna, vaid sellepärast, et ta jäi mõtlema, kas liiklusõnnetusest viga saanud laps hakkabki jalaga kirjutama / toimetama... See ei ole eriti nii õpitav, kuigi päris 100%-lt ei ole see võimatu... Liiklusõnnetuse ohvritel on teised vigadused, tihti halvatus - pliiatsit hoides peab siiski olema jalas mingi jõud ja alumine. Mina ise arvan, et mu ajugi on teistpidi arenenud, et saada käe signaale jalga, kuid arvatavasti see üleminek toimub ikkagi ehk sünnimomendist... Võib - olla sellepärast ongi maailmas rohkem suuga kirjutavaid/maalivaid inimesi, kui jalaga kirjutavaid/maalivaid inimesi. Sest pärast õnnetust töötab vaid ülakeha, isegi ainult kael ja pea...
Ise ei olnud sellele kunagi nii mõelnud. Küsimus oli küll...
Kristale meeldiks, kui reklaamil oleks ratastoolis laps või mida iganes, kuid mitte pliiatsiga jalg... Minu meelest, ei ole ka jalg lapse oma - ta on ju kauni daami jalg.
Meil polnud ideest kahju - väga hea mõte toetada just liiklusõnnetusest viga saanud lapsi - aga pildiga on natuke möödalastud.
See on aga ainult minu ja Krista arvamus.
Muidugi oleks minul kohutavalt hea meel, kui puudega laps suudaks hakata end väljendada jalaga. Toimetada jalgadega. :) Ma oleksin nõus olema isegi vajaduse korral kasvõi vanematele nõustaja, kuid usun seda vägisi õpetada või lihtsalt soovida, et laps hakkab jalgu kasutama käte asemel, ei saa... Sellele peaks olema lapse enda sees mingi eeldus või soov... Vähemasti mina mõtlen nüüd aastaid hiljem nii...

Oi, kui värskendav õhk pea kohal!

Mina jälle lennust tagasi!

Kaks pool päeva mõjusid mulle pagana hästi.
Psühhodraamas Põltsamaal oli hästi asjalik ja mõnus, kuid tihe tööaeg. Samas jäi eile lõunaaeg meil Lauraga aega Põltsamaa linnakesele ring peale teha jalutades. Nautisin talvekülma näpitust veidi põskedel ja ninal. :)

Reedene kohtumine Kaupu ja Maarjaga Pierre´s oli samuti hästi töine. Minu jaoks kosutav. Minule pole veel kohale jõudnud, et Kaupo võtabki mind kui võrdväärset koolitajat. :) Kuid mai koolituse ettevalmistust hakkas täie tõsisusega pihta.
Viimasel ajal näib, et kõikjale, kuhu lähen, kohtan mõnda endist abistajat. Pierre´s tuli naeratades tere ütlema Mairis. :) Tundub nagu oleks Eestimaa, vähemasti Tartu linn minu abistajatest tulvil! See on armas nähtus ju!

Olen hirmus väsinud. Siiski iseendaga väga rahul.

...

Nii vaikne ja nukrapoolne õhtu on. Tunnen mingit jõuetust. Ma ei mäleta, kas olengi siin 3 aasta jooksul sellise meeleoluga midagi bloginud. See on minu varjatum pool. Pole hullu, ka selliseid hetki on vist millegiks vaja.
Täna tundub elu mõttetu. Ei, ma ei otsi haletsust ega muud taolist. Ja ma ei taha mängida ka kangelast, kelle näol teesklev mask, et näete kõik on okei, kui mitte midagi ei ole hästi. Punkti pealt selline ma olengi praegu ja sellel hetkel.
Küllap leian homme taas üles elu pidev punkti. Ja eluisugi. Ja kui homme ei leia, leian ülehomme... Kunagi ikka leian ennast üles taas. Luban, et kaduma ma päriselt ei lähe :) Ei saa minna, sest mul on end iseendale vaja :)
Tean seda.

Aga homme on koolituse ettevalmistuse kokkusaamine Kaupoga. Esimene kord olen mina kahes rollis - projektijuhi ja koolitaja assistendi. Natunatuke pabistan uut - koolitaja rolli. Usun, et Kaupo kõrval on turvaline end proovile panna. Koolitus ise peaks toimuma alles mai lõpus...

Kohe pärast kokkusaamist sõidan Põltsamaale. Psühhodraama koolitusele.

EPNÜ laupäevasele seksuaalsuse ja vägivalla üritusele Tallinna ei saa ma kahjuks minna. Nii väga tahaksin küll seekord minna. Mind paluti kogunisti isiklikult. Kuid mitte kuidagi ei mängi minek välja. Ma ei saa ega tahagi lihtsalt psühhodraamat vahele jätta.
Loodan südamest mitte minemisele vaatamata saan puuetega naiste seksuaalsuse ja vägivalla vastu võitlemise teemadel kaasa rääkida...


Nüüd on mõni päev minult vaikus.

Olge mõnusad!

Jälle üllatus!

LUX postkastis oli hommikul taaskord üllatus! Seekord hästi positiivne. Vahelduseks viimaste päevade halbadele üllatustele on mõni hea üllatus nagu suur energia pomm mulle :)

Postkastis leidsin kunagise kirjasõbranna Janika emeili. Me ei ole aastaid - aastaid suhelnud. Muidugi ta ei uskunud, et ma teda mäletan... Aga mäletan :) Olen mõelnud ikka ja jälle, kuidas Janikalgi läheb...

Ei ole vist ikkagi nii nagu eile öeldi mulle, et mul vaid MINA ja MINA ning üleüldse olevat ma inimese ahistaja... Seda ütles inimene, kes soovis olla rohkem, kui teised minule...

Sorry,
kui oleksin ahistaja, siis mul EI oleks usutavasti nii palju häid inimesi, kes TÕESTI minust hoolivad ja kes mind mõistavad :)

Annan andeks ütlejale! Viha ei kanna. Negatiivsus minus ei viiks mind säravalt edasi... Üleüldse pahameelele pole põhjust ruumi anda hinges :)

Kurvaks tegi küll...

Tõdemus :D

Ei saa eemale hoida tervest meessoost :D Mõni hetk tahaks just seda... hoida meessoost eemale.
Tõde selgus helistades Maarjale. Maarja minu tujutu tahtmise peale hakkas naerma, kuidas headest meestest eemale hoiad.
Variante meestest, millistest meestest eemale hoida, tuli mul mitmeid. Ikka lükkas Maarja väide ümber - neidki mehi on meile vaja. Lõpuks jõudsime ühisele järeldusele, et lollidest meestest tuleb eemale hoida.

Mul muutus meeolu paremaks.
Isegi naeratasin.

Niisiis,
hoidke lollidest inimestest eemale ja ärge uskuge nende kauneid muinasjutte!!!

Heade ja tarkade inimeste muinasjutud on kaunimad!

Kalevi praline kommid...

... ja kõva - kõva tuul õues.

Suur torm iseenda sees.

Milleks on tormi jälle vaja?

Et õgida komme nagu leiba? Närvide rahustuseks... :P :D Ja et isiklikul abistajal oleks ikka tööd: lõikada kääridega kommipaberiotsad lahti, siis saan vabalt kommid paberist kätte ehk õigemini suhu :D

NB! KÄPIKUD ja SALLI

Imearmsad käpikud ja salli :) Loodan, et päkapikudki näevad pilti! Siiski sain välja ja kandsin, kannan edaspidigi tingimata käpikuid :D :D :D

Ärge vaadake seekord minu tobedat nägu :P Pildistas Sandra täna Kaubahalli ees.

...

Olen kodus taas.
Vähemasti üks projekt enam - vähem valmis, üle lihvida ning teele saada... See unistamis - projekt... Reedel saame veel meeskonnaga silmast silma kokku, et taaskord üle vaadata :) , kuigi meilitsi oleme teinud juba väga head tööd... Ja eile oli Maarjaga täispikk tööpäevgi.
Eks meil ole kõigil hingel veel pikk suurprojektki. Ma hea meelega räägiksin pigem pikemast koolitusprogrammist, mitte vaid lihtsalt suurprojektist :P Loodame sel aastal kõige paremat projektide/koolituste töös!!!

Lubasin iseendale shoppamist, midagi eriti ostmata. Siis ostsin lõpuks ära kaks kolmnurkset rohelist kausi, mida olin paar aastat soovinud osta :D Just selline shoppaja olengi - mõtlen mõne asja puhul kohutavalt kaua, kas ikka maksab osta, kuigi asi võib meeldida tohutult. Nagu need kausid :)

Täna Kaubahalli ees tormas mu sülle - noo minu ette ja kallistama Olesja :) Minu endine isiklik abistaja... Me ei olnud teineteist näinud neli - viis aastat... Tänane ootamatu üllatus kohtumine oli küll mõni minut, aga väga armas :) Jällegi sain aru, et ükskõik, kui palju aega möödub, olen siiski endistele isiklikele abistajatele kõige suurem suurem sõber :D :) ;):P See ei saa olla vaid minu petlik ettekujutust. Sest kallistused kõnelevad iseenda eest!
Mul on siiralt hea meel, et tüdrukutel, kes noored naised ja ka emad praeguseks, läheb elu hästi. Ja nad teavad, mida tahavad teha veel elus.

Neil hetkedel, kui kuulen midagi hästi head ja kui näen kellegi kahte säravat silma, unustan kõik omad mured ja mõtlen, et nende hetkede nimel kindlasti tasub elada. :)

Ralli hakkab jälle

Nädalvahetusel olen Tartus. Tuleb töine laupäev Maarja pool - projektid ootavad... Vana - aastal mõtlesin, et loobun kõigest... :) See ei oleks minu moodi ju...

Varsti tuleb Sandra.
Muideks, ma pole 20 päeva nina õue pista saanud :P Eks ole blogi lugedes ei panegi tähele, et olen toas kükitanud... Päevad on lennanud. Ma ei valeta seda. Siiski tajun, et nelja seina vahel võib tasakesi pika peale ümbritseva maailma unustada... :D TV ja internet ja teised kanalid on maailma minemise aseained. Minu jaoks.
Täna saan siis lumelõhna mürgistuse :D ;) :P

Jaanuari lõpuni on nädalavahetused ära planeeritud. Olen kõikjal...

OH aeg!!!

Võiksin küll täna õhtuks jalgu (=käsi) kokku lüüa ja hüüda: oh sa heldeke aeg.! Kuidagi suht tujutult ja väsinult.
Kuigi kõik ei ole viltu ega mäda...

Vajan tõsiselt veel üht isikliku abistajat. Paneme Sandraga kindlasti kõikjale taaskord töökuulutused. Kaia on olemas, kuid... Talle on mind rohkem vaja, tunnetan seda juba ammu, kui näiteks töötamist. Kahjuks minule on see väga keeruline olukord - sest mul on konkreetsel ajal kindlasti isikliku abistajat vaja, kuid Kaia lihtsalt ei tule. Samas usaldab ta mind vägagi palju - saan öelda, et ta ei ole paha tüdruk, aga väga keeruline küll. Mitte isegi raske, vaid keeruline. Kuna tunnen end Kaiale hetkel siiski olulise inimesena, siis see kõik häirib töösuhet. Mul ei ole mitte midagi selle vastu, kui isiklik abistaja usaldab mindki - vastupidi, mul on väga hea meel, kui toimib töösuhteski sõbralik vastastikkune usaldus. Kuid kui ma pean mõistma koguaeg, miks inimene ei suuda tööle ilmuda, siis on mulle raske. Teistes töökohtades nii ei saaks!
Kindlasti ei unusta Kaiat. Püüan temagi kõrval olla nii palju kui suudan ning kui palju vajab mind. Loodan, et saan anda seda, mis tal on puudu...
Huvitav, enamus isiklikke abistajaid on mu südame külge kasvanud. Ma ei oska isegi neile pahane olla, kui vaja... Õigemini ei suuda ega saa. Kuigi mõnikord on karmimat sõna ehk tarvis, kui mu leebust ja lahkust...

Sain teada, et mu endine abistaja soovib Kaagvere kooli tööle tulla. Mul oli seda kuuldes ups ja oh aeg. Ta on kolmas mu abistajatest, kes siin koolis tööle tuleb. Olesja oli küll vaid praktikal, kuid siiski töötas kuu poolteist koolis (ning elas peaaegu minu pool sel ajal).
Mari - Liis lubas mullegi varsti taas külla tulla. :)
Ja Kaagvere polegi linnast kauge töökoht nagu tihtilugu minule väidetakse. Õpetajad/kasvatajad käivad ka linnast Kaagverre tööle nagu minu isiklikud abistajad. :)
Mul on tunne, et minul ja koolil on mingine külgetõmbejõud mõnedele - miks muidu mu head isiklikud abistajad lähevad kooli tööle :D
Minul küll ei ole isikliku suhet Kaagvere kooliga. Vaid nii palju, et käin temast mööda :D

Sotsiaalministeeriumi ümber käiv skandaal on tegelikult nukker. Sotsiaalsüsteem on üleüldse... pehmelt öeldes nõrk. Ma ei usu , et mõned noomitused ja lahtilaskmised tugevusele kaasa aitavad... Lahendavad tekkinud olukorra, kas kiiremini - kes teab...
Ma olen alati mõelnud, et mina EI tahaks minister olla. Tõsiselt. Ühiskonna surve on ju tohutu - mina ei suudaks seda vist kanda... Mina minister Maripuu asemel astuksin ise koheselt tagasi...

AGA PÄEV ON PIKEM :D St valgus võidab pimedust taas... :)
Küll me kõik apsakad üle elame!
Alati võiks hullem olla!
Alati võiks parem olla!

On aeg, milles elame praegu ning selles on head ja halba.

Argipäevatunne

Täna pakkisin jälle kord jõuluehete sära kokku, et aasta lõpus taas lahti pakkida :)

Elamises on päris argipäevatunne. Tuba on kuidagi tühi... Männioksad jätsin veel lauale - nad ei pudene veel...

Uudiseid kuulates, küsin aina rohkem, mis lahti on... Inimesi jäetaks - nimelt ei ütle ma puuetega inimesi, sest inimesed on inimesed - rahata ning minister on veel leebe ja õigustav nii edasi, ja nii edasi...
Mul on õnneks korras...

Siin ei ole ainult argine tunne, vaid masendustunne.

Käpikud - JESS :)

Aitäh Kaiu päkapikkudele, kes kudusid ometi lõpuks IMEARMSAD KÄPIKUD PÖIDLATA. :) Ja otse loomulikult ROOSAD.

Ma lihtsalt ei viitsinud talviti käpikuid kanta, sest mu pöidlaid on suht keeruline ja aega nõudev toppida oma auku käpikutes. Mitte, et mina ise oleksin toppinud, kuid mul hakkas alati abistajast kahju, et ta peab nii palju vaeva nägema ainuüksnes mu sõrmedega käpikutesse panemisel. Keerulisem töö ehk, kui küünte lakkimine :) :P
Nii käisingi külma ilmaga käed jope varukades.
Loomulikult noored inimesed "tõrelesid" minuga koguaeg, miks külmetan käsi. Ausalt öeldes varuka sees ei olnud külm.
Sandrale andsid päkapikud nii armsad ja nii - nii pehmed käpikud ning salli kaasa tööle tulles.

Küllap enam ei viitsi palja käsi käia :D Ainult kui talvekülma jaguks kauemaks, kui paari päevaks!

Tartu päkapikk kudus roosad - hellehallid sokidki.

Olen nüüd hästi varustatud külma vastu!

MMHH, aastaplaanid...

Eile õhtul istusime Maarjaga minu hämaras hubases toas ning pidasime plaani. Oi, meil head ja suured plaanid... :D Kuid mõnede taga on "agad". Usun siiski, et me teeme kunagi noo umbes 90 %-lt teoks, kuid enne tuleb meil aga - sabad nende taga lahendada...

Usutavasti augustisse jääb minu isiklikke abistajate ja koduka/blogi lugejate kokkutulek. Mäletate, ma eelmine aasta lubasin õhinal kokkutuleku korraldada. Ma ei ole oma lubadust unustanud :) Esialgne kuupäev on laupäev 15. august - see on asi, mis on praegu paigas. Ideed ja mõtted, kuidas ja mida sel päeval teha liiguvad ka juba. :) :) :)
Mul on meeles, et mõnigi teist, lugejad, soovis juba eelmisel aastal üritusest osavõtta. Kuid, kui teil on tahtmist nüüd juba minuga mingeid soovitusi jagada ürituse korda minekuks, palun võtke minuga ühendust!
Kindlasti tuleb midagi sellist, mida ma ei ole iial teinud, kuid mis on olnud mu unistus. Usutavasti tuleb väike loeng või koolitus... Ja veel palju muud huvitavalt.

On küll majanduslangus, sellegipoolest ei tohiks unustada ELURÕÕMU ja UNISTAMISJULGUST. Halb ei jää ju igavesti kestma...

Esimene pühapäev sel aastal ongi õhtus

Olin täna päris üksinda. Üle paari nädala... Isegi ust ei keeranud lahti. Nautisin sajaga pühapäeva. Hommikul tudusin kauem.
Võtsin ette uue maali talvest. Nüüd tuleb tõsiselt maalimistööd tegema hakata, kui soovin kuhugile kaugemale ja kõrgemale jõuda. Seda aga soovingi.
Külmikust leidsin pidusööke - vähemasti sel aastal ei ole vaja karda nälga majas :) Nii jõulu- kui vana - aastaööl oli süüa küllaga. Kogunisti pisut rohkemgi, kui vaja oleks olnud... Panin osa toite külmkambrisse. Ja mamma loomadki said pisut...
Mõtlesin. Mõtlesin igasuguseid mõtteid. Sain selgustki. Järeldasin, et häid mõtteid tuleb ikka ja jälle mõelda ja öelda neid iseendalegi. Neid ei tule pelgata... Mõtejõus ongi peidus elujõu võti... Kõlab võimsalt, liig võimsalt minu jaoks, kuid see on ju nii. Vana - aastal soovitati, et õnnele mitte mõelda päev otsa - tüütab ära... Mõtlesin tänaseni, mis ja kus see iva on... Iva lihtsalt EI olegi selles soovituses. Kui ma ei tahaks paremat, mida ma siis üleüldse tahaksin? Võib - olla inimesel, kel on enda arvates absoluutselt kõik olemas, võib - olla talle on tõesti suurema õnne otsing tüütus... Enne näidake mulle inimest, kel on absoluutne õnnetunne! Minul ei saa seda kunagi olema. Kuid kui hakata ainult rutiinile ja halvale - on vist lõpppunkt paistmas. Mina ei soovi mingil tingimusel seda lõpppunkti näha...

Õnneks sooviti mulle hästi palju head ja õnne ja armastustki uueks aastaks :)

Homme algab uus argine töönädal...

Eksole!

http://www.youtube.com/watch?v=Sr70T4yTKkA&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=Wg0I27ZJ9Vk&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=D574RDGXUio&feature=related

Eputav tütarlaps :D:P

Erikalt sain niisiis viimased pildid täna :)

See naeratav tütarlaps tänab kõiki, kes soovisid jõuludeks ja selleks aastaks häid soove! Loodab ja usub kõigele vaatamata, et ees on 363 head päeva! Leidkem igas päevas mõni hea raasukene! Ärgem unustagem olla iga päev pool sekunditki õnnelik! Uskugem, see raske aasta (kõikjal räägitakse raskest aastast) saab ka rõõmsalt otsa...

Ootamatult kiired külalised

Õhtu eel tulid Maarika Margusega
ja Erika, kes klõpsustas fotokat, külla. Saatsid sms-i, kas oled kodus ning viie minutiga lendasid mu tuppa. Hämmastav kiirus Tartust tulemiseks!!! :P

Mina natu väsinud moega uue aasta vastuvõtmisest.

Erika nägi jõulukaartide lauda. Maarika "nuttis", et ta ei saanud kaarte ja küsis naerdes, kas olen popp tüdruk, et nii palju kaarte... :D

Tagatuppa juukseid kammima minnes pani tähele Erika mu pooleli olevat maali, millest olen vahel kirjutanud "kõigest pott" :D Tegelikult minu jalad on tähtsamad...

Tädi Tiia kiusab väikest last - oh õudsust :D

Maarika püüab mu juustest arusaada :D Pean punastama, aga ei tee seda mitte - oli aastavahetus ja mu juuksed on lõpmatult sassis :D Hea, et Maarika ei näinud mind hommikul - Piret kammis kiiruga juuksed juusteks :D

Pole hullu, sassis juuksed pole veel maailma lõpp!!!

Maarika teeb kaks kalasabapatsi.

Oihh, olen tõesti tüdruku moodi küll, mitte küpse naise moodi ;):P

Valmis patse näete siis, kui Erika saadab veel pilte.

2009 teine päev juba

HEAD UUT AASTAT!

Et sel aastal oleks vähem iseenda petmisi :)

Selle soovi mõtlesin eile hommikul endale ja sõbrale. Tihti mõtleme ju, et asjad peavadki nii olema nagu parajasti on, mõtlemata sellele, et alati võivad olla asjad paremad või halvemad. Suudaks aga elu - olu võtta nõnda nagu on ning muuta hetke siiski paremaks - oleks elu - olu heam :) Ei tuleks end piinata, et selle jamaga tulebki tingimata leppida.

Teisi sõnu, olgem siirad iseenda vastu.

Tundke rõõmu pisiasjast. Olgem sõber muredega.

Ma ei tea, kas suutsin oma mõtet edastada...

Uusaasta tuli üsna vaikselt. Kodus. Võtsime uue aasta vastu sõbraga koos. Ausalt öeldes, mina olin pisarais... Ma ei mäletagi, et uusaastal oleksin nutnud. Eile hommikul naeratades mõtlesin, kas nüüd on terve aasta vesine... Loodan, et mitte. Ei tahaks päevast päeva nutta. Pole minu moodi ju :)

Pisarate põhjus jäägu minu teada...

Siiski vana - aasta viimane päev möödus rõõmsasti ja kaunilt.

Eile lihtsalt olin - ei teinud midagi suurt... Tavaline 1. jaanuar nagu ikka :D Oli loomulikult hetki, mis ei ole olnud iial ega kordu kunagi ka.

Aasta esimene töökene oli küll hommikul - kalendrite vahetamine. :)

Nii 2009 ongi juba teises päevas!

Muutunud polegi eriti midagi...