Aasta viimased päevad, tunnid, minutid...

Soovin kõikidele sõpradele, blogilugejatele ja muidu toredatele inimestele hästi head aastavahetust!!!

Mul on tunne, et sel aastal ei tule enam ühtki vaba hetke blogimiseks. Momendil olen veel üksinda. Õhtul tuleb rahvas.

See aasta lõpp on mul kogunisti isiklik abistaja :) Luise tuleb täna juba tööle Tallinnast. Tegelikult tööle tuleku kokkulepe on olnud mitu kuud jõus. Iga aasta on vana - aasta viimased päevad väga kahtlased olnud just isikliku abistaja suhtes - kõikidel ju omad plaanid ning keegi ei taha tööl olla. Ja iat on veel palju lapsepapudes, siis ei ole hea mul kedagi vägisi sundida tööl olla... Sel aastal lihtsalt veab mul pühadega :D Mäletate, jaaniöögi päästis minul Luise välja :D Hea tüdruk ju Luise!!!

Homme koristan suurelt. Käin linnaski. Õhtul tahavad noored kelgutama minna. Usutavasti 31. detsembri ja 1. jaanuari keskööl oleme kõik õues. Eks näis, mis lõpuks saab...

On olnud päris hea ja edukas aasta. Kuidagi rahulikum, kui eelmine aasta. Horoskoop lubab 2010 aastat mulle veelgi paremat. Kas uskuda - ei tea. Luban, aasta pärast kirjutan, kas oli parem või mitte kui 2009 aasta...

Jah, on muresid ja ootusi, mis ei lahenenud ega täitunud sel aastal. Aga aega on - uus aasta pikk ees.

Palju ootamatuid üllatusi ja toimetusi oli sel aastal. See on uskumatu mulle veel. Aasta alguses ei osanud mõeldagi, et aasta lõpus on mu elu pea peal väga heas mõttes.

Kui olengi kellegile midagi halba teinud või öelnud, siis mitte meelega ... Ehk saan patudki andeks :)

Kohtume 2010 aastal siinsamas! :)

Jõuluimedemaal ka pisikesi muresid

Sandra saatis pildid, mis tehtud 18. detsembril. Jõuluka alguses. See "õnnetu" jõuluka öö alguses, mis oli tõepoolest minul üle aastate siiras rõõm. Pildil oma Margoti ja Sandraga.

See on minu jõulumaa suurel aknal.

Jah, lõpuks ometi on mul tunne, et unistused hakkavadki tasapisi täituma... Nad on tegelikult koguaeg ükshaaval täitunud... Praegu nad lihtsalt täituvad silm nähtavalt. :D

Kuigi mõnigi on kadekopsik vist :P:) , et mul lähebki nii nagu olen soovinud. Üheltpoolt olen rahul, et pisikesed mured on olemas. Sest mured peavad olema, siis ei lähe miski hea üle liia paljuks ning mina ei lähe upsakaks :);) . Mõnd polegi olemas, nad lihtsalt kellegi ettekujutus, nii saavad enda meelest haiget teha. Lihtsalt tean, et olen asjad ära teinud ning minu süda on seega rahul. Mis sest, et mõnd tegu ei olda nähtud. Kõiki toimetusi tegemisel ei saagi kohe ju igakord näha.
Ma ei kisa ju alati, mida teen. Seda teada andmist ei ole ju vajagi. Näiteks koristamisel... Koristan vaikselt trepikojagi isikliku abistajatega, ilma kärata - ja hämmastav on kuulda, et ei olegi koristanud . Kuidagi valus on nii hingel. Oojaa, tean, et seda ei tohiks avalikult blogida, mine tea, mis nüüd tuleb jälle mulle kaela... aga tõsiselt, olen isiklike abistajate Reeda ja Ardiga koristanud trepikoda täpselt nii nagu ettekirjutused on. Mitu aastat tagasi oli sama jama... kuigi siis oli põhjus muu...

OK, ANNAME ANDEKS !!!

Ja ilm on lumine. See ei ole ometigi minu süü, et saapad ja mu omad ratastoolikummidki on õuest tulles lumised. Tuletan meelde, et minu omad aluspüksidki on tuppa tulles märjad - kellele ma seda ette heitan ? Iseendale vaid jah... Et Tiia istugu toas seni kuni keva tuleb :D Ohjah, kevadel on aga jälle omad vead...

Mind teeb hoopis murelikuks, kas naabrid tõsise häda korral appi tulla näevad, kui on vaja. Ma ei mõtle vaid iseend ja enda häda, vaid üleüldse laiemalt.

Aga naabrid naabriteks,

kuid

kui lähedased inimesed... Meele teeb mõrutaks, kui tahetakse headus sõna otseses mõttes tappa kurjusega.

Olen siiski veendunud, et headus ja armastus, rahulik meel võidab pikamisi kõik paha. Usun sedagi, et kuri inimene ei teagi päriselt, miks ta on kurjus täis...

Ja veel usun, et kõige halvimat uskujad vajavad samuti üks hetk headusesse usku ning siis...

ANNAME NEILEGI ANDEKS, et neil paha uskuda on kergem, kui head.

Ühesõnaga, teen, mida teen või ei tee - ikkagi olen häiriv element. Nii või teisiti.

Järelikult ELAN!!! On ju see nii?!

Ma ei tea , kuidas elada nii, et olla igaühe meele järgi... Kas peangi olema kõikidele meelejärgi... Ega ei peagi vist...

Olen see Tiia ikka, kes olen :)

Jõulu pisikesed soovid aga läksid ootamatult sajaga täide :) :

- olid valged jõulud :)

- oli kallis inimene minu kõrval. Silver sõpradega. Käisime öösel, õigemini hilisõhtul õueski. Rallisime lumes. Möllasime lumes. Ma ei mäleta, et jõuluööl oleksin kunagi õues käinud. Ausalt. Kui see rõõm ka jääks ette kellegile, siis ma ei tea...

Mõtetes soovisin veel mitmetele kallitele inimestele head :)

- tõi kaasa uueks aastaks tõesti ühe koolituse "Unistuste lendlemise" kutse Ragnarilt. Noortele. Veebruaris. Seega veebruaris on mul kahel nädalavahetusel koolitaja roll. Juhheeii!!! See teadmine annab lootust, et uusaasta tuleb hoogne põnev koolitusaastagi. :)

Jõuluõhtutervitus :)

HÄSTI HEAD JÕULULAUPÄEVAÕHTUT!

Muidex, olen hetkel üksinda. Jõuluplaat mängib võimalikult kõvasti. Mind praegu üldse ei häiriks, kui keegi tuleks ütlema, et ... On jõuluõhtu. Olen tõeliselt... Ma ei leia õigeid sõnu, kes/mis olen. Rahulik, õnnelik, asjalik, rõõmus, kõike uskuja, lootja... Minus on siiras lõputu armastus... Ühesõnaga, tunnen end väga hästi.

Kindlasti saaksin veel paremini end tunda, kuid täna ja praegu on jõuluime sündinud täpselt nii nagu on sündinud. Kui hakata sellele mõtlema, mida täna veel ei ole, siis arvatavasti ei saagi õnne ega rahu tunda.

Soovin kõikidele mõelda sellele, mis on hästi ja looda, et seegi, mis pole täna veel hästi, on kunagi ikka hästi - teisiti ju pole võimalikki :)

Eile sain käia elus esimest korda jõuluajal surnuaias. Olen aastaid jõuluajal niisamagi jalutada surnuaias soovinud... Süütasime küünla papa haual... Ilus oli. Kuigi koju jõudes olid mul püksid läbi märjad - lumi oli isegi ratastooli istmelgi, sulas. Mul oli kohutavalt mõnus olla. Külm ei olnudki.

On erilised imelised jõulud :)

Minu meetripikkune jõulupuu

Täna käis Erika külas. Jõuluaeg on armsaid üllatusi täis! Keegi ei suuda mind unustada... :)

Siin on minu uhke meetripikkune jõulupuuke :) Sandra ja Margotiga tegime reedel ka pilte kuuse all, kuid need pildid pole veel minuni jõudnud. Tänased pildid Erikalt, kes ise ei soovinud pildile jääda...
Jõulupuu tõi Reeda päkapikk. Mul on tervelt neli jõulupuukest toas - see aasta olen sellepoolest rikkas ;) : 1 - söögilaual, 2 - külmikul, 3 - peeglilaual ja 4 - see kõige suurem põrandal .

Kes paneb tähele, siis mu toas toimus üks päev väike mööbeldus. Viki kolis teise nurka. Nüüd on toas lausa tantsuruum :)






Õhtuti on hetkel mu kallikene hõivatud. Sellepärast blogin praegu harvemini kui tavaliselt. Blogida aga oleks palju ning uskumatult head, kuid las see jääb esialgu enamusele ära arvamiseks, mis mul tegelikult kodus toimub. :) Ütlen vaid, et kodu hingab ja elab kahesajaga :)

Ma ise ei ole suutnud veel hakata uskuma, et ei näegi und - et ümberringi toimub päriselt!

Jõuludeimede hall vari... ehk ära unusta Tiia, sina ei tohi rõõmu näidata

On olnud tõelised jõuluimed. Olen peaaegu õnnelik. Eile oli üle mitme aja, tõsimeeli üle aastate hästi mõnus jõulukas. Kuigi mitte päris niisugune nagu plaanisisime tüdrukutega juba paar kuud tagasi, kuid teisalt oli palju ägedamgi. Või selline nagu olen soovinud kaua - kaua - kaua...

Ja just nüüd toodi mind maa peale tagasi. Mina nagu ei võiks terve elu heas tujus midagi head lõpetada. Või on see, et olen elanud hiirvaikselt ja kui tuleb ükskord veidi kõvem hääl, rõõmust, siis olen kohe kuulda... Mul on tõsiselt kurb meel, et häda korral pole keegi midagi kuulnud ega midagi öelnud... Kuid kui käin öösiti väljas ja luban natuke head energiat endast välja sõpradega, kuulevad kõik...
Ma ei õigusta end.
Aga nutma ajab see küll.
Oleks veel iseend päriselt unustanud. Kuid seda me pidu - panijad ei teinud ju. Ausalt.
Mul on praegu hetkel päris vastik ja nukker tunne.
Edaspidi, kui soovin pidu panna, lähen ikka küla peale nagu aastaid olen teinud... Sest mul ei ole olnud tunnet, et kodus on pidutuju. Midagi on olnud alati puudu. Võib - olla rõõmusära...
Eile oli see rõõmusära olemas.
Arvasin, et lihtsalt olen taas lõbus ja naerune. Nagu alati. Aga järsku tundsin, et see rõõm on tõeline. Sest iga päev on toonud mõne üllatuse, mis tõotab, et lõppude lõpuks saabub õnn minugi õuele.
Need jõulud tulevad tõeliste jõuluimedega. Kuigi muresid on rohkemgi kui vaja.
Veebruaris saan olla koolitaja Kaupo kõrval. Jess! Kui kaua olen koolitaja ametist unistanud!!! Nüüd teostubki :) Loodan, et esimene samm toob kaasa kümneid sammud koolitaja teel.
Jaanuaris ehk alustan remondiga taas. Mida olen ikka jälle edasi lükanud... Praegu on võimatu lükata, kuna kõik kõik vajav minev on lihtsalt kokku jooksnud. Mis teeb mulle ainult head meelt.
Ja nii edasi.

Horoskoopki lubab kaladele head aastat.
Tundeelus ei tohi unustada ma vaid üht: ma ei või olla jäägitult õnnelik. Unustades võin kaotada palju... Seda reeglit horoskoop ei maini, kuid see on saatnud mind läbi elu.

JA SAABUVADKI JÕULUD...

... mu tuppa.

Jõulupuugi olemas :)

See valge talvepäev...

... kas on lõpuks käes?

Jah, on.

Päev päikeseline ja SÄRAVVALGE tundus toas pingevabam ja nii edasi. KUIGI toas ka veidi külmem kui tavaliselt ning ega muredki kuhugile ei ole kadunud.

SEE ON TALV.
JÕULUD TULEKUL.

Veel novembri näituse avamise pilte

Täna käis üle mitme aja Sandra minu juures, tööl ning tõi novembri näituse avamise pildid, mida võite näha mu kodukal . Need pildistasid Sandra ja Sigrid.

Ilus meenutus ligi kuu hiljem. :)

Jõuluimede imed :)

HEAD 3 ADVENDIÕHTUPOOLIKUT!

Mu kodu särab ja on veel hubasem, kui on olnud iial varem :);) Soovin vaid, et see kõik ei ole vaid jõuluime või ilus unenägu. Soovin, et jääb eluajaks sellise ja palju rohkema säraga ja headusega jne jne jne :)

On vaja looda ja uskuda ALATI, et armastus ja headus võidab ;)

Jõulukaartide hooaeg... Küsimus ennekõike iseendale...

Võtsin plaani sellel aastal saada vähemasti 3 jõulukaarti vanas heas vormis - posti teel. Paberkaart ja pliiats ja ümbrik ja kirjamark ja postkast :)
Õhtul hakkasingi kirjutama. Kolm ongi juba kirjutatud!!!
Tubli mina!!!!!!!
Küllap tuleb veel noh 12 umbes - ei luba aga midagi.
Internett on rikkunud postkaartide saatmise...

Huvitav, mil saabub aeg, kui mul on isiklik abistaja käepärast, et ma ei peaks eriti loobuma enda asjadest? Täna just pakuti homseks Tallinna põnev ja usun, et kasulik asi, kuid... Et ütleks õhtul lihtsalt isiklikule abistajale, et homme on Tallinna sõit... Iseasi, kas mul endal on võimalik üleöö kuhugile sõita, aga ma ei räägi hetkel sellest.
Ja kui isiklik abistaja haigeks jääb. Kuu jooksul on mitu - mitu korda juhtunud. Isiklikud abistaja ON KA VAID INIMENE. OK, ma saan ju hakkama, asjaajamisi saab enamuses edasi lükata... Kuid mõnikord on edasi lükkamine võimatu, üritus võib olla ükskord...
Ei, ma ei virise. Mõistan kõike.
Hea on, kui praegu saan asendaja suht kiiresti, kuid alati ju ei vea ka...

"Häiritud" sõprade päev

Mulle tundmatu päev :P , kuid hästi soe oli lugeda hommiku vara Karelilt saadud ahelkirja. Ahelkirju ma enamuses ei salli, nopin vaid parimad välja ja jätan meeldegi... Kuid selles kirjas oli lihtsad soovid ja armsad pildidki. Sisu siiagi, kõigile mu "häiritud" sõpradele: '
Ära võta elu nii tõsiselt!
Tantsi
Suudle palju
Lõõgastu looduses
Lõbutse
Ja OLE ÕNNELIK!!!
Vaata et Sa lõpuni alla kerid ja loed mis on kirjutatud.
Täna on Rahvusvaheline Häiritud Inimeste Päev
Palun saada julgustav sõnum oma häiritud sõbrale … nii nagu mina seda tegin
Ma ei hooli sellest kui sa lakud aknaid,
sõidad eribussiga
või vahetevahel endale peale pissid …
Pea vastu kullake, sa oled eriline
Iga minut , mis sa veedad vihasena, pahasena või tigedana on minut mil sa pole õnnelik ja mida sa iialgi tagasi ei saa
Tänane päeva sõnum on:
Elu on lühike, eira reegleid, andesta kiiresti, suudle aeglaselt ,armasta tõeliselt, naera kontrollimatult ja ära kahetse ühtegi asja , mis pani Sind naeratama …
Saada see kõigile , kellest hoolid ja keda ei taha kaotadaIsegi mulle.


Niisiis, minugi päev - olen ju kolme aastaselt "häiriv"... Jess, lõpuks leidsin päeva, mis sobib mullegi :P:P:P

Märkmik, nimed, arvud...

Avastasin just, et mu kodukat on vaadatud pisut üle 150000 korra... Hirmus ja ilus arv! Huvitav oleks teada, kui mitu sada inimest on selle arvu taga... Seda ei saa aga kunagi teada! Igavene salapärane arv :):D

Aasta hakkab lõppema. Nagu iga detsember olen kirjutanud kõik vajalikku vanast märkmik - kalendrist uute märkmik - kalendrisse, tegin seda tänagi otsa. St vanas kalendris lugesin taas jälle hetki, mis olid juba unustatud... ja kui palju uusi tuttavaid/sõpru ja nende numbreid on kaasa toonud see aasta! Ja saan öelda, et paljud unistused on täitunud, mis olen selle aasta alguses märkmiku kirjutanud... On viis - seitse suuuurt unistust, mis sel aastal veel kindlasti ei täitu, kuid ehk loodetavasti üks - kaks suuuurt unistust täitub aastal 2010 :)
Mulle meeldib jätkuvalt pabermärkmik. Iga hommik näen. Iga õhtulgi näen. Märkmik on arvutilaual (põrandal küll!!!) koguaeg lahti...

Ja siiski tundub, et olen see aasta väga vähe teinud ja toimetanud !

Tänane 2 advendi pühapäev...

... oli ootamatusi täis :) Häid ootamatusi.

Loodetavasti on mind taas mõnda aega näha uue isikliku abistajaga. Sedappuhku on mu isiklik abistaja üle pika aja meesterahvas. Miks ka mitte võtta tööle üks isiklik mees - abistaja. Eriti, kui ootus ja lootus lumele :) Mina küll ootan päris talve! Ja mul on ju häid kogemusi mees - abistajategi. Ja on kihvt, kui leidub nüüdki mehi, kes tahavad abistajad olla! Kindlasti valin tegemisi ja toiminguid, mida mees - abistajaga teen, kuid ausalt öeldes praegugi valin, mida ühe või teise ia-ga teen. Olen täiesti Kallega Soomest nõus, et igal ia-l on oma lemmiktegevus, mida ta teeb parima meelega. Mina kui tööandja ja klient peab ia tugevused/nõrgad küljed ära tabama :) Siis toimib IAT suurepäraselt mõlemale poolele.
Niisiis, tänase esimese tööaja järgi otsustades on Ardi väljavaated olla isiklik abistaja väga head. Paljus sõltub nüüd temast, kas ja kuidas... Uue kogemuse saab temagi igal juhul.

Midagi elust enesest

Olen Tartu peal sünnal. Juba eilsest saadik. Tegelikult ei tahtnud küll seda öelda, aga elu teeb iseenesest imelisi käike, mis juhtuvad üleöö. Aga üleöökäigud peaks ju juba ammuilma tehtud olema:), sest nad on liigagi normaalsed. Onju segane jutt ? Aga ma ei ole purjus - enam, kui seda üldse olingi. See, mis juhtus, on imeliselt hea.

Eile oli küll üks väike vahejuhtum, aga arvan, et turvanaisel oli lihtsalt igav, nii et ta pidi kellegi kallal võtma. Ja see keegi oli kahjuks/õnneks minu noortekamp, st noortekamp koos minuga. Imestan selle üle, et kümne aasta jooksul ei ole ei alkoholi ega suitsu ostmisel probleeme tekkinud, kui keegi noor abistaja neid mulle kotti pistis, aga nüüd pidi see tõesti nagu kiuste juhtuma. Vahel lihtsalt on vaja kellelegi teisele suitsu osta, mitte et ma ise tõmbaks. Ja pealegi, ma tulin sünnipäevale, ja mul oli vaja kõike ja rohkem. Nali on selles, et mõned noored on liiga "minu omad". Ostutšeki pealt pidi nagu piisavalt hästi näha olema, kes mida ostis, aga turvanaine ei tundnud otsutšeki vastu mingit huvi. Käskisin abistajal lihtsalt tšeki turvaruumi lauale viia, kuigi teised noored olid mingis teises ruumis, mis EI olnud absoluutselt turvaruum. Ja siis tuli turvanaine välja ning teatas, et kinnipidamise põhjus olla hoopis teine - noored olevat tualeti üle ujutanud. Paari minutiga on see suht võimatu, kas te ei leia ? Ja siis loeti mulle moraali, kuidas ei tohi noortega käituda.

Olen tõesti 10 aastat noorte inimestega koos poes käinud. Minu isiklikud abistajad on ju enamuses noored. Ja mul ei ole tõesti seni probleeme olnud. Huvitav, mis oleks saanud, kui eile oleks Liisa (st abistaja) suitsupaki minu kotti pannud. Ja šampuse pani mulle kotti 16-aastane neiu, kes oligi kambas kõige noorem. Samas tema ei jäänud kellelegi ette... Halenaljakas, või kuis ?

Ja sünnipäevalaps oli ikka mu oma vanuseklassist - kas oleksin pidanud SEDA ka seletama ja põhjendama hakkama, miks üldse šampust (või mida iganes) ostsin ? Ja kui ostud tehtud, läksid kõik noored oma teed - mitte et ma nüüd ennast VANADE hulka liigitaks:P ! Täna tean, et nad ei läinud paha peale, mida ma niigi ei arvanud.

Aga homme on teine advent, nii et soovin kõigile rahulikku ja mõistvat meelt. Vähem absurdsust !

Väikesed soovid jõuluajaks

Jagangi oma soove nagu kukupai soovmängus:

... Et jõulud ikka valged on
... Et ma poleks üksinda küünlavalgel, vähemasti üks kallis hing ja süda võiks olla minu südame ja hinge kõrval kohe füüsiliselt, mitte mõttetes... või mitu kallid südamed ja hinged... Jõuluöö on nukram öö üksi olemiseks
... Et päkapikk tooks uueks aastaks mõne hea julgustava sõnumi

Nüüd anna teadepulga soovide jagamiseks teile: Maarja , Märt ja Mari -Leen

Mängureeglid on lihtsad: pane kirja kolm soovi ja saada teatepulk kolmele blogisõbrale edasi. Kui raatsid, võid pärast pühi teada anda, kas mõni soov ka täide läks.

On ikka nõme !

Käisin if - kindlustuses. Vaatasime lepingu üle. Kodu kindlustusega ok. Klienditeenindaja rääkis minuga, kuigi paar korda vaatas Reedale otsa. Ma lihtsalt suunasin kiiresti ta tähelepanu endale.
Aga
küsisin taas üle, kas saan teha elu - kindlustus.
Ei saa. Sellist vastust olen kuulnud eluaeg.
Ütlesin seepärast if - kindlustuse laua taga:
"On ikka nõme!"
Klienditeenindaja noogutas nukralt veel enne, kui Reet jõudis minu ütlust korrata.

Oma kodu võib puudega inimene kindlustada, kuid oma elu mitte.
Kust siin loogika on?
Ebaõiglane ju...

Igaks juhuks ma ei küsinud, kas oma lemmikloomi võin kindlustada... Õnneks või kahjuks mul polegi koera ega kassi :P

Kui keegi õnnelik on maailmas, siis olen see mina!

Ma olen väga - väga õnnelik!
Ainult momendil olen pisut kurb, et... Pole hullu - õnne ja rahulik tunne jääb alati mu südame ja sisse :) Nüüd tean, et kõik kordub taas ja palju kordi tulevikuski.
Elu läheb täpselt nii nagu peabki!
Kõik pisarad olen kasulikult nutnud. Hingevalud ja lootusetud tunded olen unustanud...
Täna käisime kogunisti Silveriga Kaagvere vanaisa (st minu papa) haual. Usun, et seal, kus papa praegu on, on rahu ja rõõmgi temalgi. Täitus üks vanaisa soov...
Kõiki teisi hetki ma ei blogi...
Kodul ka on tõeline kodu tunne!

Mured lihtsalt peavad lahenema - teisiti ei saagi enam.
Järele jääb elus ikka vaid ARMASTUS...

Blogi - pidajate avastamine

Minu interju teisele Tiiale:

Seekordne blogipidaja pole tuntud mitte ainult blogimisest, teda tuntakse ka mitmel teisel rindel ning nimega- ratastooli Tiia. Tere, Tiia!
Sinust on palju kirjutatud. Sa oled ise palju kirjutanud ning
korda saatnud vaatamata sellele, et Sinu pidev kaaslane on ratastool.
Nüüd on Sul näiteks Tallinnas näitus üleval. Sa oled jube tubli ja hakkaja, annad kindlasti paljudele oma eeskujuga jõudu.
- Räägi, mille kõigega Sa praegu tegeled, peale maalimise?
101 asjaga ja mitte millegiga vahel. Psühhodraamaga ja projektidega.
- Sa oled väga avalikult oma elust kirjutanud, oma lastest, abielust. Sul on ilmunud ka raamat „Ärge lööge mind enam”. Kas Sulle on avalikkust ette heidetud? Või vastupidi?
Jah, see on kahe otsaga - kindlasti on ette heidetud just valetamist, mida seal tõesti EI ole ning kiidetud vapruse eest. Ausalt öeldes, mõlemad variandid on rasked. Kuid usun, et tänu avalikult rääkimisele on suurenenud mu tutvus- ja mõistmisring. Perevägivald on raske teema kõikidele, mitte ainult mulle. Kuid sellest peab rääkima selgelt ja kõva häälega, häbita.
- Millise hinde annad praeguse aja puuetega inimestega abistamisele, toetusele? Mida peaks riik kõige kiiremas korras puuetega inimeste heaolu ja elukvaliteedi parandamiseks ette võtma?
B ... D vahel. Kuna ise kasutan isikliku abistaja teenust, siis kindlasti tuleks seda teenust oluliselt kättesaadavust parandada ja nii edasi.Tahaksin, et riik näeks igat INIMEST, mitte vaid puudega inimest. Ainult nii saab heaolu ja elukvaliteedi tõsta, kui inimene hakkab tajuma, et ta ei olegi ainult toetuste ja teenuste tarbija, vaid saab ka vastu anda.
- Olgugi et Sa elad iseseisvat elu, on Su kõrval abistajad. Mida teevad nemad ja mida Sa neil teha ei lase ?
Minu isiklikud abistajad teevad seda, mida mina ei saa teha või läheb tegemisega tohutult aega. Kindlasti nad ei tohi minuta mitte midagi teha. Kujutage ette sellist pilti, kui käed töötavad köögis, aga ise olete toas arvutis - mis välja tuleks :) Isiklikud abistajad on minu käed ja mu jalad ning kokku moodustame MINU.
- Sul on oma koduleht ja siis veel blogi, mis on blogimine Sinu jaoks? Ootad Sa oma blogis tagasisidet?
- Ma ei ole kunagi ootanud, vaid tagasiside lihtsalt on ja väga super vastukaja. Minu üllatuseks! Sest enda arvates kirjutan igavat igapäevaelu...
- Kui paljusid blogisid loed ja on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?
Ausalt - loen väga vähe teisi.

Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna? OK
2. Sõna, mis Sulle ei meeldi? Vihkamine - selles sõnas on kõik, mis halvab hea.
3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? Kurat küll!
4. Millist teist ametit tahaksid proovida? Mu lapsepõlve unistus - klaverimängija. Tegelikult mul oli mänguklaver ja mängisin "Juba linnukesi" ... Või peotants...
5. Millises ametis Sa ei tahaks olla? Mingis mehelikkus ametis ei tahaks kindlasti olla.
6. Mida Sa sooviksid, et Jumal Sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse?Usun, et oled olnud õnnelik!
Suured tänud vastamast ja ilusaid armsaid hetki Sinu ellu!

Mõnus üksindus inimeste keskel ja MINA ISE

Oli hästi - hästi mõnus 1. advendi õhtupoolik. Kohtusin üle mitme aja Pillega ja käisin ka Luguteatris.
Seni, kuni ootasin Pillet Dorpati restoranis, olin üksinda. (Lihtsalt lasin Liisal mõni tund vaba olla.) Tajusin, et tahan mõnikümmend minutitki keset Tartut omaette olla. Seda ma ei saan eriti harva. (Kui Pille abistaja oli, oli meil sageli arutluse all minu omaette olemise saamine väljaspool kodugi...)
Niisiis, nautisin lattet ning mõtlesin häid mõtteid. Kõik halvad mõtted suutsin unustada.
Baaridaam (või kuidas iganes teda nimetada...) oli ime kena. Tõi latte lauda. Pani suhkur sisse küsides, palju soovin. Segas. Pistis joogikõrregi ilusti klaasi. Tipp teenindus! Kuigi mujal polegi ma üksi jäänud istuma laua taha, seetõttu ei olegi sellist toredat teenindamiskogemust.
Lõpuks käisin ka Dorpatise inva-wc´ski. Minu meelest Tartu linna üks paremaid, kihvtim ja mugavam inva-wc. Vähemasti minu jaoks. Mul tuli meelde, kuidas 3 aastat tagasi bussijaama wc - tädi soovitas, et minge sinna, on ilus ja hea... :)
Ma tõesti polnud Dorpati Hotelli poolele sattunud enne tänast.

Ja Luguteatris sain veel kinnitust omas loos, et kõige tähtsam ja vajalikum olen MINA ISE iseendale :) Olin kahtlema löönud neil päevil, kas mind ongi vaja kellegile ... Unustasin, et iseendale on mind vaja...

Selleks, et jälle tasakaalu leida endas oli mul vaja tänast õhtut :)

Et jälle naeratada :)

Käes ongi taas...

HEAD 1 ADVENDI!

EI taha...

... ma täna õhtul hetkegi üksinda olla. Kuid pean olema. On kõige tavalisem õhtu, pisut nukram ja valusam.

Sõin terve šokolaadi hingerahu saamiseks. Kohviga. Minulik rahustamisravim :)

Vägivalda ju ei saa väljamõelda... Vähemasti mina poleks seda suutnud...

Rohkem ei blogi sellest sõnagi.
Olen siiski valuga üksinda ja ma ei suuda rohkem valu kanda...

Küllap homme naeratan jälle.

Elav raamat

Arvan, et tänane kodanikupäev oli igati asjalik. Suhtlesin Lutsu Raamatukogus 20 noorega ehk nelja grupiga. 20 minutit ühe grupiga on küll minimaalne aeg olla põnev Elav Raamat, kuid loodan, et suutsin hõlmata palju. Maksimaalselt. Maalimisest sünnimomendini. Ainult noortel jäi aeg lühikeseks kohe seedida ja küsida.
Usun, et nad mõtlevad ehk hommegi tänasele tagasi.
Tegelikult küsimusi oli suht palju ning seinast seina. Väga siirad. Samas teada tahtvad. Mul oli hästi hea noortega suhelda. Tundsin Elavana Raamatuna end turvaliselt. Küsiti näiteks, kas luuletan ning kuidas minu traagika juhtus - kõik küsimused said siiralt naeratades vastused.
Samas kasutasin juhus ja avaldasin arvamust, et igas koolis peaks olema erivajadustega õpilane või ka õpetaja - see laiendaks maailmapildi.
Oleksin nõus edaspidigi noortega suhtlema. Hästi lahe töö see!

Muide, üllatav oli mu ümarlaual silt: Tiia Järvpõld, kunstnik ja koolitaja. Just viimane amet üllatas mind! Enda teadmata olengi saanud koolitajaks - jeessss :) Ise poleks veel seda ametit julgenud kõva häälega nimetada :P Küllap mu koolitus Lille majas jättis mulje sealse rahvale... Ma ei oska muud arvata!

Aitäh, Maarja, hea "tõlge" eest!
Taas tõdesin, et mu kõnedefekt ei sega ka kiiret suhtlemist/koolitust. Vajan ainult kiiret tõlget. :)
Veel käisin erakonna koosolekul.
Niisiis, oli väga töine neljapäev.

Kevadeõhus jõulupuu

Meilgi, Kaagveres on tänases jõulupuu. Sedapuhku kooli ees, mitte me maja ees. Natuke üllatav oli vaadata pargis, kooli juures tuledes suurt jõulupuud näha :) Aastaid olen harjunud ühe jõulupuuga, mis on kasvanud aina suuremaks...



Hommikul käisin korra linnas. Süüa ostmas. Õue nina pistes tuli automaatselt mu suust hüüe: "Kevad on õhus!"
Tõesti oli kevadeilm. Jõuludest ei lõhnagi... Ainult saabuvaid jõule tuletavad meelde poodide jõulumöllud ja jõulupuud :)



Homme, kodanikupäeval olen ELAV RAAMAT Treffneri ja Raatuse Gümnaasiumi10 klassi õpilastele Lutsu Raamatukogus. Natuke pabistan - kuid see on vist normaalnähtus :) :P Samas tunnen juba põnevust, kuidas loevad noored minu Elavat Raamatut, millel on kaks pealkirja: "Rallida sajaga elu sisse... ratastoolis" * "Armastus - kõige väärtuslikum tunne" Sellepärast kaks pealkirja, sest ma ei suutnud tabavamat pealkirja ühekorraga välja mõelda, mis iseloomustaks mind kõige paremini.
Loodan, et see väike elav raamat minult paneb noori veidigi teistmoodi ühiskonnast mõtlema!

UNISTAME SUURELT!!!

Tänane päev tõi kaasa SUUUURE unistuse - näitus USA´s septembris 2010. Einoh, miks ka mitte :D Kindlasti tahetakse sinna "Sinu - minu käsi" ja "Naist" :P
Hetkel on utoopiline unistus ja mõte, kuid - kõik on võimalik :D Vähemasti õhtul sai mu tuba mõneks minutiks naeru ja unistamise õhinat täis. :D:D:D Aga tõesti, kui pisut asjuajada ja rääkida veel mõne inimestega, mida usun, et Tiiu (mul tutvusringis mitmeid Tiiu´sid) teebki, siis vaat tulebki mul üle ookeani reis ette võtta :)

Unistada tulebki suurelt, siis saab väiksema pala ikka kätte!

Tegelikult selle õnnelikku soovi tõid kaasa kadrisandid. Üle mitme aasta käisid kogunisti laulvad kadrid :) Olin täiesti unustanud, et täna on kadrilaupäev. Kuigi ootasin külalisi mõni aeg juba...

Arvan...

... et kuulutan taas tööpakkumise välja.
Arvan, et hiljemalt uuest aastast vajan jälle uut isikliku abistajat / uusi isiklikke abistajaid. Elu ise teeb oma töö. Mu headel tüdrukutel on lihtsalt omad elud ning valikud.
Ma ei taha raasugi, et ühel heal hetkel leiaksin end käteta ja jalgadeta :) :P 2010 aasta kalender juba täitub juba kiiresti... Seega otsin koos tüdrukutega taas uusi häid tüdrukuid! Tüdrukud isegi ei soovi mind jätta lihtsalt maha, vaid ikka anda enda töö edasi headesse kätesse. See on imearmas!!! Imeliselt südant soojendav!

Usun, et natuke otsimisvaeva ja leiangi uued isiklikud abistajad :)

. - . - .

Päev otsa mingid tobedad sehkeldussed. Loodan, et õhtuks lahenevad mõned - teisiti ei ole mõeldavgi... Ega suuri argiprobleeme tänases nagu polnudki. Kuid pisikesed probleemid, mis tuleb kiiresti lahendada, on vahest väsitavamadki kui suured, pikaajalised. Neist sõltub palju, kuidas suuda toimetada suurte probleemidega.

Nii, seagripi surm on meilgi... Kurb.
Mamma lohutab ikka alati, et neid grippe on olnud aastasadu ja siin polegi üllatavalt. Arvatavasti nii ongi. Kuigi mäletan, kui vahel olin veidi paanikas gripi pärast, siis öeldi ikka: gripp nagu polegi haigus. Paluti lihtsalt rahulikult gripp üle elada.
Aeg oli teine.
Suhtumine oli teine.
Kahjuks...
Loodan, et päris hulluks gripiaeg meil Eestis siiski ei lähe.

Igatahes elu läheb ju edasi ikka :)

Vaikne. Sügistalveõhtu. Üksindus.

Vahtralehe roosid on mu laual (momendil küll külmikul) olnud umbes kuu. On ju kihvt kimp! Arvan, et peaksin seda maalima hakkama - saab vähemasti originaalne maali nimi. :P

Lasteaia lapsed meisterdasid lehtedest niisuguseid kimpe. Külla tulles tegi Piret mullegi. Kunst!!! Väga hea omapärane kunst ju!

Natu kurb on juba. Kolme päeva jooksul olen näinud ainult üht inimest - mammat. Kolmapäeval koju jõudes oli küll tunne, et tahaks pikemalt vaikust ja üksindust. Viis päeva Tallinna elu - olu väsitas mind kohutavalt ära. Ma ei taha enam päälinnas elada! Kunagi noorena tahtsin meeletult Tallinnas elada... Kahtlustan, et olen vanaks jäänud!!! Ei, käia ja olla ja möllata võin. Siis aga tulla jälle koju puhkama. Nautima vaikust. Teisipäeva enne keskööd bussiga Tartu jõudes hakkas mind kummitama Jääääre laul: "Tartu see väike puust linn..." Jäääär pole mind kunagi mind kummitanud! Lugusid tean ikka pisut...

Muide, teisipäeva õhtu oli hästi sõbralik bussijuht. Isegi vabandas, et soovis aidata - olin juba Sandral süles. Lihtsalt keeruliseks oleks läinud ühest sülest teise hüppamine :D Tartus valvas bussijuht Laura autot bussi taga seni, kuni Laura tassis mind autosse. Mul oli kotte ja lilli palju, et mõttetu oleks olnud minutiks nad minu sülle ratastooli laadida ja siis autosse... Aga autot piilus mingi kodutu... 10 sekundiks uksi lukustada oleks ka jälle aega võtnud. Nii paluski Laura autot valvata. Bussijuht ise küsis, millega saab nüüd aidata. Aitäh SEBE bussijuhile!

Nüüd olen kolm päeva uhkes üksinduses. Tunnen, et see piisav aeg omaette olemiseks. Üks - kaks päeva jaksaks veel olla. Kauem mitte. Siis hakkaksin tasapisi vist ära pöörama :P

Rahutu hing!

Kodus on hea olla. Kuid päris üksi ... ning veel pimedal ajal mitu - mitu päeva järgemööda... Mmhhmmhh :)

Tegin avastuse kalender - märkmikus: järgmisel pühapäeval on 1. advent!

Ongi pildid olemas

Näituse pildid on siin . Siki pilte ei ole veel, küll saab needki mu kodukale :)

Imehea küpsisetort Sandralt ja Sikilt lillede asemel mulle. :)

Luise emme saiakesed :)

Elav raamat

Mind kutsuti järgmiseks neljapäevaks "Elavaks raamatuks". Kodanikupäeva üritusele. Korraldab Lille maja. Loomulikult oli mu vastus positiivne. Hea võimalus ju lastele/noortele rääkida, et erivajadustega inimene saab olla täisväärtuslik kodanik.

Eks näis, kuidas ülesandega toime tulen :P

Ühe maali sünnilugu :)

Siin on SINU - MINU KÄED neile, kes ei ole veel näinud mu uut maali. Natuke tuleb veel nokitseda, siis ongi maal valmis :)

Muide, need käed/peopesad on Helena omad. Leidsin Lille maja seinalt lehe, kuhu olid koopiamasinaga tehtud just Helena käed. Nagu rahvas ise ütles, et igavusest lollitasid. Mina see peale: "Aitäh, minu uus maal tuleb!" Rabasin paberilehe kätega endale.

See oli 27. augusti öösel kuskil enne kella kolme.

Sinise tooni lisasin oma loominguna. Kusjuures, Sandra märkas siin Eesti rahvusvärvegi :)

Ja nüüd on selle maalile tõeline järjekord :D

Tehtud ja käitud!

Niisiis, teine näitus UNISTE LENDLEMISED ELUSÄDEMES on avatud. Aitäh kõikidele, kes kohal olid või mõteteski kaasa elasid! Eriline täh teile, Sandra ja Eiko!
Olen hetkel kohutavalt väsinud. Jõudsin koju täna kolme ajal päeval. Nõnda väsinud, et ei jaksa piltegi kallikesesse tõmmata rohkem peale ühe. :S:) Pildil: Sandra ja väike Minni, laua taga Tiina ja vanaema.

Eilne päev oli väga tore :)

Nädalavahetus töine psühhodraamas.

Homme pikemalt. Lähen tudile. Vedelesin paar tundi Vikil teleka ees... Lihtsalt ei suutnud rohkem :)

Ahjaa, järgmine kutse näituse korraldamiseks on mul ka juba taskus - Pärnus kevadsuvel ;)

Oli üks hea lause, aga läks lendu. Noh, võta või jäta, see oli hea hetk ja sellesse sobiv lause, mille ümber oleks võinud romaani kokku blogida.

Ühe lausega öeldes - täna olen Tartus, homme peaksin juba Tallinna jõudma. Millal jälle arvuti ligi pääsen, seda ma praegu ei tea. On psühhodraama, siis kohe näituse avamine. Vahepeale jääb ainult magamise aeg - KUI jääb:P

Kohtume näitusel, onju;)

Mina olen sinu sõber

Päeval oli lauatelefoni helin. Ükskord kuus ikka lauakas heliseb!!!
"Kas Tiiat saab sel numbril?"
"Jaa. Ma olengi..."
"Kas Tiia tõesti kuuleb?"
"Jaa."
"Teie mind ei tunne, aga ma olen sinu sõber. Sain täna teilt jõulukaardid..."
Helistaja oli hästi sõbraliku häälega vanem proua.
Sjkkirjastusel käib taas 2. novembrist jõulukaartide kampaania. Just täna hommikul sain teada, et see aasta on olnud positiivne tagasiside me maalimisühingu jõulukampaaniale. Nagu alati ma ei piilu kommentaaridesse ega süvene millegisse. Sest me kunstnikud ja kirjastused teevad ainult oma tööd. Selle aasta kaartide komplekte võite näha ja ka tellida sjkkirjastuse lehelt .
Tagasi tulles telefonikõne juurde, siis proua ei suutnud kuidagi mu vanust ega sedagi, et elan üksinda... Mitu korda küsis üle :) Ma ei imesta aga millegi üle! Noo, ma ju näen tibilikult noorem välja! Ja see, et ma üksi hakkama saan, on paljudele arusaamatu - siingi tegelikult pole midagi ebanormaalselt... Vaja vaid mind natu tunta, et hakata arusaama.
Igatahes proua soovis mulle palju ilusaid joonistusi ja lubas veel mulle kirjutada... :)

Heade inimeste sõber olen minagi alati sõber ;)

Kutse siiagi

Hea kunstisõber,
oled oodatud minu näituse
Unistuste lendlemised elusädemes
avamisele
17. novembril 2009
kell 17.00
Tallinnas ,Endla 59
Puuetega inimeste majas

Rõõmsa kohtumiseni!

Jupinake :)

Sellised elukad elavad meie voodiski ning söövad meie surnud nahka, mis eraldub meist. Päevas 4 grammi.
Jube mõelda, et selliste elukate kaisus magama! Pähh!

Eile tutvustas Maarika Merlisega kirby jubinat. Panin kirby masinale sellise hüüdnime: jupinake :) Jupinake teeb tõesti oma tööd hästi. Arvasin, et ma olen puhas inimene - aga OH EI. Jupinake imes kohutavalt palju tolmu ja kõike muud. Kuidagi piinlik oli. Aga see on reaalsus, et tava tolmuimejad ei võtagi rohkem endasse kui 10 % tolmust. Ma ei uskunud seda...
Muidugi soovin jupinakest endale ka. :) Usun, et selline masin (kirby muide pole tolmuimeja, vaid ongi masin, mis teeb 64 funktsiooni) kuluks mulle täpselt palju ära nagu iga teine hea abivahend. Kuigi kalli võitu...

Kvaliteetne elu ongi kuidagi kallis!!!

See hullumaja

On tomamise hullumaja.

Eile käisin niisiis Tallinnas näitust Muutmine vaatamas. Fantastika, kui lahedalt Maarit Hedmani maalimiskunsti teeb! Taaskord tõden, et kunsti jaoks on südamevärve vaja, mitte silmi ega jalgu ega käsigi. :) Kui on südames vikerkaarevärviline armastus, on olemas kunstki!

Veel rääkisime läbi minu näitusega seonduva.

Tallinnas üllatasid mind reisisaatjad. Bussis nr 17 oli eriti viisakas noormees. Mul jäi suu kohe lahti, mis toimub :D "Aitäh" ja "palun" ja "vabandage" ja "head päeva" ette taha. Ei olnud nagu sellise viisakusega harjunud. Siiski reisisaatja on vajalik amet, kuid meil Luisega polnudki väga abi vaja.

Täna sõitsin lumesajus Tartusse tagasi. Tartus oli Emajõe kaldal minnes üles pisimäkke s o Vabaduse puiesteele (vist on õige tänava nimi, ma tavaliselt ei tea/ei pea meeles tänava nimesid, kuid ära ei eksi) väike seik. Oli jube libe. Lauraga ei saanud edasi ega tagasi. Õigemini libitsesime ikkagi tagasi ühe koha peal. Tulid appi kaks vene prouat, kes armsasti toetasid ratastooli. Kommentaar oli selline, et meil on moekad saapad. Tegelikult olid Laural normaalsed head saapad. Pigem on minul libedad saapad, kuid mina ju niikuinii ei kõnni :) Talvekumme vaja ratastoolile hoopiski :P

Tartus oli kohtumine meie psühhodraama grupiga.

Uus ees seisev poolteist nädalat on üli pingeline ja kiire. Mul ei ole aimugi, kuidas kõik asjatoimetused ja käimised tehtud saavad, kuid küll saavad :)

...

Olen täiesti olemas.

Ja homme Tallinnas. Oma näitust mõtlemast. Loodan, et päälinnas mu teine näitus tuleb pisut suurem, kui oli esimene näitus Lille majas Tartus. Täna sain just omad esimesed 18 maali tagasi kaugelt maalt.
Paki kättesaamisel olid väikesed vingerpussid, kuid hästi armas oli lõpuks see, et sidetöötaja muretses minu paki pärast. Täna jõudsin Liisaga suht viimasel minutil pakile järele. Internetis on valed lahtiolemiste ajad.
Eesti Postile küll tulevad minult mitu miinust.

Aplaus jalgadega

Aplaus jalgadega püsti seistes on istuvale töötajale OK :) See tähendab vist, et mullegi on plaksutamine jalgadega OK ;):) Igatahes Pärimusmuusika Aidas Viljandis veidi õpetati just nii sirutama - plaksutama jalgadega vastu põrandat.

Pärimusmuusika Ait on invasõbralik, tõesti on. Esmakordselt elus sain liftis üksinda sõita. Lift ongi mõeldud ainult puuetega inimene ratastoolis. Teine inimene kõrvale ei mahu. Lõbusõit pole lifti otstarve - nii mulle naeratades seletati.
Kaldteed.
Inva-wc on vägagi normaalne. Võiksin norida vaid peegliga jälle, sest peegel oli taaskord kõrgel.

MINU EESTI ...
Mulle tuli ja ei tulnud ka üllatusena, et meie pisikese mõttekoja eesmärk "jääda iseendaks st kõik algab minust endast" oli 1. mail 2009 üks põhiteema, millest rääkiti. Seega järeldus, meie väike seltskond ei pannudki mööda. Kui üldse saab nii öelda :)
Kõige vähem arutati masot - 3%...
Raha on oluline, kuid mitte oluline ka. Raha ei ole ju maailmas kadunud kuhugile. Raha tuleb otsida ja leida...

Täna mõistsin jällegi, et pole olemas võimatuid unistusi.
On raskemaid aegu unistuste täide viimiseks
ja
tohutu suhtlemine inimestega.

Tiia´dele

TIIA nimepäev on 1. nimepäev. Niisiis:
Tiiad, olge täna õnnelikemate naeratustega kui mina! :)

Mina olen päev Viljandis. Minu Eesti mõttetalgude inimeste üritusel.

Oo, mu jumal...

Lõpuks ometi saan üks päev loodetavasti sel nädalal rahulikult kodus olla. See päev on täna, kuigi hetkel kohe varsti lähen magama.

Sai käia vahepeal taas Rakveres ja Jõhviski ning Erika ja Maarika pool Annelinnas. Eilne naeruõhtu Maarika ja Erika pool oli hästi lõõgastav. Naersime kõhuvalu endile. Lihtsalt olime. Tundsime end mõnusasti. Mõned pildidki lihtsalt olemisest siingi :)

Lõkerdus oli mulle vaja :)

Muidu mu juhe jookseks praegu pingest kokku. Restartki vist enam ei aitaks... Aga mind on siiski juhtmega vaja :P;)

Hobuse amortisatsioon:P

Kaks päeva suhtrlemiskoolitust on läbi. Ja mul on tunne, et ma ei oska ÜLDSE suhelda, nii nagu üks korralik inimene korralikult suhtlema peaks. Aga küll ma õpin. Arengu lagi ei ole veel käes - loodetavasti ei saabu veel niipeagi. Olen veel küla peal, kuna koju jõuan, seda ma ei teagi, aga ükskord me jõuame niikuinii;)

Aga nüüd mõelge välja, mis on hobuse amortisatsioon:P Ja MILLISTE kehaosade puhul seda esineb.

Ei-ei, ma ei ole ära keeranud. Aga küsimus jääb ikkagi püsti, ja ajab meid Maarjaga endiselt naerma. Itsitame õhtu otsa. Käi veel suhtlemiskoolitusel - hobused tulevad mängu !

Kreisi päev

Kreisi päev igas mõttes :)
Kõigele lisaks hakkas pesumasingi esmakordselt lollitama... Nagu veel vähe oli igasugustest asjadest, mis nagu sujusid ja ei sujunud ka...

Küllap tähtede seis täna ei olnud minule määratud. :P

Kui homme vähegi paremini laabub, siis peaksin olema homme ja ülehommegi koolitusel Tartus.

Kellad on õiged?!

Talveaeg ei istu mulle mitte üks raas.

Eile õhtul tuli üllatusena, et juba öösel kella keerada... Millegipärast arvasin, et järgmine pühapäeva öösel tuleb tund tagasi keerada... Aja arvamine oli sassis. Ei tahaks uskuda, et oktoober 2009 saab ka läbi...

Põhimõtteline küsimuste küsimus

Kas ÄRAKEERAMISE vastand on TERVE MÕISTUS ? Kaks ärakeeranud päeva, kusjuures tänase päeva lõpuks on kõik isegi ENAMVÄHEM hästi:)

Ärakeeranud päev

Kohe mitu asja keerasid täna täiega ära, sh meie kallis projekt. St projekt ei keeranud ära, ta lihtsalt ei läinud järjekordselt läbi. Nüüd tuleb hakata lihtsalt ja konkreetselt pidu panema ning siis mõtlema, kuidas kõigega otsast peale hakata.

Olen mõnda aega linnas. Kõik:P

- . - . -

Käisingi Rakveres. Minnes üllatas Jõgevamaal juba lumi. Täiesti talv kohe! Tagasi tulles polnud lumeraasugi kuskil...

Muidu... oli kõik nii nagu arvata oli. Rõõm. Kurbus.

Hing on rahutu ja rahul. Üheaegselt.
Tegin täna parima, omaenda meelest, mis momendil teha sain.

Ja mõistsin taaskord selgesti, et mina ei tohi kunagi kuulata teiste arvamusi. See tähendab, kuulata võib, KUID tegutseda ikkagi kõhutunde järgi. Ning mitte uskuda arvamusi, mis ei saa olla ehk tõeseid. Seda enam, et ma tean rohkem mõne asja tagamaid.
Kuid kui 10 aastat tagasi oleksin kuulnud igaühe arvamusi/arvamusi, mis tegelikult mulle üleüldse ei sobinud, siis täna ei tunneks ma rõõmu, mis praegu on ... Siis oleksin lihtsalt segadusest hulluks läinud...

Puue EI takista ISE OTSUSTADA ega VASTUTADA.
Puue EI sunni leppima ütlusega, et puue on kellegile piinlik/häbiväärne. Kui ongi nii, et keegi häbeneb kellegi puuet, siis tuleb selle tagamaaga, mitte noogutada leppivat. ´

EI nutta,

... aga elu on olnud vahetevahel ja sagedasti ebaõiglane...

Pagana pihta, see sõna "ebaõiglane" ei olegi õige sõna ja "ülekohtune" pole ka õige sõna...



Ei nutta ma, kuid pisarad veerevad iseenesest.

Jõuetuse tunne on. Ainult mis mul on, on armastus. Vahel jääb vist armastusest siiski väheseks, et olla kellegi kõrval hetkel, kui ta vajab teist väga - väga, kuid ei julge öelda...



Homme olen Rakveres. Ootamatult, sest teisiti ma ei saa... Saaks küll, kui mul oleks kivist süda, kuid... õnneks mul ei ole kivine süda.



Seni, kuni elan armastan ja säran.

Varun veel tohutult kannatust armastades ja särades.



Ja ei nutta,

kui nutangi, siis hästi varjatult ja salaja.



Tegelikult peaksin olema hoopis õnnelik.

Püüan ollagi õnnelikki, kui see õnn on hetkel pool...



Loodan südamest, et kõik, millest ma ei blogi täna, läheb siiski väga hästi!

Pilte kulmudest neegripoisini :)

Täna olin iluravis :) Liisa huvi on kosmeetika, siis ta tegi mullegi totaalse muutuse :);) Kiskus kulme jne jne. Selline TIBUTIPS nägin enne linna minekut välja :D

Teisipäeva õhtul Lille majas Joeliga ehk onju kaks erilist inimest, kuid samas tavalist inimest. Muide, Lille maja rahvas rääkis tallegi seni, kuni mina varbaga näppisin pöidlaklaverit, et olen hea ja kuulus (seda ma veel ei ole) kunstnik, kes maalib varvastega.

ZAVOODIS. Kes vähegi "korralik ja teadlik" on, see teab, mis koht on Tartus ZAVOOD!!! Mina tean Zavi 10 aastat ja minu/Laura selja taha jääb laud, mille taga on olnud vapustavad elamused aastate jooksul. Raud luukere meeldib mulle kohustavalt.

Kui sattute Tartu, siis ühe Tartu õhu leiate Zavoodis!!! :D

Mina uue isikliku abistaja Liisaga Zavoodis teisipäeval.

Ja vaadake mu teisipäevast ja tänast nägu ja eriti kulme :):P Kuigi teisipäevalgi oli mul meicap, kuid mitte nii põhjalik, kui täna. :D Seega, naised hoolitsege enda eest - ärge kartke kosmeetikut!Mina olen kartnud ilusalongi minna ja seda päris tõsimeeli. Olen siiski puudega ja kõik muu... See on muidugi valehäbi.

Sest

olen lihtsalt NAINE, kellele on tingimusteta iluravi või parem veel ilukunst lubatud.

Kui hommikul olin kuidagi iseenda sees pahur, siis nüüd õhtul olen suht rahulikkus - mõnusas - heas tujus. Mõistsin, et elan iseenda elu ja need, kes sellest aru ei saa, on oma probleemidega ning elavad oma elu. Ja nii ongi!

Üks väike seik Werneri kohvikust, kus käisin täna arvatavasti esimest ja viimast korda. Nimelt oli pissihäda ja me ei leidnud kuidagi wc-d, Liisa küsis siis. Vastuse sai nipsakalt: minge trepist alla. Väga tore - KEERDTREPP. Okei, Liisa võttis mind sülle, saime hakkama. Liisale esimene tuleproov, mille läbis edukalt!!! Lisaks keerdtrepile kõigus wc-pott, kruvi lahti põrandas ja ühes kabiinis ei põlenud tuli.

Muidu Werneri kohvik nagu kohvik ikka. Mingit eriti sümpaatset muljet ei jätnud mulle...

Jõime kohvi ja teed Ragnega.

Nägin üllatavalt Erikatki, pisut hiljem ka Maarikat. :D :)

Ohoo

Vaatasin just silmanurgast Ringvaade välisuudiste kordus. Näitas: Argentiinas avati suu ja jalaga kunstnikke näitus. Jess! Meie VDMFK! Kuigi nime vist ei öeldudki... See ei olegi tähtis... Tähtis on hoopis muu - ja küllap saate aru, mida mõtlen... :)

Öine tee

Pimedatel ja külmadel õhtutel, eriti öödel on mõnus teed juua. Olen muidu kohvijoodik. Näiteks kevaditi / suviti teed ei joo peaaegu ma üldse. Nii, kui sügispimeaeg saabub, algab mul ka õhtu - teehooaeg :)
Praegugi jõin kruusi teed. Näksisin pannkoogi kõrvale (täna tulid hästi mõnsad pannkoogid. Igakord ei tule millegipärast nii mõnsad. Ma ei tea isegi öelda, miks see nii on. Võiks ju arvata, et oleneb abistajast, kes parajasti tööl on... (täna Sandra), kuid nii see ka ei ole. Vist siiski sõltub materjalist, mis taigna läheb ja tähtede seisustki :):D ).
Varsti kesköö. Juba homme ka.
Nojaa, daamid hoiduvad öisest söömisest - figuur ja rannahooaeg ja mis iganes - aga mina näksisin kõhu täis. Topelt täis. Enne sõin kartuli - juustupüreesuppi... Kõht oli täis.
Mul närv sees. Närv ajas näksima :D (Leia lolli, kes ei leia vabandust öisele söömisele!!!)
Homme otsustatakse väikese projekti saatus. Loodan südamest, et nähakse meie mees(sega)konna head tahet teha miskit ka maso ajal...
Homme pean julgema ka EI ütlema. Mitte "pean julgema", vaid loodetavasti suudan öeldagi ühe sõbraliku EI.
Veel homme peaks muutma mind ilusamaks, kui olen olnud :P Ma ei ole eneseimetleja ega egoistki, arvan :D Teen ühe ammuse unistuse teoks...

On piisavalt rattaid, et kvalifitseeruda

Kohutavalt sünge ja nukker sügispäev ja -õhtu. Sügistormine. Elekter oli vahepeal vahelduv... Mõtlesin juba, et peab kell kaheksa teki alla pugema - mis sa ikka pimedas toas muud teed või...

Siis aeti mind elevile - Roller Disko :) Mul olevat piisavalt rattaid, et kvalifitseeruda. Seda usun tõesti mina ise ka, et mul on piisavalt rattaid. Ja mul selleks ürituseks mootor ja jaladki olemas !!! Nii et teen/teeme ära!!! :):):) Esimesele üritusele ma ei jõua. Kuigi miski poleks ka võimatu, kui hästi tahta... Aga mõnele üritusele kindlasti jõuan ja rullin end hingetuks :D
Vajasin tänagi midagi, mis oleks mulle enneolematu energiaallika süst...
Tahan ammu juba lihtsalt tantsima minna, et ennast välja elada... Mõttest kaugemale praegu ma ei ole millegipärast jõudnudki...
Igatahes mul ainuüksnes mõttest hakkas kuum, kuigi elamine jaheda võitu... :P ja vaim muutus paugupealt erksamaks :D

Pöidlaklaver

Täna õhtul mängisin või õigemini proovisin näppida varbaga pöidlaklaverit. Aafrika rahvuspill, mis olevat pea igas peres olemas. Sattusin Lille majja juhuslikult aafrika musta noormehe Joeli esinemise ajaks. Täiesti äge elamus. Hoopis teistsugune kui muu maailma muusika elamus... Joel laulis ja õpetas meidki, kes olid kogunenud teda kuulama, laulma 10 sajandi armastuslaulu ta emakeeles.
Muideks, tegin Joeliga piltigi. Seega, mul on nüüd pilt, kus must noormees istub mu kõrval käsi mu õlal. :) Täiesti lahe! Noormees (23 a) oli sõbralikult nõus. Kuid pilti näete lähipäevil, sest pilt on Liisa fotokas veel.

Mu näitus on veel Lille majas üleval. :)
Lille maja inimestele olen vist siiski tohutult oma inimene - paljud kallistavad ja naeratavad juba kaugelt. Südame teeb soojaks!

Hommikul üllatas Maarika. Tuli lihtsalt peale USA-s olemist mulle külla. Tuli ette teatamata. Tahtis mind üle mitme kuu näha. Kole Armas! Rõhutan sõna "Armas"!

Liisal oli esimene tööpäev ja suht pikk. Väga hästi sai hakkama! Olen kindlalt veendunud, et mõnda aega olen tõesti turvaliselt asjalikke isiklikke abistajatega.
Mul on samas tohutult suur rõõm kuulda Sandralt ja Margotilt, et nad soovivad mind "üle anda" väga headele abistajatele. Vähemaga nad ei lepiks...
Homme hommikul tuleb tööle Reet.
Proovin nüüd mõnd asja omas elus läbi viia, mida olen kaua unistanud/mõelnud. Eks see tulevik näitab, mis ja kuidas see kõik välja tuleb :P

Tantsupidu - tantsupidu :D Ühishingamine :)

Lõpuks vaatasin ka tantsupeo pilte. Olin suutnud tüdrukutega vahepeal pildid hoopiski ära unustada st endale ka küsida pilte. Nüüd siis vaatasin üle poole tunni ja tõmbasin kallikesesse ka.
Kuidagi hästi - hästi mõnus oli pilte vaadata. Hoopis mõnusam, kui tv-s... Võib - olla sellepärast, et need pildid pildistasid omad inimesed :)

Oli küll ÜHISHINGAMINE, mis nüüdki tekitab värinaid kehale ja hinge :)

Üks meist naine, teine mees

Nii palju siis portaalis lolliamisest - suhtlesin kellegiga väga meeldivalt paljust ja eimillegist.
Aju puhkas.
Seda oligi mulle momendil vaja. :)

Nukrus...

Kõle õhtu.
Kuidagi nukker. Üksindus.
Hellasin sõbrannadele. Tavaliselt ma ei luba endale niisama lobisemist mobiiliga. Vaid siis, kui tunnetan, et vaikus ja üksindus viskavad üle mõistuse... Täna on selline tunne...

Arvasin mõned nädalad, et tänasest õhtust tuleb hubane ja mõnus õhtu, kuid... hommik avanes hoopis vastupidise tõe... See on ELU. Lihtsalt Elu. Kõik ei saa alati minna nii nagu on kavandatud...

Tegelikult võiks mõnes portaalis hakata lollitama. Ei olegi kaua aega lollitanud :P Mõnikord aitab ajuvaba lõõgastus nukruse vastu. Läheksin linna peale laiama, kuid... - seda ma ei saa ju... Internet aseaine! :(

:):):)

Mul on muide juba valitud. Kasutan e-valimise võimalust. Kolm minutit ja tehtud! Hoidsin vähemasti kolm isikliku abistaja tundi kokku - tubli mina :) Kolme tunni jooksul saan hoopis muud teha isikliku abistaja abiga.
Aga soovitan - valige siiski. Ärge loobuge oma võimalusest elu - olu paremaks muutmisel :) On ju mitmeid variante valimiseks. Pühapäev, 18. oktoober võib jääda täiesti enda päralt :) Vähemalt saab tulevikuski kaasa rääkida mis ja kuidas kov-s peaks olema :)

Täna oli Liisal nö proovipäev. Tubli tüdruk temagi!
Arvan ja loodan, et nüüd olen mitmeks - mitmeks kuuks väga isiklikke abistajatega kindlustatud. See tähendab seda aga, et saan usutavasti turvaliselt oma isiklikku elu elada, oma plaane teha ja sättida tegevusi ja nii edasi.
Seega, julgen unistada, et sügis ja talv ei saagi olema mul sünged ja üksluised nagu arvasin tulevat. :)
See igati positiivne!

Veel jõudsin kirjutada järgmiseks aastaks projekti. Poolenisti... Sest uusaasta võiks siiski tööd juurde tuua. Ma nagu sooviksin end rohkem veel proovile panna ning endast rohkem anda...

Möllame elades veel!

Mella näitus 21. 09. 2009

olin näituse avamisel Tallina Ülikoolis isikliku abistaja Luisega.

Minu kodustatud LIBLIKAS

Maarja pildistas tõepoolest täna hommikul minu tagatoa aknal mu liBlikat, kellele tundub meeldivat toas elu - olu :)

Ei mäleta varemalt, et 7. oktoobril oleks veel liblikat kohanud... Nüüd on mul lausa kodustatud liblikas :D

Kunagi tritsuna tõin mängukäekotis vigastatud liblika koju. Panin käekoti hästi palju heina, et liblikal pehmem oleks... Käekoti jätsin praokile... Paari päeva pärast unustasin hoolealuse. Suur ehmatus, kui mingi ussi taolise olevuse leidsin mõne kuu pärast käekotist...
Üks mälestus lapsepõlvest. :)

Mille puudumine

Helistati. MTÜ LEEPÜ-le. Paluti mingile küsimustikule vastata meilitsi. Nõustusin. Sinnamaani oli kõik korras, kui ütlesin enda e-aadressit... Kordasin seda 101 korda - saan aru, et suht raske on koheselt aru saada minust, kuid... Telefonikõne lõpp oli hästi kummaline: proua A. L. ei öelnud "head aegagi"...

Nohjaa... võib - olla on mul hoopis ootuste või viisakuse puudumine :P

Raamat või ... õpik juba :)

Sain meili. Taaskord palutakse minult abi kursusetööks ja loeti mu raamatut. Tegelikult on meeldiv, et raamat mõteainet pakub ja avardab maailmapiltigi :)

Tahtmatult tekib mõte, et tuleb kindlasti õpiku taoline raamat kirjutada :)

PRAEGUNE HETK

Eile tõi naabrimammi lisaks lilledele raamatugi lugemiseks. Tal on korralikult hoitud raamatud. Paberid ümber raamatute nagu omal ajal olid paberid ümber koolivihikute. Ja kõik muu...
Vahest paneb ta korralikkus naeratama.
Tihti ei viitsi ma neid raamatuid lugeda. Ei paku huvi.
Täna hakkasin siiski sirvima Eckhart Tolle "Meelerahu hääl" . Sattusin vaimustusesse. Kohutavalt mõtlemispanev. Üks tera siiagi:

See üks hetk - Praegu - on ainus, mille eest sa ei saa kunagi põgeneda, ainus püsiv tegur sinu elus. Mis ka ei juhtuks, kui palju su elu ka ei muutuks, üks on kindel: alati on Praegu.

Miski puudub just praegu...

Tuba on hubane. Täpselt nii nagu sügisõhtul olla võib... Naabrimammi tõi sületäie sügislilli. Ei liialda. Mahutasin - jagasin lilled vaasidesse.
Lõhkusin ühe vana vaasi veel. Kobajalg selline!!!
Kilde oli suht palju. Seega peaks olema õnne kui palju, kuid... Õnne pole ju... Või siiski on...

Tutvusin Mäksa valla arengukavaga 2009 - 2026. Vahetasime seejärel vallavanema Margusega emaile. Huvitusin IAT-st. Lühidalt: IAT jätkub kindlasti. Loodan ja küllap valdki loodab, et IAT areneb samuti.
Ma elan vist parimas KOV-s :) Eestis. IAT suhtes küll.
Huvitav - huvitav, millal paljud teised kov-d mõistavad, et IAT on vaieldamatult üks parim viis mõnele (loodetavasti paljudele) puudega inimestele elukvaliteedi muutmisel paremaks ja iseseisvusele? Samas olen aga veendunud, et iseseisvus algab siiski puudega inimesest endast! Üksnes teenus ei suuda veel (puudega) inimest iseseisvalt elama panna... Kahjuks on see nii!

Hetkel aga puudub mu toakeses see miski, et olla rahulolev. Või on see, et alati võiks parem ja õnnelikum olla...
Ma ei tea...
Nukker on kuidagi...
Armastust võiks rohkem olla...

Rahulolematus on vist ka kindlasti iseseisvale elule omane :P

Lukus :)

Minu isikliku abistaja töökoht või töökohad on hetkel vägagi täis :) St olen vist vägagi kindlustatud isiklikke abistajatega :)

Täna kohtusin Liisaga. Ta kirjutas mulle umbes kuu tagasi leides kuskilt minu (igivana) töökuulutuse. Tunda oli, et tahab just seda tööd, kuigi alguses ajas sassi tugiisiku ja isikliku abistaja... Arvestades õpingute algus, siis on sassipundar andestatav. Liisa küsis julgelt ka praktika koha kohta. Mina olen nõus praktikat andma, kui kool sellega nõus on!
Olen ennemgi mõelnud, et nii mõnigi sotsiaal või terapeudi erialaga tudeng võiks minu juures praktikat teha. Kuigi olen vist siiski eriline puudega inimene :P õppeprogrammide jaoks. IAT areneks edasi - selles olen sajaga kindel.
Aga jah, tulla Valgamaalt töövestlusele - see on märkimisväärne. Olin täna ka üksi (kellega siis veel peaksin olema?! Ikka iseendaga !!!) kodus ja panin Liisa kohe olukorra harjuma. Lahe oli näha, kuidas ta üha enam silmad särama lõid, kui tabas ära, et olengi täpselt selline nagu olen ja kõik puudega inimesed polegi ühesugused... :)
Huvitav, et koolid seda ei õpeta. See on ju elementaarne, et iga inimene on ainult iseenda moodi!
Nii Reet kui Liisa õppivad sotsiaaliga seotud erialasid. Loodan väga, et see aeg, mis nad minu juures avardab nende maailmapilti.

Sandra ja Margot on ka mul olemas! Neist on mul kurb loobuda, kuid varsti teeb elu omad mängureeglid. Oleme aga veendunud, et jääme siiski üksteisele kauaks olema. See on RÕÕM.

Ma ei ole veel nii kiiresti töökuulutust internetis kustutanud kui seekord. Kas maso mõjub? Või on miski maailmas paremaks muutunud...

Aga üks tüdruk on vaja veel üle vaadata. Saan vähemalt talle selgitada, mis vahe on hooldajal ja isiklikul abistajal...

Loodetavasti tuleb hullumeelne sügis :P

Tänagi on hullumeelne päev. Väga heas mõttes.
Välja arvatud veeta olek terve õhtupooliku. Praegugi ei ole vett. Vaja vett, et jalad õlivärvist pesta - nimelt töötasin uue maali kallal... Eile õhtul oli hullem: olin kuivalt dšussi all :D Meil uuendatakse veevärki, juba mitu nädalad teevad varahommikust hilisõhtuni maa sees töid... Pole hullu, küllap saab edaspidi parem vesi!

Täna läks projekt posti. Profilt projekti tegijalt väga positiivne vastukaja me projektile. :) Seega hoiame varbaid ja pöidlaid, et rahastaja ka mõistaks, et koolitus kriisi ajalgi on oluline.

Täna sai paika minu teise näituse avamisaeg: 17. november kell 17.00. Tallinnas. Täpsem inf novembri alguses. Kahjuks ei õnnestunud puhkepäeval teha... Nüüd aga on neil inimestel, kes tööl on, natuke aega ehk kuidagi tööaega sättida ja siiski tulla :)

Oktoobrist on mul usutavasti uus isiklik abistaja Reet ka. Sandra ja Margot ei kao veel kuhugile, kuid meil kõikidel tempo peal, et lihtsalt pidin endale mõeldes midagi välja mõtlema - ja parim on uus isiklik abistaja.

Ma ei olegi jõudnud teile soovida head sügist. Teen seda praegu:
valgust sügispimedusesse
ja
rõõmsat hullumeelsust ka!

Elus ja vist päris hästi elus

Nädalavahetusel olin Põltsamaal, psühhodraamas. Seekord oli kõige raskemad koolituspäevad, mis siiani on olnud. Samas ka kohutavad õpetlikud.

Täna sai Merli 15-ks! Aeg lendab imekiiresti! Uskumatult kiiresti...

Ja nüüd enne tudule minemist kuulsin hästi head uudist :)

Olen siiski rõõmus. Õnnelik.
Kuigi mõni päev veel tagasi mõtlesin, et lähen probleemide ahela keskel lihtsalt hullks... Hulluks minemine aga ei oleks raasugi aidanud... On hea meel, et säilitasin siiski külmanärvi...

Kas kuul kasvavad seened?

Kas kuul kasvavad seened?
Tänase päeva küsimus.
Naljatamisi.
Hoiaks lihtsalt aega kokku, kui saaks minna samaaegselt kuu peale ja seenele :D :D :D

Kõigele lisaks on ees oodata aja puudus...

Eile ja täna sai tehtud tõsist tööd ainult naerdes :) Loodetavasti kunagi on töötulemused avalikud...

Reede õhtuni olen kodus, siis jälle Põltsamaale. Psühhodraamasse.

Olen täiesti olemas:P Eile sain isegi Tallinnas käidud. Mella näituse avamisel Tallinna Ülikoolis. Kusjuures avastasin, et olen ikka VÄGA lollikene olnud, ja Tallinna linna ei tunne ma üldse. Avastasin, et üks tänav on lihtsalt teise tänava taga, ja üks maja on teise kõrval, ja nad on lisaks veel omavahel ühendatud:P Aga mina olen juba paar aastat käinud sellesama ühe maja juures IGAVESE ringiga. Nii et, päris tore on Tallinna linna tundma õppida. Kes ei õpi, see sureb lollina - kuigi, lollina sureme vist niiehknii:P Aga vahepeal on natuke aega antud õppimiseks.

Bussijuhid olid eile hästi lahedad. Ütleks neile hea meelega AITÄHH ! Päevane bussijuht ütles isegi: "Järgmise korrani !" Tõesti tahaks temaga järgmine kord ka sõita.

Eilne päev oli jälle hästi minuti pealt planeeritud. Praegu olen veel küla peal, kunagi ehk jõuan koju ka. Aga siis lähen varsti jälle ära. Nagu Ragnar eile öösel keset Tartu linna mulle ütles: "Ma arvan, et sa ei istu 80-aastaselt ka kodus". Arvatavasti nii lähebki ! Või ehk, lugege ühest vanahärrast, kelle käest on lihtsalt hästi palju õppida. Tehkem järgi !

http://www.boston.com/news/local/massachusetts/articles/2009/06/05/100_year_old_mass_athlete_still_playing_to_win/

Mu elu reegel siiski

Mu elu reegel siiski on mitte olla õnnelik ja uskuda, et lõppude lõpuks loksub miski väga paika. Alati, kui unustan selle reegli, tuleb kuskilt mingi hullult halb "pauk"...

Minu saatus vist ongi olla õnnetult kurb ning naeratada läbi pisarate.

Ma ei ole valmis blogima, mis juhtus...
Kuid
plahvatan varsti niikuinii, kui miski ei muutu :(

Minuga on tegelikult siiski korras... nii korras kui hetkel saab olla...

Liblikate lendlemised tähendasid või tähendavad edasi üllatusi...

Liblikad lendavad mu toas. Päriselt ka! Juba nädala... Ma ei saa aru, kus kohas nad tuppa saavad lennata. Aknad on suletud.
Mitte üks sügis pole liblikad toas lennanud.
Võib - olla peas küll on liblikad sügiselgi lennanud. Teistmoodi aga :-):P

Arvasin, et see nädalavahetus on kuidagi üksildane ja kõle. Eksisin. Õnneks!
Uskuge või mitte, kuid mu kodu hakkab järjest rohkem elama ja särama nagu peabki see ühel emal olema :)
Kella 16 paiku helistas Silver ning küsis:
"Kas oled kodus?"
"Jah, olen."
"Tulen siis varsti läbi! Ära midagi tee. Ma tulen korraks..."
Jäin tummaks. Ei uskunud omi kõrvu.
Laps tulebki lambist koju!!!
Lihtsalt niisama!!!
Ja tuligi. Sõpradega. Ajasime natu juttu. Siis sõitsid edasi mamma poole ning sealt edasi Tartu pittu. Noorte asi!!!

Saan aru alles praegu päriselt, kuidas elu sagib ning kui HEA, et ma omal ajal võitlesin taas kodus elamise välja ja et ma mitte üheks hetkeks ei ole kaotanud lootust lastega koosolemisest... Mured ja varjatud pisarad saavad kord miljoni kordselt rõõmu ja õnnega täidetud... Taevaisa siiski annab tohutult mulle!

Uskumatu muinaslugu, mille õnnelik lõpp on alles poolel teel. Loodan südamest, et muinaslugu laseb end veel kaua nautida enne kui tuleb see viimane õnn... :-) Harjumatu kuidagi, et mul ongi ema roll, kellele sajavad omaenda lapsed x - hetkel koju ning mõelda samas, et unistused - soovid - lootused lähevadki endamisi sajaga täide... Ma olen olemas paljudele noortele, kes tulevad ka minu juurde kui oma inimese juurde... kui oma koju...
Aga omad lapsed on siiski pisut - pisut erilisemad ;)

Samas mida rohkem tunnen rõõmu, seda vähem mõistan oma ema... Kuigi ma pole temast eriti bloginud, siiski on ta mu hinges olemas... Mina kui ema tunnen laste käimistest - olemistest - ja millest iganes rõõmu või ka muret. Muret ikkagi nii palju, et püüan lasta neil jääda iseseisvalt endaks. Noor inimene peab enda kogemusi saama eluks :) Noorus on ju õppimise aeg ja seda mitte ainult koolides :)

Üks liblikas puhkab kokkusurutud tiibadega roosilistel kardinatel...

Avatud... elu ikka jälle :)

Eile toimus paljudes maades samal ajal psühhodraamat tutvustav õhtu Avatud lava. Teadsin sellest õhtust Olustvere saadik ning täpsem info, kus - kes - mis Tartus, jõudis minuni nädala eest.
Loomulikult tahtsin hirmsasti minna ja käisin ka. Teisipäeva õhtul korraks oli lootusetu tunne, et jääb minemata. Lihtsal põhjusel, et ma ei pääse kella 19-ks Tartu, sest tüdrukute loengute ja bussiajad ei sobinud kokku... Olin siiski hea punnija nagu alati:D Hellasin natuke. Lõpuks abikett sujus minuti pealt: Krista sõidutas mind linna, Margot jalutas minuga kesklinnast Lembitu tänavale ning psühhodraamas olime Lauraga.
Selliseid päevi on mul tegelikult hästi palju, kus vajan mitmeid abistavad kättepaare ja pean suutma kõik abiketi ilusti sujuma panna. Huvitav on see, et peaaegu alati õnnestubki!

Psühhodraama õhtutunnid olid toredad, asjalikud, kasulikud ja nii edasi. Sain positiivse laengu. J. Morenol oli/on tuline õigus, et elus tähtsam on kohtumine. Eilegi kohtusin mõne uue inimesega ning üha enam saan aru endast: puue ei loe inimeseks olemisel :) Noh, lihtsalt ei loe! Olen lihtsalt inimene!

Rohkem lahti seda mõttekäiku ei seleta...
Loodan, et saate aru mida mõtlen :)

Elektrivaba mahavisatud päev

Päev otsa ei olnud elektrit. Kaevetööde käigus pargis olevat kaevatud kaabel läbi... Kõige jubedam lugulaul on minu jaoks see, kui hommikul avastad, et kohvi ei saa teha:
1. ei ole elektrit
2. ei ole vettki, kuna pole elektrit.
Täna oli õnneks mammal piimaring. Helistasin mammale: "Too piima asemel kohvi!" Nii saingi hommikukohvi suht lõunaajal :D Lisaks kohvile tõi mamma pudeli kaevuvettki - igaks elujuhtumiks. Piim peale kaupa nagu alati.
Kella viieni õhtul ei osanud midagi teha. Arvutiga ei saanud teha, oleks küll saanud akuga paar tundi projektiga töötada, kuid ausalt öeldes ma "ei läinud käima"... Elamine oli harjumatult vaikne. Maalida ka ei saanud, sest ma ei teadnud, kuna saaksin jalad värvist pesta...
Molutasin niisama.
Siiski - oli lõpuks taas vanaemale Stellale kiri kirjutada. Hea meel on selle üle! Tavaliselt ei leia - tobe vabandus - vaba hetke kirjutamiseks. Pastakaga. Täna lausa nautisin kirjutamist. Siis kirjutasin ilukirjas veel ühe sünnipäevakaardi, mida olen ka järjest harvem kirjutama hakanud... E-kaardid ja sõnumid on paljud ilusad asjad rikkunud. Paber ja pliiats/pastakas on veidi rohkem sinust ja su südamesoojusest - kas ei ole :)

Mõtlesin, kuidas vanasti ei tundnud inimesed elektrita igavust...

Õhtul tegin Sandra abiga lõpp head süüa. Kartuliputru seene - tomatisalatiga. Lõpp kaua polnud seene - tomatisalati söönud! Sõin ja tundsin õnne. Õnne tundmiseks nagu suurt põhjust polnudki, kuid... :)

Meil on ju kõik peaaegu olemas... Isegi igapäevane elekter... Miks siis veel virin... :)

Veel 27. augusti pilte

See kallistus vist kaalus küll üles kogu isikliku abistaja teenuse olemasolu :) Mu südames on mõned sellised kallistused veel, kui tüdrukud tänavad mind, et võisid olla tähtsal hetkel minu kõrval - uskuge, neil kallistustel ei olegi sõnu vaja...

Lehvikut peab ju kindlasti käega lehvitama :) Mella kingitus on lehvik. Huvitav - huvitav, kust Mella teadis, et unistan lehvikust Võsu koolituse ajast :D Võsul sai üks õhtu lihtsalt tuult tehtud ning siis mõtlesingi omaette, et tore oleks lehvik koduski... :P Ja nüüd ongi lehvik, veel üliarmas ja ootamatu lehvik kodus :D

Unistustel on komme ootamatult täituda!!!

Unistuste lendlemiste pilte on veel mu kodukal

Oligi asjalik ja mõnus nädalavahetus

Eile sain niisiis Kaubamaja ees laadal Ragnarilt pildid kätte. Küllap riputan suuremalt jaolt kodukale, kuid mõned siiagi juba. Näituse eelnev öö oli töine kuid hästi lõbus. Margot ja Helena ronisid ühel redelil ühekorraga. Mina alt karjusin nende eest, et nad alla ei sajaks :)

Püsti seistes olid mul maalid rohkem otsem :P

Päris lõpuks :)

Loodan, et paljud teised pildid saavad tänase õhtuga kodukale.

Muidu oli nädalavahetus hästi mõnus. Luise oli minuga. Hea on mõelda, et noor inimene tahab veidi tööd teha ja saabki tööd teha. Tahan öelda, et miski pole võimatu, kui väga tahta. Küllap olen Luisele oma jälje jätnud, et ikka ja jälle tuleb Tallinnast minu juurde tööle, mind abistama... Täna hommikuks näiteks tegi neiu esmakordselt elus mannaputru! Nii saavad kõik neiud minult natukene kogemusi iseseisvaks eluks... See on pagana tore vastastikkune andmine. :)

Kuna eile oli hea päikeseline ilm, siis käisin surnuaiaski. Elutempo on suht kiire, et suvel jõudsin surnuaeda vaid korra... Siiski... Tegelikult eile haua tundsin, et papa ja vanaema võiksid olla küll minu üle praegu uhked... Surnuaias käimine ei pruugi nukker kohustus olla, vaid ka rõõmus - elu ju läheb edasi :)

Loodan

Nädalavahetus saab olema ehk hea asjalik ja põnevgi olema. Loodan vähemasti seda. On mõned plaanid jälle, kuigi mitte eriti suurt... Üks sünna tuleb küll ära pidada, kuid parimal juhul kogunisti kolm sünnat... :D

Olen vahepeal jälle maalinud. Uus töö tuleb loodetavasti palju ütlev ja huvitav :);)

Ja kirjutan projekte.

Töötähe all olen tegutsenud. Loodan, et pingutused kannatavad taas vilja :)

09.09.09

Maagilise kuupäevaga päev saabki varsti otsa...
Oli küll märkmikkalendrisse kirjutatud mul, et juhtub midagi erilist just täna... Kirjutatud peaaegu aasta tagasi... Usutavasti mõtlesin heale...
Täna oli täiiesti tavaline päev :)
Ainult naabrimammi tõi õunu ning sai minult hakklihamasina noa. Kui õnnelik ta oli selle üle!!! Ma ei ole kunagi teda nii õnnelikuna näinud! Päriselt ka. Lihtsalt üks väike hakklihamasina nuga vanas peokeses... ja kogu maailm saab paremaks.

Õhtul sain aru, et olgu ükskõik, mis kuupäev või ... mis iganes, kuid uued mured tulevad oma sootu. Tulevad sealt, kus ei oska absoluutselt oodata...

Aga ma arvan, et 10.10.10 päeva peale kirjutan juba täna: hooli pisiasjade rõõmudest ja suurtest muredest ja ongi maagiline kuupäev eriline. Nagu kõik teised päevadki...

Võsu ja Käsmu meenutus

Sain lõpuks psühhodraama suvekoolituse pildid kallikesse :) , mõned siiagi...

Segasumma suvila

Võsul
Käsmus.
Leidsin vist mesilase enda kõrvalt.


Eveli leidis lille mulle juustesse.
Käsmus

Lauraga õnnekivihunniku juures Käsmus.

Viskasin õnnekivihunniku kohe 2 õnnesoovikivi.

Oma jalaga.

Laura ja Eveli leidsid mulle kivid, seepärast oligi mul 2 suurt õnnesoovi. :)

Tahtsime kolmekesi ikka minna Käsmu tippu.

Liiv oli.

Eveli tõmbas mind tagurpidi :D

Mina Käsmu tippu ei jõudnudki...

Jäin poolel teel enda röövijaid ootama :P

Röövijaid ma ka ei kohanud.

Oli ainus hetk, kus sain nädala jooksul päris omaette olla.

Ega ikka umbrohi ei hävine:P

Olen ikka veel elus !!! Eilse päeva magasin küll sõna otseses mõttes maha. Suutsin ära ehmatada isegi Pireti, kes tuli haigele rohtu tooma, ja haige oli voodis teki all. MINA olin keset päeva voodis teki all - sellist pilti ikka iga päev ei näe;) Pole vähemalt 6-7 aastat ette tulnud. Siis tuli välja, et palavikurohtu, mille Piret tõi, ei olegi vaja, sest mul lihtsalt ei olnud palavikku. Kraadisime küll - aga mida ei olnud, oli palavik:P Külmetasin ja higistasin läbisegi, aga palavikku ei kuskil. Jube halb oli olla, nii halb, et ei tahtnud süüa, ja isegi kohvivaba päev oli.

Täna hommikul ärkasin minut enne kella, tundsin ennast elusana. Mõtlesin, et kas lähen linna, või ei lähe. Aga siin (linnas) ma nüüd olen, ja tunnen ennast kohe päris elus olevat. Ja oh imede imet, Maarjal oli Aloe Vera geeli. Toppisin nina geeli täis, ja ennäe imet teist korda, paari tunniga oli nohu lännu. Võtke või jätke, GNLD asjad ON head. Täna joon juba kohvi ja söön ka, ja teen midagi, mida ma avalikult ei ütle.

Vanasõna on ikka õige - umbrohi ei hävine. Elame veel:)

Värinad

Tänase päeva alguses veendusin vaid noogutus võib tuua ihule tulikuumad värinad :)

Tänase päeva lõpuks tõi äkki tekkinud nohu ihule jääkülmad värinad. Arvatavasti on mingi viirus kallal. Muide, ma ei olegi poolteist aastat üksi elades suurt tõbine olnudki... Ühtki ravimit mul kodus ei leidu...
Siiski ehk on süüdi hea närvipinge langus - ma ei tea...

Jõin kuuma - kuuma teed mamma mesilaste meega.

Nüüd, kui Iffi kontsert kanal2-s lõpeb, poen armsa tekki ja püüan uinuda.

Mobiil on voodi ees, julgetuseks, kui halvem hakkab... Sõbranna juba teab, et ma ei tunne end eriti hästi. Tema ka mitte. Nii et väriseme koos, kuid mitte siin üheskoos... :)
Olge mureta: ei juhtu minuga hullu - selleks olen väge täis. Lihtsalt uus kogemus on... :)

Kummaline värinate päev - äärmusest äärmuseni :D

Ravimeid ma väga ei tahakski hetkel koju.
GNLD kraami küll.
Kuid GNLD kraami ka pole.
Leidsin peeglikapis tühja aloe vera tuupi... Tahtsin ninna panna...

Peab ka GNLD osas end kokku võtma...