Sõin täna vorstivõisaia. Justnagu tavaline tegevus ja söök. KUID äkki meenus täiesti tahtmatult, et täna 18 aastat tagasi sõin samuti vorstivõisaia... Ja sama kaua olen kandnud nime, mis mul on - Tiia Järvpõld...
Naeratasin. Nukralt.
On päevi ja pisiasju nagu tühipaljas vorstivõisaiakene, mis toovad ikka ja jälle mälestused tagasi hetkekski.
See on vist heagi.
Meelde tulles olnud rõõmud, õnnehetked ja positiivsed kogemused, ei tundugi elu sünge must asi olevat. On ju olnud nii palju helgeid ja rõõmsaid aegugi. Neid tulebki meeles pidada, et edasi jaksata elada...
Mitte süüdistada kedagi ega midagi, et miks kõik sai äkiliselt otsa...
Mitte kahetseda olnud...
See ongi (olnud) ELU, mis areneb suureks hetkedest.
Veel mõni aasta tagasi mõtlesin julmalt vastupidiselt. Küllap olin siis veel tugevasti mustas aukus kinni...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar