Täna on kohe selline õhtu, kus mõte kisub armastusele. Mõtlema armastusele... Selline hubane ja armas jõulu eelne õhtu. On kõige pikem öö, on Nigulapäev.
Kui ongi olnud hetki, kui olen mõelnud, et armastus on mind maha jätnud, siis need on olnud nukrad hetked. Võib - olla olen tahtnud end haletseda.
Mul oli pisikene romaan, milles ühtäkki mõistsin, et omale saab ka õnnetunnet kui mitte just valetada, siis luuletada. Sest süda kisab siiski õnne järele ning on lausa nõus teesklema, et iga õnn, mis vastu naeratab, ongi see kõige õigem õnn. Ei ole aga ju. Ja vana armulugu vahel roostetab ka. Või siis ei olnud see armulugu juba tol vanal ajal see õige. Ei saa tagasi mõeldes öelda, et siis olin õnnelikum kui nüüd...
Igatahes lõpetasin pisikese romaani ära. Mitte küll iseenda järel päriselt ust kinni tõmmates. Jätsin suhtlemisvõimalused... Ega meil midagi suurt ei olnudki, et kõik absoluutselt lõpetada. Kuid tundub, et ta poolt polnud siiski pisikene romaangi see tõeline, sest vaikib ja vaikib. Ei kisa ega "moosi" vastu... Järelikult panin pihta ja põhja tõdedes, et suhtes on midagi väga viltu, suhe ei toimi... Järelikult olin/olen mänguasi...
Olen teadlikult suhtest siin enamasti mööda hiilinud.
Midagi peab ju jääma saladusekski mu elus.
Loomulikult jääb taas hinge okas.
Kuid mina igatsen TÕELISI tundeid. Vähimaga ma lihtsalt ei lepi.
Ma ei ütle, et tema jaoks polnud tõeline. Mõne inimese jaoks tõelisus on hoopis väiksem asi. Ja see on tema probleem mitte minu. Kui inimene ei taha ise muutuda paremaks ja suuremaks tõelisuseks - siis las siis olla. Peaasi, et ta on iseendaga rahul. :)
Küllap jäävad ilusad ja rõõmsad hetked mullegi meelde.
Ega suhe polekski saanud kaugemale areneda. Oleksin isegi väga mõtlema hakanud... Kuid rohkem hoolimistki ja mõistmist hingede keeltes oleksin soovinud küll - sedagi polnud. Kuidas siis suhe saabki areneda edasi?
Usun, et TÕELINE ARMASTUS on siiski minu ümber. On igavene.
Umbes paar nädalat tagasi blogisin samal armastusel teemal. Saan öelda, et see tõelise armastuse tunne kasvab päevast päeva.
Mul on siiralt hea meel, et ma ei sulgenud omal ajal armastusele südant. Et vihkamise tunne ei ole iialgi minus võitu saanud... Et ma olen osanud armastada ja loobuda ja andestada...
Mu elus on üli head. Lausa uskumatut. Mida mina ise ei suuda veel tõepoolest uskuda. Ja just seda olen uskunud iga sekund oma elus.
Loodan ja usun, et takistusi uskumatule ei saa teha keegi enam. Ei ole saadud teha takistusi ealeski.
Armastus ja hoolivjulgus, hõljuv armastus hingekeeltes teeb oma töö. See on imeline. Mul ei jätku sõnu selle tunde välja ütlemiseks. Seda peab tundma iga keharakuga.
Veel on mu ümber sõbrad. Nende armastus.
Hommikul pani mamma tõeliselt naeratama. Helistas. On haige, ei saa tulla ise piimaringile. Kuid pabistas mitte niivõrd piimaringi pärast kui MINU pärast. Tundsin taaskord, kui suur hoolimine ja armastus on minu vastu mammal :) :) :) Kas ikka saad hakkama... ja kas saad ikka Piretile helistada, et ta läbi hüppaks... ja kas ikka süüa on jne jne jne.
Armas, väga armas minu mamma!
Mamma teab küll, et mina juba hätta ei jää.
Jäin täna mõtlema, et küllap olen hoolimist õppinudki mammalt. :)
Tõesti, võib - olla lööb praegu mu ego välja :P:) , kuid hoian nendest inimestest kaugemale, kes ei ole tõelised ja siirad. Ma ei tõrju ka neid.
Kuid...
Maailmas on siiski palju rohkem tõelist armastust, kui oskame arvata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar