Vaikus on vahetevahel hirmuäratav. Mitte see vaikus, mis võib olla ümberringi, vaid sõnatu vaikus.
See vaikus, mis tuleb nii äkiliselt, et ei oska mõeldagi, millest see tuli.
Mulle ei ole iialgi meeldinud tuntud laulgi "Vaikin siis, kui mul on valus"... Ehk sel minutil, kui tahad just öelda ütlemata sõnad lõpuks, on hilja ning ütlemata sõnad jäävadki ütlemata sõnadeks...
Palun, rääkige! Rääkige ka siis, kui teisele võib - olla on rääkimine valusam / ebameeldivam! Vahel on vaikus veelgi valusam, kui aimad, et teine tahab öelda, kui ei julge... Sõnades peitub ehk ka lahendus, mis võib olla hoopis parem ja rõõmsamgi, kui...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar