Head asjad. Halvad asjad.

Hea ja halb ikka käsikäes.
Pisut halb uudis on see, et Marianne loobus siiski isikliku abistaja tööst eile õhtul saades sõnumi. Põhjendades vaid: töö ei sobi. Eile hommikul msn-s Mariannega suheldes tundus mulle küll, et ok on.
Juhtub vahel ikka, et palju võib olla petlik. Iseenda hea eeltunnegi.

Taban järjest end sagedamini mõttelt, kuidas suuda panna inimesi mõistma ja suhtuma isikliku abistaja töösse kui töösse. Saan aru, et näiteks koolis õppimine ei ole ka 100%-ks eelduseks ega garantiiks, et inimene jääks samale ametile püsima, mida ta õppinud on. Isiklike abistajaid peab väljaõpetama klient. Mõtlengi, et äkki peaksin looma rangema väljaõpe paari päevalise süsteemi, mille edukal läbimisel saab inimene näiteks tunnistuse.
Kuid, kuidas siiski
teadvustada inimestele, et isikliku abistaja töö ON töö. Vähe kasu hetkel näiteks voldikutest, kui ei mõisteta ikkagi päriselt töö sisu. Voldik võib ja mitte tähelepanu tõmmada. Mul endal riiulis sajad igasugused voldikud, mille olemasolu olen ammu unustanud. Noh, olen kunagi need läbi lugenud võib - olla süvenemata ning pannud riiuli ja seal nad siis nüüd ajast aega seisavad, koguvad tolmu.
IAT seminaril oli hea voldik Händikäpal tehtud.
Nüüd peaks tõsiselt mõtlema hakkama, kuidas inimestele teadvustada isikliku abistaja töö sisu ja ülesandeid, ja samuti vastutust. Tänu Sandrale olen hakkanud rohkem tähele panema, et isikliku abistaja kui töötegija vastutusest ei rääki eriti keegi. Kõik räägivad seadusest, kov-st, lepingutest, klienditest, rahast, tundidest ja millest iganes, kuid mitte töötaja st isikliku abistaja vastutusest.
IAT-s tööpõld arenemisel on veel tohutu suur ja lai. Üksnes seadus ja minu pärast kas või rahagi ei pane veel igat pisiasja paika.
Tuleb iseenda pärastki mõelda pisiasjadele IAT-s. Abilistega nagu endised ja praegused head isiklikud abistajad, võib - olla Mäksa vald ja nii edasi... Nii nagu psühhodraamas on reegel, et läbi iseenda aitad teisi, kehtib siingi see reegel.
Kehtib terves elus.
Mulle meeldib väljaõpetada uusi isiklikke abistajaid. Tõesti meeldib. Kuid kui pean elama päevast päeva elama väljaõpet tehes uutele isiklikke abistajatele, siis - sorry endale ennekõike - ma ei saakski rahumeeli oma elu elada. St kui isiklik abistaja on töötanud vähemasti kuu, alles siis tunnetan, et mina võin vabamalt oma elu võtta - et isikliku abistajaga hakkame pilkudest välja lugema, mida vaja teha on ning usaldama isikliku abistajat.
Vampsi, Mari - Liisi, Pillet, Erikat, Laurat jt näiteks olen usaldanud pimesi. Nii nagu oma käsi - jalgu ikka peab usaldama. Praegu kindlasti usaldan pimesi Sandrat. Neid nimesid ei toonud suvaliselt välja. Need on isiklikud abistajad, kes on töötanud pika aega minu juures. Ja nad on mindki üli hästi tundma õppinud. Lühikese tööl olemise ajaga ei oleks see võimalik.

Mõtlen hoolega, mida saab IAT pisiküsimuses paremaks muuta. Uuel aastal saab ju vähemasti uue hooga.

Eile öösel sai vaikitud sõnad saadud räägituks. :) Ma ei tahaks öelda, et oli õnnelikud rääkimised, kuid head rahumeelsed küll. :) ;)
Võib - olla on minule määratudki hetke õnn. Hetke rõõm. Miks siis mitte võtta neist hetkedest kõik, mis võtta annab!
Muresid ja vaikimisi on elus niigi palju...