Märt kutsus mind nende jõulupeole juba kuu alguses. Täna see toimuski. Tartu Uppsala majas.
Uppsala maja iseenesest on kodune paik. Viibisin seal esmakordselt. Suur valge ahi meenutas mulle lapsepõlvekodu, Mäksa mõisahoone suurt valget ahju, mille kapis meeldis mulle istuda...
Kolm tundi möödusid lennates - sinna aega mahtus maksimaalselt kõike: tutvusring, söömist - joomist, mängimist, laulmist jne. Eriti hea oli näha, kui sõbralikult noored - vanad omavahel läbi saavad.
Eriti jäi mul kõrvu kõlama 87 a memme hästi nooruslik (sõnades) ja siiras tõdemus, et Eesti elu ei ole häda kedagi, tuleb lihtsalt vähemaga läbi ajada ja elurõõmus olla. Tal on häbi, kui vanad virisevad. See on memme jutt hästi kokkuvõtlikult.
Kas pole eluterve suhtumine?
Ja siis teda kuulates mõtlesin, et minagi tahaksin tema eas nii eluterve olla!
Mul on vist siiski lastele ikka ülisuur külgetõmbejõud :) Märdi pisitütar Vilma kleepus kohe mulle külge. Rääkis minuga, uuris ja puuris ratastooligi. Seda on tegelikult lastele vaja juba väikesest peale, siis muutub ka maailm tolerantsemaks tulevikus.
Vilmaga sain igatahes suureks sõbraks ;):)
Mariannel oli täna niisiis esimene päris tööaeg. Ta sai hästi hakkama - ausõna. Ma ei kiita üle! Jõulupeo ajal vahetasid Marianne ja Sandra teineteist välja.
Mulle oli aga õhtupoolik kosutav.
Mured ja probleemidki näivad hoopis valgemad. Ei olegi must süngus ümberringi...
Soovin väga uskuda, et tänane armas jõulune õhtu ei jää sel aastal esimeseks ega viimaseks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar