Kõige hullem oli vist eile õhtul. Elekter kadus. Hullu tegelikult ei olnudki. Ainult pimedust kõikjal. Hea oli seegi, et kallikene töötas aku peal ju edasi ning näitas sedasi valgust tuppa.
Helistasin Piretile, kas saab joosta ja küünalt põlema panna. Loomulikult Piret jooksiski. Aga siis ajasime natz juttu ning siis mõtlesin, et poen teki alla. Vara oli küll - kell lähenes 21-le alles - kuid ma poleks targemat lahendust/tegevust leidnud küünlavalges/pimedas toas.
Ega uni küll ei tulnud kaua aega.
Hommikul helistas mamma. Täna jäi piimaring ära. Mamma ei pääsenud oma õuelt teele. Ta oli nördinud, kuid samas toonitas, et kui sõite poleks, siis oleks muinasjutuline talv. Mamma pabistas vist rohkem minu pärast kui piimaringi pärast. Rahustasin teda, et Piret on siinsamas, kui vajan 112 :)
Ja mobiili laadisin ka täis. Mu mobla aku vastupidavust hea, isegi väga hea. Viis - kuus päeva.
Oli jube tuisk/torm.
Oli hirmgi.
Kuid talv!
Hea, et kriisi olukorda välja ei kuulutatud. Üks hetk mõtlesin minagi, et kohe - kohe on Eestimaal KRIIS...
Veel mõtlesin, et kumb siis on jubedam kriis, kas majanduslangus või looduskatastroof... Teine muidugi, minu meelest.
Ja veel meenutasin, kas 1982 või 1983 aasta (umbes selle aja) talve, kui istusime nädal lumevangis... Kohutav. Kuid samas oli samuti talveromantika. Mina aga ei mäleta, et keegi siis oleks paanikas olnud... Lihtsalt ei mäleta. Raadio edastas tavaliselt talve ilmateateid. Raadiot kuulasime patareidel. Elektrit polnud umbes ka nädal... Huvitav, kas tõesti keegi ei olnud tõeliselt paanikas... Oli tõesti kõik kontrolli all... Kahtlen. Kuid too oli too aeg!
Talvel on olnud ju läbi aegade lund !
Kuid sooje ilmu küll ei tahaks... Soojus keset talve - kliimaga on tõsist lahti...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar