Momendil on päris talveõhtu tunne. Ma ei ole küll lumega veel väljas käinud. Aknastki õue vaadates on ilus ja tõeline talveilm ja õhk. Ilmateade lubab paaniliselt tuisku ja tormi. Mind hoiatus väga ei kohuta - talv ikkagi - kuigi kui elekter kaob, on ebamugav. Siis tuleb lihtsalt üle elada ja punkt. Muud ei jää ju üle.
Mõtlen, kas teha termosesse kohvgi tagavaraks või mitte...
Lapsepõlves olid ka lumetormid ja puha - kõik sai üle elatud. Telefonita. Ammugi ei teatud, mis on laaditud mobiil :)
Mammagi oli täna tuisu suhtes hästi rahulik. Mäletjärve kant on pidevalt talviti lumine. Ma isegi elasin ju kümmekond aastat pubeka ja noorusajal seal kantis. Mäletan. Tean küll, mis külavahelistel teedel toimub...
Eilne päev oli minu jaoks absoluutselt mööda päev. Ei ühtki valguskiirt ega vajalikke lahendusi. Lõpuks sõin valget šokolaadi ja nutsin. Ja tundsin, kui mõnus on kodus üksinda üle pika aja nutta. Keegi ei päri, mis sul viga on...
Õhtul tuli Piret. Veinitasime küünlavalgel. Lihtsalt olime ja vestlesime elust. Ühel hetkel tajusin, et midagi pole veel halvasti, et mõelda negatiivseid mõtteid... et milleks elada äpuna...
Ahjaa, veel rääkisin MSN-is Kareliga, kes toonitas pärast mu kaebelaulu Äpuna tundmisest, et Äpu oli tegutseja ja vahva. Seega, aeg oleks mul mõista, et olen samuti tegutseja ja vahva!
Imearmas, et mul on sõpru, kes ei lase alla anda ka kõige mõttetumal ja raskemal hetkel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar