Ootasin kedagi.
Paari päeva eest kurtis, et on tõbine, kuid kõik muu jättis lahtiseks. Suhteliselt normaalne käitumine. Sest haigeks jäämise tunne võib ju olla valelik ja paari päevaga mööduda - ja see ongi hea.
Küsisin mitmel korra, kuidas lugulaul on - kas oodata või mitte. Vastust ei saanud. Proovisin helistada. Kutsus ilusti. Vastu ei võetud tükkimal ajal. - lõpuks hakkasin muretsema ta tervise pärast. Selline ma ju olengi! Teadmatus on kõige hullem vahetevahel.
Täna lõpuks sain sõnumi "haigusega maas"
Tuli kergendus. Vähemasti tean ta saatuse kohta mingitki infi.
Kuid tänaseks oleks võinud veel eilegi teisi asju ja külalisi planeerida... Kui tahetakse külla tulla, siis ikka ühekorraga :P Viimasel ajal on see eriti nii...
Mõistan väga hästi, et haigused ei hüüa tulles. Mõistan, et igal ühel on isiklik elu ... mis on siiski seotud teiste isiklikke eludega. Võib - olla olen liig karm, kuid mulle tundub, et nii mõnele inimesele ei ole kohale jõudnud, et ma pole koguaeg kodus vabalt ja muretult saadaval . Et muretsen tohutult teiste pärast. Samas vajaksin meeletult mõne inimese mõistmist ja ära kuulamist.
Mitte seda, et mind ei kuulata ega mõisteta. Vaid just mõne inimese kuulamist ja mõistmist. Nagu suhtes ikka olema peaks.
Suhted ei saa toimida, kui suhe on ühepoolne. Kuigi öeldakse, et suhe toimib ning rohkem ei saagi toimida. Juba see ütlus, et suhe ei saagi paremini toimida, paneb mõtlema, kas see ongi kahepoolne suhe...
Mina rumal, loodan ikka, et kuskil on tõeline suhe...
Seda ei ole aga.
Nohjah, eks ma isegi olen mõnikord saanud kõikjale minna ega kõike teha. Vahel olen ka hädavalesid välja mõelnud. Tunnistan ausalt. Iseendal vastik tunne hädavalet rääkides. Püüan võimalikult vähe valetada. Ei taha teha seda, mida võidakse minule teha...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar