Akna taga päris sügisõhtuilm. Vihmane ja tuuline. Ja täna märkasin, et kella 6 aeg on suht hämar juba. Peab siis tuled põlema panema. Tavaliselt laualampi.
Laual on viimased suve-sügislilled. Naabrimammi tõi oma aiamaalt paar päeva tagasi.
Mul on siin tore mammi, kes püüab ikka hoolitseda mu eest. Muretseb rohkem sellepärast, et ma ikka sööks ka! Tal on tunne, et olen kõhn ja söömata... Tegelikult mammi tahab suhelda, võib tund paar rääkida lubamata mul midagi vahele öelda ning lõpuks jahmatada, miks ta ikka veel mind ei mõista :) See asja juures on armas osa!!! Kuidas ta saabki mõista, kui üldse ei lase mul rääkida :)
Nukker on mõelda, kui inimene jääb vanana nii üksinda, et unustab kõige tavalisema suhtlemisviisi ning kogunisti kardab inimesi. Vanasti suhtles minu papaga. Minu meelest neil oli palju ühist - mõlemad üksindustundega...
Nüüd olen mina kuulaja mammile. Paha öelda, aga on hetki kuulates, kui mõtlen omi mõtteid ja ei suudagi teda kuulata. Kuid ta räägib x kordi ühte ja sama juttu. Tuleb vaid noogutada, sellest paistab talle täiesti piisavalt.
Hiljuti nägi mammi mu maale ja joonistusi. Küsides lapsemeelsel õnnelikul toonil: "Kas oled ka õnnelik, et jumal on sulle ande andnud?"
Ja vastas ise:
"Ahjaa, oledki õnnelik. Vaata -vaata."
Mul oli tol päeval hästi hea tuju :)
Mitu õhtut järjest olen vara väsinud. Minu kui öökulli jaoks vara. Hilisõhtul 11 aeg kisub mõte voodi poole. Kas see on vananemistunne... või stressitunne... või lihtsalt jahedustunne... Mu elamine üpris jahe. Teki all soe ja mõnus.
Mulle ei ole hästi sobinud külm ilm kunagi. Külm ilm väsitab mind psüühiliselt.
Elu möödub tormates. Tormina.
Selline tunne on mul ka.
Vähemasti täna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar