Masenkas tabas mindki. Täna õhtul. On küsimus, milleks kõik... Ma ei tule niikuinii hästi toime.
Ärge võtke seda väidet tõe pähe.
See nukker masenkas läheb mul üle. Vahel on vaja endast välja lasta ka selle, mida ma tavaliselt ei lase välja paista. Elan sissepoole. Säran väljapoole.
Nädalavahetus on veel suur küsimärk. Huvitav on see - mõni inimene arvab ikka veel, et mul on palju mollutamisaega päevades. Südames aga nii suur õnne ja muu nälg, et jäängi uskuma kergemeelselt lubadusi tuules... Ega ei jää küll!
Ja ikkagi on mul mängukanni tunne. Vurri tunne.
Ei taha olla vurr, kes siis tiirleb, kui teda mõne hea aja tagant korraks tiirlema pannakse.
Ma vist nõuan suhtes palju.? Tõelist suhet. Vastastikku tiirlemist ja selle mõistmist, miks tiirleme kooskõlas.
Kooskõla puudub hetkel üldse.
Vähemasti mu meelest.
Seega ei saagi olla tõsine suhe.
Mida rohkem ma sellele mõtlen, mida kõike selles suhtes ei ole, seda enam usun - justnimelt usun, mitte ei arva - et minule ei ole sellist suhet vaja. See kurnab pigem, kui paneb mind särama.
Igatsen enamat. Rohkemat.
Hea küll, ma pole enam noor ning peaksin ehk mõistma, et maailm pole lilleline ega roosa suhte alguseski, kuid... Samas, miks ei võiks 100 aastasedki üle elada uue suhte alguses siirast rõõmu ja vastastikust tõelist hoolimist, mis paneb lapsemeelselt särama?
Ma ei ole solvunud, et ei tea praeguse hetkeni, kas tullakse homme külla või mitte. Olen nukker. Nukker, et ei jää aega kaks sõnagi kirjutada ega helistadagi...
Saan aru, et inimesel on töö ja töö tähtsam ja oma elu olulisem. Kui inimene võttis teise inimese oma ellu, siis võiks/peaks tal aega olema kahe hooliva sõnagi ütlemisekski. Või saan mina millegist valesti aru?
Ma ei ootagi nähtavalt ja peale surutud hoolimist päevad läbi. Oh ei!
Kuid ma ei taha norida ka hoolimist. Ammugi muud norida.
Sõnad on sõnad. Vahel valelikud.
Ütlen, et ta on tark ja tubli inimene. Teeb oma tööd hingega. Imetlen seda!
Kindlasti hoolib omamoodi minust.
Suhte jaoks on vähe seda.
Sõprus- ja tutvussuhte jaoks piisab. Kõige lähima suhte on kõike vähe, et suhe saaks areneda suuremaks.
Või olen mina ise pirtsakas?
Tegelikult ei ole vist. Tean vaid oma väärtust.
Majanduskriisiski ja isiklikes muredes ei tohi kahe inimese vaheline ning iseenda hoolimise ja armastuse väärtust langeda. Vastasel juhul tuleb tõesti katastroof.
Armastus on kestnud aastatuhante.
Mulle meeldib olla vaba naine vabal maal :) Ma ei ole üksi. Tunnen palju armastust enda ümber. Olen õnnelik.
Mõtlen tihti, milleks minule veel keegi.? Vahel see mõte segab mind. Mõnikord toetab mind. Kui südame vastu mõistus ei saa. Lihtsalt ei saa. Seda enam, et olen naine ;):) Vähemasti tunnistan ausalt, et armun harva ning momendil polegi armunud. Ei ole jah. See pole tagasi ajamine. Lihtsalt on hetki, kui tahaks, et keegi oleks kõrval ja hooliks/hoiaks rohkem, kui ükski teine... Kuna meil on seesugune vahelduvavooluga suhe kestnud suhteliselt kaua, siis sooviksin mina selgust ja valgust rohkem... Siiski selgust on vajalik.
Meestel on vist kergem. Kui on.
Olin täna üle pika aja flirdis - seal enamik mehi, kuid õnneks mitte kõik, on ikka uskumatud. Kaks - kolm privaatkirja ning anna nr ja tule külla. Noo tere hommikust!!! Nad ei viitsi isegi naise profiili korralikult lugeda... See nõmedus on seal koguaeg. Täna lootsin, ehk on head ammused vestluskaaslased seal, kelle õlal veidi nutta - ei olnud. Nii saingi natu virinalt naerda - mitte, et täna oleksin naerda flirdis eriti tahtnud...
Küllap tuleb nädalavahetus nii või teisiti toimekas ja mõttekas :) Mul on topelt plaanid...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar