Vaatasin koos Sandraga Võsareporterit. Sõin samal ajal õhtusööki: kartuliputru vorstikastmega. Nämm - nämm! Sandra näksis samuti minu kõrvalt nagu alati.
Ja hr Võsa näitas samal ajal mammit, kes ei olnud kolm aastat sooja sööki söönud. Ometi on tal hooldaja ja puha. Ta elamine oli... Uskumatu, kuidas saab inimesi, kes tõesti vajavad abi, enda kõrval mitte näha!? Uskumatu sotsiaalsüsteemgi...
Mina küll ei suuda uskuda, et Võsa Pets ka natu ei võinud liialdada, kuid... Päeval käis minuga jutu ajamas taas naabrimammi. Järjest sagedamini kostab ta suust, et ei taha üksi olla. Olla kurb ja haige. Täna toonitas muu jutu sees, et olen tema ainus õlekõrs, kes teda viisakalt kuulab ja võib - olla mõistab. Samas kajab temast surmamõte...
Nukker.
Nukker, kui noortel ei jää üldse vanematele aega. Olin vist papale samasugune, kuid siiski püüdsin talle võimalusi otsida - täna tean, et rohkem olemas olla poleks jaksanud...
Vastupidigi... Mina lihtsalt ei usu, et keegi ei näinud ohumärke noorele perele, keda enam ei ole... See nelikmõrv on üle mõistuse. Seda enamgi, et peretüli tragöödiline tagajärg... Räägiti, kui head ja rahulikud olid... Kuidagi usun seda, et oli neil häid aegu ja hetki kuid... Ja ometi ei ole põhjust arvata, et see esimene tüli...
Oh elukest, nähakse tühja - tähja...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar