Minu suurim hirm on üksi jäämine, mis saadab mind päevast päeva kella ajast hoolimata. See hirm on saatnud mind lapsest saadik... See on uskumatu vist. Ma ei karda, et jään söömata ja kasimata,
kuid kardan,
et ühel hetkel pole maamunal ühtki hingelist, kes sooviks/suudaks mind mõista.
See oleks kõike lõpp.
Usun siiski, et seda lõpu hetke ei tule iialgi. Vähemasti seni, kuni ise suhtlen ja räägin ja miks mitte ka kirjutan. Jättes jala jälgi :)
See oli mõistlikus juues õhtus teed ja süües vahvlit kõrvale. Üksinda hämaras toas. Akna taga vihmasabin.
Vahel on hea hirme meelde tuletada ning neile julgelt otsa vaadata. Ega hirmud ei kao kuhulegi. Lihtsalt mõni hirm asendub uuega ja mõni jääb omal kombel arvatavasti surmani.
Naljakas on see (KAS ongi naljakas või on see ehk loomulik tunne), et üksi jäämis hirm kõvendub iga uue väljakutsega. Iseenda proovile panemisega. Suhteliselt võimatu on see praegu juba, et tuleb hetk, kus mind ei mõisteta. Mõistmisring on niivõrd suur. Aga ütleme sedagi, et ma üle poolte asjadest igale ei pajata ka.
Arvan, et hirmudki peavad jääma ellu.
Sel lihtsal põhjuselgi, et ületada ikka ja jälle ennast. Heas mõttes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar