Täna tunnen blogimisajaloos esmakordselt, et ma ei saa kõigest blogida, millest tahan. Soovin. Igatseb. Täna tahan absoluutselt kõigist tunnetest kirjutada, mida hetkel tunnen. Tõsi, olengi tegelikult minimaalselt oma hinge- ja muust elust minimaalselt bloginud, kuid siiski suhteliselt palju.
Nüüd tänasel laupäeva õhtul aga tahaksin kirjutada, kirjutada, kirjutada... Ma ei saa. Ma ei tohi. See on iseenda jaoks. Ometi sooviksin maailmale kiljuda: olen õnnelik, kuid väga - väga nukker.
Ausalt, mul veerevad mööda põski pisarad.
Vist õnnest.
Ja kurbusest.
Olen üksinda. Samas pole ka. Füüsilised olen üksi. Hingeliselt mitte.
Armastust on kõikjal. See maailma kaunim tunne on kõikjal. Armastus ei hääbu. Armumine kestab. Ikka ja jälle. Isegi, siis, kui armumine on homme vale, on ta kõige puhtam ja parem tunne. Armastus on alati õige hetkel, kui olemas on. Mis tuleb pärast ei olegi oluline armastushetkel - armastuses saame head ja vahel kahjuks halvad kogemused, mis ei peaks siiski ometigi halvad kogemused tumestama usku, et armastus on olemas. Armastus jääb igavesti kestma.
Ma ei ole armunud. Ausõna! (Kui siis, siis armunud ikka veel oma arbuusi :);) aga see ei ole ju see.)
Ometi tean, et armumine ja armastus on minus ikka veel ja lõpmatult.
Oli aeg, kus mõtlesin, et miskit head verd tarduma panevat asja ei saa olemas olla. Arm on vaid väljamõeldis . Võib - olla oli seda negatiivset mõtlemist vaja tänase õhtu jaoks, et tunta taaskord armastust nii lähedal, samas nii kaugel.
Armastuse jaoks ei olda kunagi vana.
Armastuse jaoks ei olda kunagi noor.
Armastust on vaja lihtsalt. Igas mõttes.
Armastus elab armastuses.
Nii lihtne ja keeruline see armastuslugu saigi. :)
Eks mõelge ise, kui soovite, millest ma just praegu blogisin ja millest ma ei saa kõvasti sosistada, sest siis võib hääbuda või mida iganes...
Kardan.
Olen tõesti õnnelik.
Ja kurb...
Nukker...
Siiski rõõmus...
Igatsen, et see tunne jääks minusse elama.
See aitaks mind edasi elada ka, siis kui ehk tuleb raske hetk...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar