Veel värvidest

Lugesin mõned päevad tagasi Paul Lambilion´i "AURAD JA VÄRVID" - ja leidsin VIST vastuse küsimusele: miks minule meeldib roosa.
"Roosa annab märku võimsast ja tähendusrikkast sublimatsioonist, mis on meie sees juba aset leidnud. Isiklike soovide punane tõuseb läbi südametšarka, nii muutume vähem isekaks ja hakkame teistest rohkem hoolima. Roosa on tõelise ja eheda armastuse ja kiindumise värv. See näitab meie soovi olla sublimeeritud armastuse ja osadusse, olla tundeerk ja teha kõik võimalik, et neile rõõmu valmistada ja nende elu paremaks muuta." Kirjutab autor.
Liiga palju roosat pole ka hea.
Nii on aga elus ju iga asjaga. Liiga palju ei ole hea mitte miski. Arvan, et mina taban selle hetke alati, kus roosat saaks palju. On küllalt momente, kus sisehääl ütleb: stopp roosale.

Ma ei tea küll, mis värvidest mu aura koosneb. Kuid aura paljastab indiviidi hingelise, vaimse ja füüsilise seisundi, tema anded, soodumused ja muud omadused.

Arvatavasti inimelus ja maailmas pole miskit juhuslikku.
Ja kui palju olen roosa - armastuse pärast pähe saanud :) Keelamiseni kanta roosaid riideid. Kuid tõesti tunnen roosa varjus end hästi.
See olen MINA :)

Värvidevalgus on meile sündides kaasa antud.
Usun...