Mina ei ole nüüd originaale - kuid meeleolu on rõhuv ja nukker. Sooviksin rääkida. Rääkida küünlavalgel oma rõhuvates muredes. Kellegagi, kes on mulle hästi lähedal ning kellega on sügavuti usaldus. Mitte seda, et mul poleks sõpru... :) Ma soovin uskuda, et keegi siinkohal ei saaks valesti aru! Ma võin olla vägagi avameelne, kuid samas olen väga kinnine. Ma blogingi rohkem kordaminekutest ja rõõmudest, harvem millegist negatiivsusest. Ja kui kirjutangi murest, siis teatud piirini... See on inimlik.
Hetkel tunnetan, et üksinduse taluvus hakkab ületama oma piiri. Ma ei sooviks probleeme ja muresid enda sees hoida. Tahaksin neid kellegagi jagada. Jagades leida lahendusteid, mis aitaks muredest lõppude lõpuks välja tulla. Tean, et mured ei lõpe kunagi, kuid vahelduseks võiksid nad vahetada enda olemus... olla teistsuguste teemadega... Olen ikka ja alati öelnud, et päris muredeta hakkaks igav ning mis kõige halvem, siis ei tunneks enam head rõõmu ära. See oleks jälle paha.
See seletamatu tunne on mind saatnud lapse saadik. Ma ei ole iialgi ju olnud üksik, kuid üksinda olen olnud tihti justnimelt muredes. Lapselgi on ju omad mured! Olles psühholoogiaga ja psühhodraamaga nüüd tegelenud, tean päris raudselt, et kõik peamised halvad tunded, milledega ei osata midagi peale hakata ja milledega oleme nagu endastmõistetavat harjunud, suurtel inimestel pärinevad lapsepõlvest.
Lapsena jäi mul tunne, et kurba ja eksliku Tiiat pole olemas. Ei saa olla olemas. Sest keegi ei mõistnud mind, kui olin nukker või mõne vea teinud. Ma ei mõtle päris lapselikke pahandusi ja jonnimisi... Kuid mäletan üht jonnimist selgesti, seegi oleks ära jäänud, kui minuga oleks räägitud asjalikult, kuid selle asemel pandi mind voodinurga istuma ja jonninuttu nutma - asi ei olnud üleüldse seda väärt. Sain hiljem aru. Mõtlesin veel omaette, kas suuredki said aru, kui tühine tüli see oli... Kindlasti olid unustanud, sest nemad loomulikult said oma tahtmise ning mina pidin oma soovist loobuma. Aga see soov saab ehk kunagi veel teoks teha - sest nüüd olen mina ka suur :)
Ja siiani on tunne, et ma EI TOHI EALES KURB JA MURES OLLA, ega EKSIDA...
Aga jah,
see pole vist vaid minu tunne. Mure.
Tean.
Kuid see mind ei lohuta hetkel.
Praegu vist ei lohuta mind miski vist...
2 kommentaari:
Kedagi Sulle lähemal olevat oleks vist jah vaja, kes jaksaks kuulata.
Muidugi tohid Sa olla kurb ja eksida, aga need on tunded, mida saab jagada vist ainult nendega, keda täielikult usaldad, sest nemad ei hakka kohe hukka mõistma või lohutama vaid kuulavad ära.
Eks selle blogimisega on ka nii, et kui lugeja kogu tausta ei tea, Sind isiklikult ei tunnegi, siis ta ei saa Su hetkeemotsioonidest lõpuni aru ja pealegi ei oska ta tagasisidet anda. Silmast silma rääkimine on ju ikka midagi muud...
Loodan, et leiad kellegi kõrvale.
Jah, Sul on taas õigus :)
Mind tunnevad/teavad sügavuti tegelikult väga vähesed, kes isegi mu naerust tajuvad ära, kui olen liimist lahti... Nende eest ei varja tõesti midagi.
Kuskil peab ju keegi olema minu jaokski lähiajal...
Postita kommentaar