Ostsin üle mitme aja PILVEKESI. :D Batoone.
Meenus, et kord olin Musipilveke suhteliselt pika aega :) ;) Kõik algas, kui Morell limpsis keelega üle mu näo - parajasti sõin Pilvekesi ning Pille ja Karin hüüatasid kooris: "Musipilveke!!!".
Mina lõkerdasin end kõhuvalule.
Morell vaatas lolli näoga ja liputas kohevat ja võimsat saba. Morru saba oli küll koera au ja uhkus!!!
Mõtlen Morrule üsna tihti...
Tänase õhtu jooksul olen kommikausi enam - vähem tühjaks söönud.
Mõelnud raskeid ja keerulisi mõtteid. Argimuredest.
Mõistnud nii mõndagi ajades päeval oma asju. Ja lugedes üht meili... Taas mõistnud, et siiski olen õnneseen. Suudan olla ise ja elada ise enda elu. Keegi ei saa tulla ütlema, mis moodi on õige ja kuidas on vale.
Kuid milline on iseolemise hind - seda vist ei osata aimata. Või siis - väga vähesed mõistavad seda. Need, kes on ise kogenud iseolemise hinda.
Kuid midagi kahetseda pole midagi. Oma loobumisi ja võitlemisi. Just seesugune on iseolemise hind. Loobumine. Võitlemised.
Ja ka eksimused. Otsimised ja taas - taas äratundmisrõõmud,
et kõik värk
ongi
omaenda elu.
Mitte kellegi teise.
Loo moraal on ridade vahel, miks ikka ja jälle arvatakse, et puudega inimene ei suuda iseenda eest grammivõrdki vastutada...
Ajab nutma küll.
Ma ei nuta.
Selleks pole loodetavasti veel põhjust. Kõik ei ole veel lootusetu.
Lootust on.
Usun.
3 kommentaari:
Lootust ei tohi kunagi kaotada.
Tänu sulle lähen ja ostan kohe hommikul "Pilvekesi"
Eks mõni päev olegi mustem, eriti kui keegi kuskil kaugel püüab oma tõekspidamisi Sulle pähe määrida ja Sinu omadega need kokku ei lähe.
Aga tuleb jälle paremaid päevi ja lootus on, et neid saab kokku rohkem.
:) armsad olete :) kindlasti tuleb helgemad ajadki veel ... ega kõik polegi lootusetu...
Postita kommentaar