Kahtlane wärk on tõeline eluvärk!!!

Keegi on kommenteerinud eelmises blogi lugu, et psühhodraama on nelja otsaga asi ja kahtlane wärk... Ütlen kohe, et see on TEMA arvamus ja las ta siis olla.
Aga,
kui mitu korda olen kuulnud paarikümne aasta jooksul, et psühholoogia on üleüldse kahtlane värk... Seda on olnud rohkem, kui arvata võib! Kurb, väga kurb.
Kui inimene julgeb enesesse piiluda ja tunnistada ka oma veakesi - see on ideaalselt hea värk. Olen mõelnud, et need, kes ei julge iseendaga tegeleda, neile ongi igasugune psühholoogia kahtlane värk. Iseend mitte tunnistada sellisena nagu oled, on ju kergem elamisviis.
Kuid
psühholoogiaga puudume kokku igal elusammul. Sünnist surmani. Me ainult ei mõtle sellele. Suhtleme päevast päeva - seegi on psühholoogia ju.
Psühhodraamagi on elust endast. Aitab end mõista ning läbi enda paremini teisi mõista - nii lihtne see ongi. Samas on iseendaga töötamine raskem töö üldse.

Mu avastus oli seekordki psühhodraamas, et laulan. Päris tõsiselt:MINA ja LAULAN. Ja tunnistan seda nüüd sajaga.Mitu korda olen arvasin, et laulan ning et teised tõdevad niisamuti mulle rõõmuks, et pean viisigi. Aastaid keeldusin uskumast omaenda lauluhääle olemasolu. Ajasin vastu, et saan laulda hääldusdefektiga ning on olnud hulk inimesi, kes aitasid minu arvamusele kaasa. Nende meelestki ei saanud ma laulda. Ja Lemmerannas üks õhtu küsisin omaette iseendalt: miks valetan, et ma ei laula - laulan ju... Laulsin Eikoga kahekesi "Punast seelikut" - alguses ei pannudki ma ise tähele, mis asja teen õigupoolest. Hiljem jõudis kohale: laulsin. Esinesin. Hea küll, laulsin ja esinesin oma grupile, kuid minu jaoks oli taaskord müüt mitte saamisest purustatud.
See on imepisike avastamisasi. Kuid nii tähtis.
Kõnepuue ei takista laulmistki.

Psühhodraama ei olegi muud, kui iseenda kaudu inimeste tundma õppimine. :) Inimene on nelja tuhande otsaga värk :P